Konnapoeg ehk pollivog on noor konn, kes hingab ja elab vees. Nad kooruvad väikestest munadest, mille nende ema muneb tiiki või järve. Konnamunad võivad olla rühmitatult läbipaistvates läbikumavates klombides (nagu paljudel rohkearvulistel rästikutel) või, näiteks kärnkonnadel, pikkade nööridena. Igas munas on loote toitev varu (kollapakk), mis võib piisata mõnest päevast kuni mitme nädala või isegi pikema perioodini, sõltuvalt liigist ja veetemperatuurist.

Elutsükkel

Konnapoegade areng kulgeb tüüpiliselt järgmiste etappide kaudu:

  • Munast koorumine — embrüod arenevad munas ja kooruvad vastavalt liigile mõne päeva kuni mitme nädala pärast;
  • Veeeluline poeg ehk kulles/tadpole — alguses on neil uimed (välised või sisemised), suur saba ja puuduvad jäsemed; nad hingavad peamiselt vee kaudu;
  • Metamorfoos — järk-järgult arenevad esimesena tagajalad, hiljem esijalad, arenevad kopsud ning saba resorbeeritakse;
  • Täiskasvanuks saamine — pärast metamorfoosi saavad nad enamasti maismaal või veepiiri lähedal elavateks täiskasvanud konnadeks ning muutub nende toitumine ja hingamine.

Areng ja hingamine

Kahepaiksete elutsükli faasis hingab enamik neist väliste või sisemiste lõpuste abil — noored konnapoegad kasutavad gillasid, hiljem arenevad kopsud. Enne metamorfoosi lõppu ei ole neil tavaliselt jäsemeid; saba on oluline liikumiseks: see võimaldab ujuvatel noortel külgsuunalist lainetust (lihastes toimuv külg-küljele liikumine), sarnaselt kaladele.

Konnapoegade jäsemete areng algab tavaliselt tagajalgadest ja liigub edasi esijalgadele. Metamorfoosi käigus toimub saba järkjärguline imendumine: taustsüsteemis aktiveerub programmeeritud rakusurm (apoptoosi), mille tulemusena saba kahaneb ja taaskasutatakse organismi komponentide ehitamiseks. Samal ajal arenevad kopsud ja muutub hingamine — lõpufaasis liiguvad paljud noored konnad veepinna lähedale, et hakata õhku kopsudega ammutama.

Toitumine

Konnapoegade ja täiskasvanud konnade toitumine erineb oluliselt:

  • Tadpoles ehk konnapoegad on paljude liikide puhul peamiselt taimtoidulised: nad graabivad vetikaid, veetaimede peente osi ja pealispinnalt eemaldunud mikroorganismi-kogumikke.
  • Metamorfoosi käigus muutuvad paljude liikide soolestikud: taimtoidulistel vastsetel on sageli pikem soolestik, mis lüheneb, kui toitumine muutub loomsemaks — uue toidu jaoks lühenevad sooled.
  • Paljud täiskasvanud konnad on kiskjad ja söövad putukaid, ämblikke, usse ning mõnel juhul ka väiksemaid selgroogseid. Mõned liigid on omnivoorsed ja kasutavad ära nii taimepärandit kui ka detritust ja väikesi veeloomi.

Oluline on märkida, et toitumisharjumused võivad liigiti oluliselt erineda: mõnel liigil püsib taimne toit ka vanemas eas, teistel muutub toitumine täielikult loomseks. Lisaks mõjutavad toitumist keskkonnatingimused, kättesaadav saak ja liikidevaheline konkurents.

Oluline roll ökosüsteemis

Konnapojad ja konnad mängivad magevees ja rannikualadel olulist rolli: nad aitavad kontrollida putukate arvukust, osalevad toitena paljudele kiskjatele ning mõjutavad aineringet, kui nad tarbivad detritust ja vetikaid. Nende areng ja ellujäämine sõltuvad puhtast veest, sobivast elupaigast ja temperatuurioludest, mistõttu on nad sageli olulised indikaatorliigid keskkonnaseisundi hindamisel.