Herbivoor

Tselluloosi seedimine

Taimede rakuseinad koosnevad peamiselt tselluloosist. Ükski loom ei suuda tselluloosi ise seedida. Nad kasutavad selleks soolestiku taimestikku, millest mõned toodavad ensüümi nimega tsellulaas. See on näide sümbioosist.

Taimede ja taimede vastastikmõju

Vastavalt kiskja ja saagi vastastikmõju teooriale on suhe taimekiskjate ja taimede vahel tsükliline. Kui saakloomi (taimi) on palju, suureneb nende röövloomade (taimtoidulised) arvukus, mis omakorda põhjustab taimtoiduliste arvukuse vähenemist. Saakloomade populatsioon taastub lõpuks, alustades uut tsüklit. See viitab sellele, et taimtoiduliste populatsioon kõigub toiduallika, antud juhul taime, kandevõime piires.

Alati leidub ka taimede taskukohti, mida taimtoiduliste ei leia. See on oluline ainult ühe taimeliigiga toituvate spetsialiseerunud taimesööjate jaoks: see takistab neil spetsialistidel oma toiduallika hävitamist. Teise taimeliigi söömine aitab taimtoiduliste populatsiooni stabiliseerida. Kahe või enama taimeliigi vaheldumine tagab taimtoidule populatsiooni stabiilsuse, samal ajal kui taimede populatsioonid kõiguvad. Kui süsteemi siseneb invasiivne taimtoiduline või taimede sissetung, paiskub tasakaal välja ja mitmekesisus võib muutuda või isegi kokku kukkuda.

Mõnes mõttes on lihtsam olla taimtoiduline loom kui lihasööja (lihasööja). Lihasööjad loomad peavad leidma ja püüdma loomad, keda nad söövad, ja mõnikord võitlevad loomad, keda nad süüa tahavad, nende vastu. Taimtoidulistel loomadel tuleb leida taimed, mida nad süüa tahavad, kuid nad ei pea neid püüdma. Paljudel taimedel on taimtoiduliste vastu mingi kaitse, näiteks okastraadid, toksiinid (mürgid) või halb maitse. Maailmas elab palju rohkem taimtoidulisi loomi kui lihasööjaid loomi.

Taimtoiduliste mõju taimede mitmekesisusele

Rohusööjate mõju taimede mitmekesisusele varieerub sõltuvalt keskkonnamuutustest. Taimede sööjad võivad suurendada või vähendada taimede mitmekesisust.

Varem arvati, et taimtoidulised suurendavad taimede mitmekesisust, vältides domineerimist. Domineerivad liigid kipuvad tõrjuma konkureeriva tõrjutusena alluvaid liike. Domineerimise varieerumise mõju taimede mitmekesisusele võib aga olla kasulik või negatiivne. Rohusööjad suurendavad bioloogilist mitmekesisust, tarbides domineerivaid taimeliike, kuid nad võivad ka eelistada alluvate liikide söömist vastavalt taimede maitseomadustele ja kvaliteedile. Lisaks taimesööjate eelistusele mõjutavad taimesööjate mõju taimede mitmekesisusele ka muud tegurid, kaitsekompromisside teooria, kiskja ja saagi vastastikmõju ning keskkonna ja taimesööjate sisemised tunnused.

Üks viis, kuidas taimed võivad erineda oma tundlikkuses taimekiskjate suhtes, on kaitsekompromiss. Kaitsekompromisside teooriat peetakse tavaliselt ökoloogilise tasakaalustatuse säilitamise põhiteooriaks. Taimed võivad teha kompromissreaktsiooni ressursside jaotamisel, näiteks kaitse ja kasvu vahel. Taimede mitmekesisuse kaitse taimekahjurite vastu võib erinevates olukordades erineda. See võib olla neutraalne, kahjulik või kasulik taimede sobivuse jaoks. Isegi kaitsekompromisside puudumisel võivad herbivoorid siiski suurendada taimede mitmekesisust, näiteks eelistavad herbivoorid domineerivate liikide asemel alluvaid liike.

Saaklooma ja saagi vastastikmõju, eriti "ülalt-alla" reguleerimine. Röövli ja saagi vastastikmõju soodustab kohanemist taimeliikides, mida röövloom eelistab. "Ülalt-alla" ökoloogilise regulatsiooni teooria manipuleerib ebaproportsionaalselt domineerivate liikide biomassiga, et suurendada mitmekesisust. Röövloomade mõju taimedele on universaalne, kuid siiski oluliselt erinev igal kasvukohal, võib olla positiivne või negatiivne.

Väga produktiivses süsteemis annab keskkond organismile kasvuks piisavalt toitu ja ressursse. Ressursside pärast konkureerivate taimede mõju taimele on keerulisem. Rohusööjate olemasolu võib suurendada taimede mitmekesisust, vähendades domineerivate liikide arvukust, ülejäävaid ressursse saavad siis kasutada alluvad liigid. Seetõttu võib domineerivate taimede otsene tarbimine kõrge tootlikkusega süsteemis kaudselt kasu tuua neile herbivooride suhtes resistentsetele ja ebasoodsatele liikidele. Kuid vähem produktiivne süsteem võib toitainete ja vee puuduse tõttu toetada piiratud arvul taimtoidulisi liike. Herbivorism suurendab kõige tolerantsemate liikide arvukust ja vähendab vähem tolerantsete liikide olemasolu, mis kiirendab taimede väljasuremist. Keskmise produktiivsusega süsteemil on mõnikord vaevalt pikaajaline mõju taimede mitmekesisusele. Sest keskkond tagab erinevate organismide stabiilse kooseksisteerimise. Isegi siis, kui taimtoidulised tekitavad kogukonnas mõningaid häireid. Süsteem on ikkagi võimeline taastuma algsesse seisundisse.

Valgus on taimeliikide jaoks üks tähtsamaid keskkonna ressursse. Sama oluline on konkurents valguse kättesaadavuse ja kiskjate vältimise pärast. Toitainete lisandumisel tekib taimeliikide vahel suurem konkurents. Kuid taimekiskjad võivad puhverdada mitmekesisuse vähenemist. Eriti suured taimesööjad võivad suurendada bioloogilist mitmekesisust, tõrjudes selektiivselt välja kõrged, domineerivad taimeliigid ja suurendades valguse kättesaadavust.

Rohusööjate kehasuurus on peamine põhjus, mis on aluseks taimede ja taimede mitmekesisuse vahelisele koostoimele, ning kehasuurus seletab paljusid taimede ja taimede koostoimega seotud nähtusi. Väikesed taimtoidulised vähendavad vähem taimede mitmekesisust. Sest väikesed mittesööjad loomad ei pruugi põhjustada taimedele ja keskkonnale palju häireid. Keskmise suurusega taimesööjad suurendavad taimede mitmekesisust enamasti domineerivaid taimeliike tarbides või neid mõjutades, nagu näiteks taimesööjad linnud, kes võivad domineerivaid taimeliike otseselt kasutada. Samas kui mõned taimesööjad suurendavad taimede mitmekesisust kaudse mõju kaudu taimede konkurentsile. Mõned kaevandavad loomad selles suuruses kohalikke kogukonna keskkonnakõikumisi. Ja taimeliikide kohanemine kiskjate vältimiseks võib samuti kohandada taimestiku struktuuri ja suurendada mitmekesisust. Suuremad taimesööjad suurendavad sageli taimede mitmekesisust. Nad kasutavad konkureerivaid domineerivaid taimeliike ning levitavad seemneid ja tekitavad mulla ebakorrapärasust. Peale selle kohandab nende uriinipositsioon ka taimede kohalikku levikut ja takistab valguskonkurentsi.

Seetõttu on taimekiskjate mõju taimede mitmekesisusele keeruline. Üldiselt suurendab taimesööjate olemasolu taimede mitmekesisust. Kuid see varieerub vastavalt erinevatele keskkonnateguritele, mitu tegurit koos mõjutavad taimtoidulised taimede mitmekesisust.

MAAILMA LOOMADE NIMEKIRI

• lehm
• Kits
• Hobused
• Deer
• Ninasarvik
• Gnuu
• Lambad
• Iguana
• Küülik
• Panda
• Koala
• Kaelkirjak
• lõvi
• tiiger
• palvesammas

ämblikud venus kärbsepüünised kotkad öökullid paljud mardikaliigid haid krokodill GRAAFI-6-BIOLOOGIA PEATÜKK :-3- KESKKONNATEEMA - KUDU TÜÜPID JA ALGUSED - MÄRKUSED MOODUL-8.

Õppe-eesmärgid Õpilane oskab :- Eristada kiudu, lõnga ja kangast. Klassifitseerida kiudude tüüpe. Selgitada looduslike ja tehiskiudude kohta näiteid. Vastata järgmistele küsimustele

Mis on kiudained? Kiud on määratletud kui tooraine, mis on saadaval õhukeste ja pidevate kiudude kujul. Kui palju on erinevaid kiudude liike? Kiudusid liigitatakse kahte liiki: Looduslikud kiud - kiud, mida saadakse looduslikult nii taimedest kui ka loomadest. Looduslikud kiud on näiteks puuvill, vill ja siid. Sünteetilised kiud - tööstuses kunstlikult toodetud kiud. Neid nimetatakse ka kunst- või tehiskiududeks. Sünteetilised kiud on näiteks viskoos, nailon, polüester jne. Nimetage taimeosa, millest saadakse puuvillakiudu? Puuvilla saadakse puuvillataime seemnetest. Tooge näiteid looduslike ja sünteetiliste kiudude kohta. Juut ja puuvill on näited looduslike kiudude kohta. Polüester ja nailon on sünteetilise kiu näited.

Seotud leheküljed

• Lihasööja