Ehitus ja välimus

Tõelised angerjad on teleostkalad ning nende keha on piklik ja ussitaoline, sarnaselt madudele. Täiskasvanud angerjad võivad olla väga eriilmelised: mõned liigid jäävad lühikeseks (umbes 10 cm), teised võivad kasvada kuni 3 m pikkuseks ja kaaluda kuni 65 kg — see sõltub liigist ja elutingimustest. Paljudel angerjatel puuduvad või on vähendatud uimed: tihti puuduvad täielikult kõhualused uimed (kõhualused ehk kõhu- ehk pelviilsed uimed) ning rinnauimed võivad olla väiksed või puududa, samas on selja- ja pärakuimed tavaliselt pikad ning sageli edasiühendunud sabauimega. Uimedel puuduvad ogasid.

Angerjate koon ja pea on sageli teravad, suu suur ning hambad teravad — see muudab nad tõhusateks röövkaladeks. Õlaluud on koljust eraldi paiknevad, mis on oluline anatoomiline tunnus. Kaalud on paljudel angerjatel väga väiksed, siledate servadega või puuduvad peaaegu täielikult, mis annab kehale libeda välimuse ja aitab liikuda kitsastes urus või settes.

Areng ja elutsükkel

Angerjad kooruvad munadest. Esimesed arengustaadiumid on väga erineva kujuga: vastsed ehk vastsed on lamedad ja peaaegu läbipaistvad ning neid nimetatakse leptocephaluseks (kreeka keeles "õhuke pea"). Leptotsefaalused larvad võivad ookeanivoolude toel pikki vahemaid läbida ja alles rannikule jõudes muutuvad edasi: nad metamorfiseeruvad klaasangerjateks (glass eels), seejärel noorangerjateks (elvers, elver) ja lõpuks täiskasvanud vormideks. Paljudel angerjal erinevad noor- ja täiskasvanuvormid üksteisest nii palju, et minevikus arvati neid eri liikideks.

Mõned angerjad, näiteks perekonna Anguillidae liikmed, on katadroomsed ehk nad veedavad suurt osa oma elust magevees ja rändavad paljunema merre. Paljud liigid läbivad pika rände, näiteks Euroopa ja Aasia angerjad rändavad paljunema ookeani varjatud piirkondadesse. Eluiga varieerub liigiti — mõned elavad vaid mõne aasta, teised võivad elada mitu aastakümmet.

Elupaigad ja levik

Angerjad elavad väga erinevates elupaikades. Enamik liike eelistab elada ookeani madalamas vees, setete peal või varjatud aukudes ja pragudes. Mõned perekonnad elavad aga täiesti teistsuguses sügavuses:

  • Anguillidae perekonna angerjad võivad tulla elama magevette ja seal suurema osa elust veeta;
  • Nemichthyidae (nokaangerjad) ujuvad tavaliselt umbes 500 m allpool ookeani pinda ning elavad mesopelagilises tsoonis;
  • Synaphobranchidae (sügavangerjad) on kohastunud elama väga suurtel sügavustel — sageli kuni umbes 4000 m veesügavusel.

Toitumine ja käitumine

Enamik angerjaid on kiskjad — nad toituvad peamiselt teistest kaladest, koorikloomadest ja mõnikord ka väikestest imetajatest või lindudest, kui selleks võimalus tekib. Angerjad võivad nuhkida ja jahtida öösel, paljud liigid elavad varjatult aukudes või settes ning lükkavad saagi järskude rünnakutega välja. Mõned sügavameres elavad liigid toituvad pigem merereostusest ja bentosest organismist.

Inimtegevus, püüdmine ja kaitse

Angerjad on inimesele olulised nii toiduks kui ka majanduslikult väärtuslike liikidena. Traditsioonilised püüdmismeetodid, näiteks käsivõrguga püüdmine, on paljudes piirkondades ajalooliselt levinud. Inglismaal on käsivõrguga püüdmine olnud oluline ja seda tehti pikaaegse traditsiooni raames olenevalt kohalikest reeglitest ja piirangutest — näiteks on sellega püütud Parretti ja Severni jõe piirkondades.

Paljude angerjaliste liikide populatsioonid on inimese tegevuse tõttu langenud: põhjuseks on liigpüügi, elupaikade hävitamine (nt tammide ja veehoidlate ehitamine), reostus, kliimamuutused ning parasiidid (nt tungivad parasiidid). Euroopa angerjas (Anguilla anguilla) on tunnistatud ohustatud või kriitiliselt ohustatud paljudes piirkondades ning selle kaitseks kehtestatakse püügireegleid ja taastamisprogramme. Angerjate elupaikade ühendatus (vaba rannikult rannikule rändamise võimalus) on paljude liikide jaoks hädavajalik.

Kokkuvõttes on angerjad mitmekesised kalaorderid, kelle kehaehitus, elutsükkel ja elupaigavõimalused on kohanenud väga erinevate keskkondadega — alates rannikualadest ja mageveekogu voolamistest kuni ookeani sügavike ja settes elavate vormideni. Inimese huvi ning mõnikord ka intensiivne kasutamine on põhjustanud vajaduse liike kaitsta ning nende elupaiku taastada.