Pelycosaurused: varased sünapsidid, eelkäijad imetajatele

Pelycosaurused (lihtsustatult tõlgituna „basseini­sisalikud“) olid varased sünapsid, need on esimesed suuremad maismaaloomade rühmad, mis moodustusid pärast tetrapoodide õitsengut. Nad ei olnud dinosaurused ega klassikalised roomajad: tänapäevane teadus käsitleb pelycosauruseid kui mitteametlikku, parafüleetilist rühma, mis hõlmab kõiki sünapsideid välja arvatud therapsideid ja nende järeltulijaid (sealhulgas imetajaid). Sõltuvalt klassifikatsiooni nüanssidest kasutatakse seda nimetust ajalooliselt, kuid tänapäeval eelistatakse sageli täpsemaid filogeneetilisi termineid.

Ajaskaala ja levik

Need tetrapoodid ilmusid pennsilvaania (Hilis-Karbona) ajal ja olid tähtsal kohal kogu Permi perioodil, kuni enamik neist hukkus permia perioodi lõpus massilise välja­suremisjuhtumi käigus. See tähendab, et pelycosaurused valitsesid maismaaloomade ökoloogilisi nišše ligikaudu 40 miljoni aasta vältel. Suur arv fossiile on leitud Euraasias ja Põhja-Ameerikas, samuti mõnel määral teistes maailmajagudes.

Füüsilised tunnused ja eluviis

• Pea ja ajukamber: pelycosaurustel oli üks játemine ajufossa ehk üks lateraalne nihestusava (sünapside tunnus), mis eristas neid arhailistest amniotest.
• Kehaehitus: suur osa liikidest oli neljakäpaline, osadel liikidel jalad asusid kehast rohkem külje suunas (sprawling), kuid mõningane eristumine ettepoole allatugevama asendiga on märgatav võrreldes varasemate amniotidega.
• Suu ja hammaste eripärad: paljud pelycosaurused olid kiskjad või omnivoorid, neil olid erineva kujuga hambad (nt lõikehambad ja purihambad), mis lubasid mitmesuguseid toitumisi.
• Haruldased struktuurid: mõned tuntumad pelycosaurused, nagu Dimetrodon ja Edaphosaurus, kandisid suurt seljesse kasvavat „purje“ (sail). Purje funktsiooni on arutatud: eeldatakse termoregulatsiooni (soojuse reguleerimine), seksuaalset näitamist, liigi- või isendi äratundmist või rasva/toidureservi kandmist.

Tuntumad rühmad ja näited

• Sphenacodontidae — hulka kuulub kuulus Dimetrodon, suure hambaga kiskja, sageli ekslikult kujutatud dinosauruse kombel.
• Edaphosauridae — taime­toidulised või segatoidulised liikmed, kellel olid samuti seljapurile meenutavad struktuurid.

Oluline teaduslik tähendus ja väljasuremine

Pelycosaurused on olulised, sest nad kujutavad ühte esimest suurt etappi sünapsidide evolutsioonis — need rühmad näitavad suundumust, mis lõpuks viis therapside tekkeni ja sealt edasi imetajate evolutsioonini. Enamik pelycosauruseid hukkus Permi lõpu suurel väljasuremisajal (P/Tr väljasuremisjuhtum), mis toimus umbes 252 miljonit aastat tagasi. Mõned sünapsidiliinid arenesid edasi ja andsid järgmisi rühmi, kuid termin „pelycosaurused“ ei hõlma neid järeltulijaid — sellepärast on nimi filogenetiliselt ebatäpne ja seda kasutatakse vähem teaduslikus klassifikatsioonis.

Müüdid ja segadused

• „Ei ole dinosaurused“: pelycosaurused elasid enne ja koos varajaste roomajatega, kuid nad ei ole dinosaurused ega kuulunud klassikalisse reptiilide hulgasse — nad olid sünapsid, mammalikeelse evolutsioonilise haru eelkäijad.
• Purje otstarve: kuigi termoregulatsioon on populaarseim seletus, ei ole purje funktsioon kõigi liikide puhul lõplikult tõestatud — tegu on hüpoteesidega, mida toetavad morfoloogilised ja võrdlevad analüüsid.

Kokkuvõttes esindavad pelycosaurused olulist etappi maismaavälise elu ja sünapsidide evolutsioonis: nad olid mitmekesised, mõnikord omapäraste struktuuridega loomad, kelle fossiilid annavad palju teavet selle kohta, kuidas arenesid lõpuks imetajad.

Otsing