Alfred Tennyson — viktoriaani ajastu inglise luuletaja (1809–1892)

Alfred Tennyson, 1. parun Tennyson, FRS (6. august 1809 - 6. oktoober 1892) oli viktoriaanliku ajastu Ühendkuningriigi auhinnatud luuletaja. Ta on endiselt üks populaarsemaid inglise keele luuletajaid. Sündis Somersby külas Lincolnshire'is vaimulikuperekonnas ning sai hariduse Cambridge'i Trinity kolledžis, kus tutvus eluaegse sõbra Arthur Henry Hallamiga — Hallami surm mõjutas tugevalt Tennysoni loomingut ja andis ainest pika elegiaalse teose "In Memoriam A.H.H." kirjutamiseks. Karjääri jooksul nimetati Tennyson 1850. aastal kuninglikuks poet laureate'iks ning 1884. aastal tõsteti ta aadlitiitliga 1. paruniks.

Tennyson oskas suurepäraselt kirjutada lühikesi laulutekste nagu "In the valley of Cauteretz", "Break, break, break", "The Charge of the Light Brigade", "Tears, idle tears" ja "Crossing the Bar". Suur osa tema värssidest, nagu The Lotus Eaters, põhinesid klassikalistel mütoloogilistel teemadel. Tennyson kirjutas ka mõned märkimisväärsed tühjad värsid, sealhulgas "Kuninga idüllid", "Odysseus" ja "Tithonus". Oma karjääri jooksul proovis Tennyson ka draamat, kuid tema näidendid ei olnud väga edukad. Tema luules on tunda tugevat meloodilisust, rütmika ja kujundirikkust: ta kasutas tihti arhailisi või keskaegseid teemasid, mütoloogilisi kujundeid ning sügavat meditatiivset tooni.

Elukäik ja tähtsamad sündmused

Tennysoni noorusmöödus kujunes maapiirkonna ja perekondlike suhtumiste taustal; Cambridge'is sai ta õigeaegselt kirjandusliku koolkonna liikmeks ja avaldas koos vendadega esimese luulekogu. Arthur Hallami kaotus 1833. aastal mõjutas teda eluaegsel moel ja andis tõuke ühele tema kuulsamale teosele, mis väljendab leina, usulisi küsimusi ja aja kulgemise tunnet. Pärast Wordsworthi surma tuli Tennysonist 1850. aastal kuninglik poet laureate — amet, mis andis talle nii avaliku rolli kui ka suurema kultuurilise mõju.

Looming ja stiil

Tennysoni looming hõlmab nii lüürikat kui pikki eepilisi ja narratiivseid protsesse. Tema Kuninga idüllid (Idylls of the King) käsitlevad Arthuriani legende ja peegeldavad viktoriaanlikke teemasid nagu au, kohus, patt ja lunastus. Ta valdas erinevaid vorme: meloodilist lüürikat, narratiivset luulet, tühja värssi ja aforismisisaldusega laulusõnu. Tema luulele on iseloomulik rikas kujundikeel, kõla- ja rütmifookus ning tihti meditatiivne või nostalgiline meelestatus.

Pärand ja mõju

Tennyson oli oma eluajal äärmiselt populaarne ja mõjukas, teda peeti sageli kogu kuningriigi häälekujundajaks kirjanduslikul tasandil. Kuigi 20. sajandi modernistid kritiseerisid mõningaid tema romantiseerivaid või moraliseerivaid jooni, on tema luuletus jäänud osaks inglise kirjanduskanonist; paljusid tema tekste lauldakse, tsitaaditakse ja tõlgitakse endiselt laialdaselt. Tennysoni elu ja teosed on mõjutanud nii hilisemaid luuletajaid kui ka laiemat populaarset kujutlusvõimet; tema mälestus on jäädvustatud muinsuste, mälestusmärkide ja akadeemiliste uurimuste kaudu ning ta puhkab Poets' Corner'is Westminsteri kloostris.

Punased hambad ja küünised

In memoriam A.H.H. oli Tennysoni luuletus, mille ta kirjutas oma parima sõbra Arthur Hallami mälestuseks. Hallam oli Cambridge'i Trinity College'i luuletaja ja klassikaaslane. Ta oli kihlatud Tennysoni õega, kuid suri ajuveritsusesse, enne kui nad jõudsid abielluda.

Luuletus avaldati pärast seda, kui Tennyson oli lugenud Robert Chambersi evolutsioonimeelset raamatut. Fundamentalistide idee piibli eksimatusest oli vastuolus teadusega. Tennyson väljendas raskusi, mida evolutsioon tekitas usule "tõdesid, mida ei saa kunagi tõestada".

Luuletus on liiga pikk, et seda täies mahus tsiteerida, kuid see näitab, kuidas ta mõtles elavast maailmast:

Kas Jumal ja Loodus on siis tülis,

Et Loodus laenab selliseid kurje unenägusid?

Nii ettevaatlik tundub ta olevat,

Nii hoolimatu üksikelu;

Et ma, arvestades kõikjal

Tema salajane tähendus tema tegudes,

Ja leides, et viiekümnest seemnest

Ta toob sageli ainult ühe kaasa.

Palju tsiteeritud lause on varsti pärast seda, punktis 56. See viitab inimkonnale:

Kes usaldas Jumalat, oli tõepoolest armastus

Ja armastus Loomise viimane seadus

Kuigi loodus, punaste hammastega ja küünistega, -

Kuristikuga, karjus oma usutunnistuse vastu.

Väljend "Loodus, punased hambad ja küünised" võeti kasutusele kui metafoor elu kohta üldiselt juba enne Darwini "Liikide tekkimise" avaldamist.

Parem on armastada ja kaotada...

Luuletuses on veel üks, ehk isegi paremini tuntud stroof:

Ma pean seda tõeks, mis iganes ka ei juhtu;

Ma tunnen seda siis, kui ma kõige rohkem kurvastan;

Parem on armastada ja kaotada

kui üldse mitte kunagi armastada.


AlegsaOnline.com - 2020 / 2025 - License CC3