Parafüleetiline rühm (parafüülia) — kladistika definitsioon ja näited

Parafiilsus on termin kladistikas, mis tähistab rühma, mis sisaldab oma esivanemat ega hõlma kõiki selle esivanema järeltulijaid. Teisisõnu on parafüleetiline rühm mittetäielik monofüleetiline ühik, sest mõni järeltulija on sellelt eraldatud. Klassikaline näide on see, et Sauropsida ilma lindudeta on parafüleetiline: linnud on selgelt arhosauruste ja tõenäoliselt väikeste theropoodide järeltulijad (vt ka lindude päritolu), seega rep­tiilia kui „ilma lindudeta” rühm jätab suure osa esivanema järeltulijatest välja.

Parafüülia saab korrigeerida, kui puuduv(ad) rühm(ad) lisatakse: seega kui linnud lisatakse Sauropsida hulka, muutub suurem üksus monofüleetiliseks. Traditsiooniline taksonoomia baseerus sageli väliste tunnuste ja praktilise klassifitseerimise vajadusel rühmitamisel, mistõttu tekivad parafüleetilised üksused – tänapäevane kladistika eelistab aga monofüleetilisi (kõiki järeltulijaid sisaldavaid) klade.

Mida parafüleetiline rühm tähendab praktiliselt?

Parafüülia tekib siis, kui rühma määratletakse peamiselt pärilike või algupäraste tunnuste (plesiomorfiate) alusel, mitte ühise eristava päritolutunnuse (apomorfia) järgi. Parafiilsus peegeldab seda, et klassifitseerimine ei kajasta täielikult sugulussuhteid: puu kujutises tuleks parafüleetiline rühm katma haru, kust on ära lõigatud üks või mitu alamharu (järeltulijat).

Näited

• Sauropsida/reptilia ilma lindudeta — juba mainitud klassikaline näide, kus lindude väljalõikamine muudab rühma parafüleetiliseks.
• „Kalad” (Pisces) — traditsiooniline mõiste, mis sisaldab erinevaid vee-elu selgroogseid, aga ei hõlma maismaaseid selgroogsete järeltulijaid (tetrapode), mistõttu on see parafüleetiline ümbris.
• Ajaloost tuntud rühmad — mitmed ajaloolised taksonid (näiteks mõned varasemad protistide või „madude” laadse jaotuse skeemid) osutusid hiljem parafüleetilisteks, kui geneetiline ja morfoloogiline analüüs paljastas ootamatuid sugulussuhteid.

Miks parafüüülia on tähtis teema?

Parafiilsuse mõistmine on oluline, sest see mõjutab, kuidas me tõlgendame elu ajalugu, liigiline mitmekesisus ja evolutsioonilisi protsesse. Kladistika eesmärk on luua taksonoomiaid, mis kajastavad tegelikke pärilussuhteid — see tähendab monofüütilisi klade, kus kõik ühest esivanemast pärinevad liigid on kaasatud. Samas mõnikord jäetakse parafüleetilised rühmad alles praktilistel kaalutlustel (nt harjumuspärane termin „kalad”), eriti populaarteaduses või hariduses, kus need võivad olla lihtsamad selgitada.

Kuidas parafüüüli tuvastatakse ja parandatakse?

Parafüülia ilmneb tavaliselt siis, kui tehakse filogeneetiline analüüs (morfoloogiliste või molekulaarsete andmete põhjal) ja leitakse, et mõni traditsiooniline rühm ei hõlma kõiki oma järeltulijaid. Probleemi lahendamiseks on kaks peamist lähenemist:

• Laienemine: lisada puuduva järeltulija grupid olemasolevasse rühma, muutes selle monofüleetiliseks (näiteks „reptilia” + linnud = monofüleetiline üksus).
• Jagamine: teisaldada või eristada rühm väiksemateks, kõik monofüleetilisteks üksusteks, et vältida parafüüülist ümbrist.

Mitte alati ei ole üks lähenemine absoluutne valik; teadlaste vahel võib käia diskussioon taksonoomia stabiilsuse, praktilisuse ja filogeneetilise täpsuse vahel.

Kokkuvõte: parafüleetiline rühm on evolutionaarne ühik, mis jätab välja osa oma järeltulijatest. Kladistlik lähenemine eelistab monofüleetilisi rühmi, kuid parafüüüli tunnused ja ajalugu aitavad mõista, kuidas taksonoomilised süsteemid on arenenud ja miks mõned traditsioonilised rühmad vajavad ümbervaatamist.

Otsing