Gideon Algernon Mantell MRCS FRS (Lewes, 3. veebruar 1790 - London, 10. november 1852) oli inglise sünnitusarst, geoloog ja paleontoloog. Ta on tuntud eelkõige kui üks varasemaid ja mõjukamaid dinosauruste uurijaid ning Iguanodoni avastaja ja uurija.

Avastused ja teadustöö

Mantelli töö Iguanodoni ehituse ja elu kohta pani aluse dinosauruste teaduslikule uurimisele. Aastal 1822 oli ta vastutav Iguanodoni esimeste fossiilsete hammaste ja hiljem suure osa skeleti avastamise (ja lõpuks ka identifitseerimise) eest. Tema tööst selgus, et need hambad meenutasid maismaareptili, iguana hammastega sarnast struktuuri, mistõttu ta andis rohkele liikidele nime Iguanodon — „iguana-hammas“.

Mantell rõhutas, et Iguanodoni hambad viitavad peamiselt taimtoidulisusele ning tema uurimused kehaosade proportsioonide alusel näitasid, et loomal olid suhteliselt lühemad esijalad, mis andis aluse oletusele, et ta võis olla vähemalt osaliselt kahejalgne (kahel jalal kõndiv). See oli oluline samm arusaamas, et varased „suured roomajad“ ei olnud sugugi aeglased või täielikult neljakäpalised olendid nagu tollal sageli eeldati.

Teda aitasid väljakaevamistel ja leidudel sageli kohalikud fossiilikorjajad; esimesi Iguanodoni hambaid seostatakse sageli ka tema naise leiuga, mida Mantell kasutas oma kirjeldustes. Tema uurimused Lõuna-Inglismaa kriidiajastu kohta ja laiemalt piirkondade kivististest olid olulised stratigraafia ja fossiilide leviku mõistmisel.

Teaduslik mõju ja vaidlused

Mantell aitas kujundada mõistet, mida tollal hakati kutsuma „roomajate ajastuks“; tema väljend „roomajate ajastu“ oli märkimisväärne, sest ta tunnistas, et roomajad olid domineerivaks eluvormiks selles, mida me praegu nimetame jura- ja kriidiajastuks. Tema raamatused ja populaarteaduslikud teosed aitasid viia paleontoloogia laiemasse avalikkuse huviorbiiti.

Kuid tema tööpõld ei olnud konfliktideta. Mantell tegi kaks asja, mis olid tema edus olulised: ta näitas, et Iguanodoni hambad tähendasid taimtoidulisust ning et looma esijäsemete proportsioonid vihjasid võimalikule kahejalgsele liikumisele. Seda eitas Richard Owen, kes kasutas oma positsiooni ja mõju, et Mantelli saavutusi vähendada. Owen ise populariseeris mõistet „Dinosauria“ (koondades kokku teatud suuremad püsivad roomajad) ja tema jaotused ning rekonstruktsioonid mõjutasid tugevalt järjestikku 19. sajandi paleontoloogia vaateid.

Isiklik elu ja terviseprobleemid

Mantell töötas kaua sünnitusarstina ja tegeles häälestatud teadustöö ning rahaga seotud raskustega — fossiilide kaevamine ja kogumine nõudis sageli suuri isiklikke kulutusi. Tema elu lõpus kannatas ta kohutavalt õnnetuse tagajärjel tekkinud lülisamba kahjustuste tõttu, mis põhjustasid kroonilist valu ja liikuvuse halvenemist. Selle raviks kasutas ta valuvaigisteid, sealhulgas oopiumi, ning lõppkokkuvõttes põhjustas üleannuse oopiumi tema surma. Ei ole kindlalt teada, kas see oli tahtlik; on võimalik, et tegemist oli juhusliku üleannustamisega raske valu leevendamiseks.

Pärand

  • Oluline panus dinosauruste teadusesse: Mantell oli üks esimesi, kes mõistis ja kirjeldas suurte maismaareptiliste loomade eripära ning tõi esile taimtoidulisuse ja võimalikud liikumisviisid.
  • Regionaalne geoloogia: tema tööd Lõuna-Inglismaa kivimite ja fossiilide kohta aitasid selgitada kivististe vanus- ja levikuküsimusi.
  • Teaduse populariseerija: Mantell kirjutas nii teaduslikke kui ka üldsusele suunatud tekste, mis saatsid paleontoloogia ja geoloogia teadmisi laiemale avalikkusele.

Mantelli töö ja elu kujutavad 19. sajandi teaduse arengut: isiklik kirg kogumise ja uurimise vastu, suuraduslikud avastused koos akadeemilise konkurentsi ja terviseprobleemidega. Tänapäeval tunnustatakse teda kui tähtsat pioneer‑paleontoloogi, kelle uurimused aitasid rajada aluse dinosauruste süsteemsele uurimisele.