Dinosaurused (kreekakeelsetest sõnadest, mida tavakeeles tõlgitakse kui "kohutavad sisalikud") on suuri ja väikeseid, maapealseid ja kohati ka poolveetaolisi elupaiku hõlmanud roomajad — väga erinevaid rühmi, kelle anatoomia ja eluviisid olid järelkasvult mitmesugused. Nad olid mesosoikumi ajastu jooksul domineerivad maismaaloomad, täites paljusid ökoloogilisi nišše. Teada on hundetuhandeid fossiile ja sadade perekondade esindajaid; varasema hinnangu järgi oli teada üle 500 erineva dinosauruste perekonna. Dinosauruste fossiile on leitud üle kogu Maa — nagu viitab ka uurimistöö arhosauruste kohta — igal kontinendil, ning uusi liike avastatakse ja kirjeldatakse endiselt regulaarselt.
Määratlus ja klassifikatsioon
Dinosaurused moodustavad taksonoomilise rühma, mille aluseks on ühised anatoomilised tunnused, näiteks püstine asend ja teatud puusalu struktuurid. Klassikalises jaotuses jagunevad nad peamiselt kahte suurde rühma (Saurischia ja Ornithischia), kuigi järjestikused uuringud ja filogeneetilised analüüsid on selle jaotuse üksikasju pidevalt täpsustanud.
Ajaskaal ja levik
Dinosaurused ilmusid ülemises triassiajal, umbkaudu 230 miljonit aastat tagasi. Varaseimad hästi dokumenteeritud vormid on näiteks Eoraptor ja Herrerasaurus, kes elasid ligikaudu 231–228 miljonit aastat tagasi. Juura alguseks olid paljud dinosaurusrühmad juba mitmekesised; mesosoikumis (triias, juura ja kriit) kujunesid nad maismaa ökosüsteemide peamisteks suunitlejateks. Dinosaurused püsisid kuni umbes 66 miljoni aasta taguse suure väljasuremiseni, mida vanemas kirjanduses sageli nimetatakse K/T väljasuremiseks (praegu kasutatakse ka terminit K–Pg ehk kriitiumi–paeleen lõpp).
Anatoomia, eluviisid ja kohastumised
Dinosauruste hulgas esines erakordset varieeruvust: mõned olid väikesed, kerged ja kiiretted, teised massiivsed ja aeglased. Paljud esialgsed dinosaurused olid lihasööjad ja kõndisid kahel jalal, mis võimaldas neil kiiret liikumist ja vabadust kätega saagikorralduses. Kõik nende järeltulijad olid püstises asendis, jalad keha all — see püstine jäsemeasend muutis liikumise ja hingamise mehhanismi ning aitas kujundada dinosauruste eripära.
- Paljudel väiksematel ja mõnel suuremal dinosaurusel olid suled; suled arenesid mitmel rühmal erinevalt ja mängisid rolli soojuse hoidmisel, ilmekujuldamisel ning lennuks valmistumisel linnuliikide eellastel.
- On selgeid märke kiirest kasvust, aktiivsest ainevahetusest ja mitmel juhul ka võimalikust soojaverelisusest (ainevahetus oli kõrgem kui tänapäeva tüüpilistel roomajatel).
- Mitmed liigid näitavad käitumuslikke kohastumisi: pesitsemine, munade hooldamine ja tõendid karjalise või sotsiaalse käitumise kohta viitavad keerukale eluviisile.
Linnud kui elus jälg dinosaurustest
Fossiilide põhjal teame, et linnud on elusad sulepealsed dinosaurused — nad pärinevad theropoodidest, täpsemalt kitsastest kahejalalistest lihasööjatest. Linnud arenesid välja kõige varasematest theropoodidest hilisjuura ajal ning kujunesid välja mitme uute anatoomiliste tunnusega (nt siseõõne muutused ja lennuks kohandunud luustik). Nii olid nad ainus dinosauruste liin, mis säilis tänapäevani, mis muudab modernsed linnud otsekontaktiks mesozoikumsete dinosauruste evolutsiooniga.
Fossiilid, avastused ja teadusuuringud
Fossiilide kaudu saame infot nii luude, kui ka pehmete kudede, sulgede ja mõnikord käitumise kohta (nt munade, pesade ja karjade leidude kaudu). Fossiilide säilimine sõltub mitmest tegurist — kiire matmine, madal hapnikutase ja mineraleerumine soodustavad säilimist. Paleontoloogid kasutavad tänapäeval lisaks klassikalisele väljakaevamisele ka CT-skaneerimist, mikroskoopiaid ja geokeemilisi meetodeid, et rekonstrueerida dinosauruste elu ja bioloogia.
Ajalooline avastamine ja kultuuriline mõju
Esimesed fossiilluustikud hakati 19. sajandi esimesel poolel teaduslikult kirjeldama ning nende õige põhjuste tuvastamisel olid olulised teadlased nagu William Buckland, Gideon Mantell ja Richard Owen, kes aitasid näidata, et need luud kuuluvad eraldiseisvale loomarühmale. Alates sellest ajast on dinosaurused kujunenud normaalosaks looduslooduse uurimises ja nad on saanud suure publiku huvikeskpunktiks: tänapäeval on dinosaurused paljude muuseumide peamiseks näituseks ning nende kuvand on sügavalt juurdunud popkultuuris — raamatud, filmid ja dokumentaalid, aga ka laste mänguasjad hoiavad huvi elus.
Meedias kajastatakse uusi avastusi aktiivselt: iga suurem leid — uus liik, ebatavaline säilub või analüüsimeetod — aitab parandada arusaamist dinosauruste paleobioloogiast, levikust ja nende Maa ajaloolisest rollist.
Väljasuremine ja järelmõjud
66 miljonit aastat tagasi toimunud massiline väljasuremine lõpetas suure osa mitte-lindudest dinosauruste eksistentsi. Peamiseks põhjuseks peetakse asteroiditõusu, mis tekitas drastilisi kliimamuutusi, ent kaasaegsed uurimused rõhutavad kattuvaid põhjuseid — ulatuslikud vulkaanipursetega kaasnevad keskkonnamuutused ning ökosüsteemide pikaajalised nihked võisid kõik koos kaasa aidata suurte rühmade kokkuvarisemisele. Väljasuremine muutis maismaa ökosüsteemide struktuuri ja võimaldas imetajatele ning teistele rühmadele uute niššide hõivamist.
Kokkuvõte
Dinosaurused olid mitmekesine ja laiaulatuslik rühm, kelle pärand on endiselt elav paleontoloogias ja kultuuris. Uued leiud ja tehnoloogiad täiendavad pidevalt meie arusaamist nende bioloogiast, käitumisest ja evolutsioonist — ning tänu linnudele elab üks dinosauruste järeltulijaid tänapäevani.
