Teleostid: moodsa luukalade (Teleostei) määratlus, evolutsioon ja omadused

Teleostid on tänapäeval domineerivad kalad, moodustades suure osa mage- ja mereveekogude liigirikkusest. Nad tekkisid mesosoikumi ajal ja on üheks edukaimaks selgroogsete rühmaks: tänapäeval elab umbes 25–30 000 teleosti liiki (hinnangud varieeruvad), mis moodustavad ligikaudu 90–96% kõigist teadaolevatest kalaliikidest. Vanimad teleostide fossiilid pärinevad peamiselt hilistriasajast ja varajastest juura kihtidest; nende esmast evolutsioonilist levikut soodustasid meso- ja kainosoikumi jooksul toimunud ökoloogilised ja morfoloogilised innovatsioonid. Nad arenesid välja sellistest kaladest nagu vöörihomaad (Holostei) ning hiljem mitmekesistusid kiiresti, vallutades väga erinevaid elupaikasid alates korallrahudest kuni süvamereni ja siseveekogudeni.

Taksonoomia ja evolutsiooniline koht

Evolutsiooni järjekorras kuuluvad teleostid selgroogsete hulka: nad on selgroogsed, lõuatüügaste kalade (Gnathostomata) hulgas, on luukalad (Osteichthyes) ja kuuluvad raidkalade (Actinopterygii) suuremasse rühma. Teleosteit eristavad paljud morfoloogilised ja anatoomilised uuendused, mis andsid neile suurema toitumis- ja elupaigaerinevuse võrreldes varasemate luukaladega.

Anatoomia ja peamised kohastumused

Teleostide edu põhineb mitmel tähtsal lauustel ja lihasüsteemi muutusel:

• Liikuv lõualuu ja lõualihaste ümberkorraldumine — teleostidel on arenenud liikuv premaxilla ja maxilla, mis võimaldavad lõuaosadel suust väljapoole ulatuda. Need muutused aitavad neil paremini ja kiiremini kohanduda ning haarata liikuvat saaki.
• Homo- või homotserkale põivne saba — enamikul teleostidel on sümmeetriline, homotserkale tagumine kehaosa, mis parandab uitamisefektiivsust ja juhitavust.
• Udune luustik ja lepidotrichia — rahulikult arenenud luud ja painduvad, sarvjad uimed (fimbrilised kiud) annavad peene kontrolli ning erinevad uimed võimaldavad mitmekesiseid liikumismustreid.
• Oprekulum (gill cover) ja hingamisefektiivsus — operkulumi olemasolu võimaldab tõhusamat veevoolu üle gillide, parandades hingamist ja elutegevust ka aktiivselt ujuvatel liikidel.
• Skaalad ja naha tüübid — teleostide skaala tüüp on tavaliselt kootne (cycloid) või hammastega (ctenoid), mis kaitsevad keha ja mõjutavad vee vastupanu.
• Ujuvusorgani (õhupõie) mitmekesisus — paljud teleostid kasutavad ujuvusorgani (swim bladder), mis võib olla seotud hingamise või ujuvkõrguse reguleerimisega; on kaks peamist tüüpi: physostomous ja physoclistous mehhanismid.
• Faryngeaalsed lõuad — mõnel rühmal (nt mõnedes perekondades) on eraldiseisvad neelulõuad, mis võimaldavad toitu peenelt töödelda.

Elupaigad, toitumine ja ökoloogia

Teleostid asustavad peaaegu kõiki veekeskkondi: mered, rannikualad, korallrahud, põhjaveesüsteemid, järved ja jõed. Nad võivad olla spetsialiseerunud mitmesugustele toidusaladele — planktonipüüdjatest, taimetoidulistest tillukestest liigseadest kuni suurte röövkaladeni. Mõned rühmad on kohanenud kiskluseks (nt lõhvija- ja haiklased tüüpi liikmesrühmad), teised elavad settete peal ja toituvad orgaanilisest materjalist. Teleostid mängivad olulist rolli toiduahelates, olles nii esmased tarbijad kui ka tipupüüdjad ning osaledes toitainete ringluses veekogudes.

Paljunemine ja eluajaline käitumine

Teleostide paljunemistrateegiad on väga erinevad: paljud liigiliigid on õgijad (ovipaarilised), kes heidavad suuri koguseid mune, mõned näitavad vanemlikku hoolt (munade kaitse, poegade valvamine), ja teatud rühmad (nt mõned tetrasugused ja guppylised) on vivipaarilised või osaliselt siseviljastavad. Paljunemisstrateegia sõltub sageli keskkonnatingimustest, röövloomade survest ja toidukättesaadavusest.

Tähtsus inimesele ja ohud

Teleostid on majanduslikult ja sotsiaalselt olulised: neid püüavad kalurid, neid kasvatatakse akvakultuuris ning nad on tähtsad toiduallikad paljudele inimestele. Samas on teleosti liike ohustamas ülekalastamine, elupaikade hävimine, reostus, kliimamuutused ja invasiivsed liigid. Konservatsioonimeetmed, jätkusuutlik kalapüügi juhtimine ja elupaikade kaitse on hädavajalikud, et säilitada teleostide mitmekesisust ja ökosüsteemide funktsioone.

Kokkuvõte

Teleostid on anatoomiliste uuenduste ja ökoloogilise mitmekesisuse tõttu maailmas kõige edukam kalade rühm. Nende liikuvad lõualuud ja teised kohastumised on võimaldanud neil vallutada väga erinevaid ökoloogilisi nišše alates hilistriasest kuni tänapäevani, muutes nad oluliseks komponendiks Maa veesüsteemides ning inimühiskonna toidulaual.

Päritolukuupäev

Teleostide päritolukuupäev on keeruline probleem. On olemas kahte liiki tõendeid. On tõendeid fossiilsetest säilikutest, kus esimene teleost pärineb hilistriassiajast.

See kuupäev on mõnevõrra hilisem kui molekulaarse lahknevuse hinnanguline aeg (molekulaarne kell). Hiljuti avaldatud artiklis leitakse, et fossiilide kuupäevad ja molekulaarkella kuupäevad on sarnased. Need teadlased atate:

"Lõdvestunud molekulaarse kella analüüside põhjal hinnatud erinevusaegade põhjal on võimalik leida aktinopterygide mitmekesistumise ulatuslik ajaskaala, mis on märkimisväärselt lähedane fossiilidest tuletatud vanustele".

Osteichthyes

Actinopterygii 400 mya osa "Chondrostei" Seega on endine "Chondrostei" parafületiline (mitte klade) ja on uuemate uuringute põhjal laiali läinud. Polypteridae (bichirid) osa "Chondrostei" Acipenseriformes (tuurlased, kammkarpkalad) Neopterygii 360 mya Holostei (vöörihomaar, gars) 275 mya Teleostei 210 mya Sarcopterygii Actinistia (Koelakandid) Dipnoi (kopsukala) Tetrapoodid Kahepaiksed Amniota Imetajad Sauropsiidid (roomajad, linnud)

Röntgenkalade evolutsioon

Küsimused ja vastused

K: Mis on teleostid?

K: Millal tekkisid teleostid?

K: Milline on klade Holostei?

K: Millal pärinevad vanimad teleostide kivistised?

K: Kuidas arenesid teleostid mesosoikumis ja kainosoikumis?

K: Kui suur osa kõigist teadaolevatest kalaliikidest on teleostid?

K: Milline kohastumus on teleostidel, mis parandab nende võimet haarata kiiresti liikuvat saaki?

Otsing