Leht

Anatoomia

Leht on taimeorgan ja koosneb korrapäraselt organiseeritud kudede kogumikust. Peamised olemasolevad koesüsteemid on järgmised:

1. Epidermis, mis katab ülemist ja alumist pinda.
2. Mesofüll (ka kloroplastide rohkearvuline klorofüll) lehe sees.
3. Veenide (veresoonte) paigutus

Epidermis

Epidermis on lehte kattev välimine rakkude kiht. See moodustab piiri, mis eraldab taime sisemised rakud väliskeskkonnast.

Epidermis on kaetud pooridega, mida nimetatakse stomata. Iga poor on mõlemalt poolt ümbritsetud kloroplastide sisaldavate kaitserakkudega ja kahe kuni nelja abirakuga, millel puuduvad kloroplastid. Stoomikompleksi avanemine ja sulgemine reguleerib gaaside ja veeauru vahetust välisõhu ja lehe sisemuse vahel. See võimaldab fotosünteesi, ilma et leht kuivaks.

Mesofüll

Suurem osa lehe sisemusest epidermise ülemise ja alumise kihi vahel on kude, mida nimetatakse mesofülliks (kreeka keeles "keskmine leht"). See assimilatsioonikude on peamine koht, kus taimes toimub fotosüntees. Fotosünteesi produktid on suhkrud, mida saab taimerakkudes muuta teisteks toodeteks.

Sõnajalgadel ja enamikul õistaimedel on mesofüll jagatud kaheks kihiks:

• Ülemine palisaadikiht, mis koosneb tihedalt paiknevatest, vertikaalsetest rakkudest, mille paksus on üks kuni kaks rakku. Selle rakkudes on palju kloroplastid. Kloroplastid liiguvad protsessiga, mida nimetatakse "tsükloosiks". Rakkude vähene eraldatus tagab maksimaalse süsinikdioksiidi absorbeerimise. Päikeselehtedel on mitmekihiline palisaadikiht, samas kui mullale lähemal asuvatel varjulehtedel on ühekihiline.
• Palisaadikihi all on käsnaline kiht. Spongy-kihi rakud on ümaramad ja mitte nii tihedalt paigutatud. Rakkude vahel on suured õhuruumid. Nendes rakkudes on vähem kloroplastid kui palisatsioonikihi rakkudes. Epidermise poorid ehk stomata avanevad kambriteks, mis on ühendatud käsnkjas kihi rakkude vaheliste õhuruumidega.

Lehed on tavaliselt rohelise värvusega, mis tuleneb klorofüllist, mida leidub kloroplastides. Taimed, millel puudub klorofüll, ei saa fotosünteesida.

Veenid

Sooned on tiheda võrk, mis koosneb kileemist, mis annab vett fotosünteesi jaoks, ja floemist, mis eemaldab fotosünteesi käigus toodetud suhkrud. Soonte mustrit nimetatakse venatsiooniks.

Angiospermide puhul erineb võrsete muster kahes põhirühmas. Venatsioon on tavaliselt paralleelne monokotilistel taimedel, kuid laialehistel taimedel (kahekojalised) on see omavahel seotud võrgustik.

Juuksed

Paljud lehed on kaetud trikoomidega (väikesed karvad), millel on mitmesuguseid struktuure ja funktsioone. Mõned trikoomid on okastraadid, mõned on soomustatud, mõned eritavad aineid, näiteks õli. Lihasööjataimed eritavad trikoomidest seedimisensüüme.

Vahane küünenahk

Vahane küünenahk on lehe veekindel, läbipaistev välispind. See on veekindel, et vähendada veekaotust (transpiratsiooni), ja läbipaistev, et võimaldada valguse sisenemist palisadirakku.

Hargnevad veenid taro lehe alumisel küljel


Lihasööjataime Drosera capensis kleepuvad trikoomid koos lõksu jäänud putukaga

Shape

See, millised lehed taimel välja näevad, on väga erinev. Lähedalt suguluses olevatel taimedel on ühesugused lehed, sest nad kõik on pärit ühisest esivanemast. Lehe kuju ja mustri kirjeldamise terminid on illustreeritud kujul esitatud Wikibooksis.

Põhitüübid

• Lükofüütidel on mikrofüllilised lehed.
• Sõnajalgadel on lehed
• Okaspuude lehed on tavaliselt nõela-, õlg- või soomusjadaga.
• Angiospermide (õitsvate taimede) lehed: standardvormi hulka kuuluvad stipulaar, kroonleht ja lamina.
• tupplehed (enamikul rohttaimedel esinev tüüp)
• muud spetsialiseerunud lehed (nt Nepenthes'i lehed)

Korraldus varre küljes

Tavaliselt kasutatakse lehtede paigutuse (füllotaksis) kirjeldamiseks erinevaid termineid:

• Vahelduv - järjestikused lehed vahelduvas suunas piki varre.
• Vastasosad - kaks struktuuri, üks mõlemal vastaspoolel varre, tavaliselt lehed, oksad või õieosad.
• Kihiline - kolm või enam lehte kinnituvad varre igasse punkti või sõlme.

Lehed moodustavad spiraalikujuliselt keskeltläbi varre, mille (sõltuvalt liigist) lahknevusnurk on sama. Need nurgad on korrapärased ja järgivad Fibonacci jada numbreid. See annab lehtedele parima võimaluse valguse püüdmiseks.

Tera jagunemine

Lehti võib kirjeldada kahel põhilisel kujul, võttes arvesse lehe tera (lamina) jagunemist.

• Lihtsa lehe tera on jagamata. Lehe kuju võib siiski olla lombidest koosnev, kuid lombide vahelised lõhed ei ulatu peajooneni.
• Liitlehel on täielikult jagunenud leht, mille iga lehttera lehtede vahel on eraldatud piki pea- või kõrvalveeni. Kuna iga lehekese võib tunduda lihtsa lehena, on ühendlehe tuvastamiseks oluline ära tunda, kus esineb kroonleht. Liitlehed on iseloomulikud mõnedele kõrgemate taimede perekondadele, nagu näiteks Fabaceae. Ühendlehe või võra keskmist soont, kui see on olemas, nimetatakse raagiks.

Petioles

Mõnedel lehtedel on kroonleht (lehe vars). Sessiilsetel lehtedel seda ei ole: lehttera kinnitub otse varre külge. Mõnikord ümbritseb lehe laba varre, mis jätab mulje, et võrsed kasvavad läbi lehe.

Mõnedel akaatsialiikidel, näiteks koapuul (Acacia koa), on varred laiendatud või laiendatud ja toimivad nagu lehtedelehed; neid nimetatakse fülloodideks. Fülloodide tipus võivad olla tavalised lehtedega lehed, kuid ei pruugi neid olla.

Stipulid

Paljude kahekojaliste lehtedel esinev külglibisik on väike lehte meenutav külglibisik mõlemal küljel kroonlehe alusel. Kõrvallehed võivad olla väljalangenud või väljalangemata.

Valge kuuse (Picea glauca) lehed on nõelakujulised ja nende paigutus on spiraalne.


Selle taime lehed on paigutatud paarikaupa üksteise vastu, kusjuures järjestikused paarid on üksteise suhtes täisnurga all ("decussate") piki punast varre. Pange tähele arenevaid pungi nende lehtede telgedel.


Laminaarse struktuuriga ja soontega leht


Rabarberi (Rheum rhabarbarum) üleni kasvanud varred on söödavad.

Lehe kohandused

Evolutsiooni käigus on paljudel liikidel tekkinud lehed, mis on kohandatud muudeks funktsioonideks.

• Okkad aitavad kaitsta taime söömise eest.
• Luud aitavad taimel kinnituda pindade külge ja ronida puude otsa.
• Mõnda lehte kasutatakse energia salvestamiseks sibulates. Üks näide on sibul.
• Paljud mahlakasvatajad säilitavad vett mõnes lehes.
• Mõned taimed (nn epifüüdid) kasvavad teiste taimede peal. Neil ei ole juured maas. Nad püüavad vihmavett.
• Lihasööjataimed kasutavad saagi püüdmiseks kohandatud lehti.
• Viilutatud lehed vähendavad tuuletakistust.
• Lehe pinnal olevad karvad hoiavad kuivas kliimas niiskust kinni.
• Vahane lehepind vähendab veekaotust.
• Suur pindala tagab ala päikesevalgusele ja varju taimede jaoks, et vähendada soojendamist ja veekaotust.
• Enam-vähem läbipaistmatutes või mulda mattunud lehtedes lasevad läbikumavad aknad valgust sisse.
• Sukkulentsed lehed talletavad vett ja orgaanilisi happeid.
• Aroomiõlid, mürgid või feromoonid, mida toodavad lehtede näärmed, peletavad taimtoidulised (nt eukalüpt).
• Kristallilised mineraalid võivad olla herbivoorid (nt ränidioksiidi fütoliidid rohttaimedes, rafiidid Araceae'is).
• Õielehed meelitavad tolmeldajaid.
• Tendrillid võimaldavad taimel ronida (nt herned).
• Varrelehed ja "valelilled" asendavad tavalisi õitsemisstruktuure, kui tõelised õied on oluliselt vähenenud (nt sparglid).

Jaanitulehti on lehed, mis on kujunenud punaseks, et meelitada putukaid ja linde keskmistesse õitesse; tavaliselt täidavad seda kohanemisfunktsiooni kroonlehed (mis ise on evolutsiooni käigus tugevalt muundatud lehed).