Leht on maapealne taimne organ ja sageli roheline. Selle peamised ülesanded on fotosüntees ja gaasivahetus. Leht on tavaliselt lame, et neelata võimalikult palju päikesevalgust, ning õhuke, et valgus jõuaks rakkude kloroplastideni. Enamikul lehtedel on stomata, mis avanevad ja sulguvad ning reguleerivad süsinikdioksiidi, hapniku ja veeauru vahetust atmosfääriga.
Lehe ehitus
Lehe põhikomponendid on:
- Epidermis – pealmine ja alumine rakukiht, mida katab tihti vahataoline kutikula, mis vähendab vee kadu.
- Stomata ja kaitserakud – stomata on avad epidermises, mida ümbritsevad kaks kaitserakku (nn guard cells). Need kontrollivad gaasivahetust ja avanevad, kui kaitserakud on turgoriga tühjemad.
- Mesiifüll – see sisaldab lehe fotosünteetiliselt aktiivseid rakke:
- Palisaadkiht (palisade mesophyll) peal asuvas kihis sisaldub palju kloroplaste ja see on peamine valguse neelaja.
- Ruumne (spongy) mesophyll sisaldab õherakke ja suuremaid õhuruume, mis soodustavad gaaside difusiooni.
- Veresoonte süsteem (nääre/juhtkimp) – sisaldab xüleemi (vee ja mineraalide transport) ja floemi (süsivesikute ja teiste orgaaniliste ainete transport). Juhtkimpudest sõltub lehe mehaaniline tugi ja ainevahetus.
Fotosüntees ja gaasivahetus
Lehtedes toimuv fotosüntees muudab päikeseenergia keemiliseks energiaks: klorofüll neelab valgust ja katalüüsib veemolekulide lõhustumist, mille tulemusel tekib hapnik ja elektronvoog. Süsihappegaas (CO₂) difundeerub läbi stomata ja kasutatakse süsivesikute sünteesiks (Calvin'i tsükkel). Fotosünteesi tulemusena toodetud suhkrud transporditakse läbi floemi kasvavatesse kudedesse või varudesse.
Transpiratsioon (vee aurustumine lehtedest) aitab reguleerida taime temperatuuri ja loob transpordivoo, mis tõstab vett ja lahustunud mineraale juurtest ülespoole xüleemi kaudu. Stomata avatus sõltub valgustusest, sisemisest CO₂ kontsentratsioonist, taime veevarustusest ja hormonaalsest signaalist (näiteks ABA kuivadolukorras).
Lehe tüübid, pinnad ja paigutus
Lehed võivad olla väga erineva kujuga ja suurusega. Tüüpilised jaotusvormid:
- Lihtleht – üks terve lehepulk (nt enamik laialehilisi puid).
- Harunenud (mitmik) leht – koosneb mitmest lehepulgast (lehtede liigest), nt kaunviljadel.
- Nõeljad ja skaala-lehed – koniferidel (okaspuudel) väiksem pind, mis vähendab vee kadu.
- Lobulised, südamekujulikud, lineaarse, elliptilised jpt kujud.
Lehtede paiknemine varrel võidakse nimetada vahelduvaks, vastupidiseks või vöötseks (whorled). Ka veresoonte mustrid varieeruvad: võrkvõrguline (reticulate) on tüüpiline paljudele laialehilistele taimedele, paralleelne on tavaline paljudel kõrreliste-listele.
Lehed võivad olla ka spetsiaalselt kohastunud:
- kuiva kliima taimedel – paks kutikula, väike lehepind või sukulentsed lehed;
- varjuliste paikade taimedel – õhemad „varjulehed“ suure pinnaga;
- muundunud lehed – seitikud (tendrils), oksasarnased okkad, varustavad või kaitsefunktsiooniga lehed ning lilledte ümber kohandunud braktid.
Lehe eluiga ja värvimuutus
Taimed, millel on aastaringselt lehed, on igihaljad, ja need, millel lehed langevad, on lehttaimed. Lehtpuud ja -põõsad kaotavad oma lehed tavaliselt sügisel. Selle eel toimub lehtedes pigmendimuutus: klorofüll laguneb ja nähtavale jäävad karotenoidid või tekivad antotsüaniinid, mis annavad punakaid toone. Lehtede eraldumist soodustab eritiskiht (abscission layer) lehevarre ja varre vahel. Kevadel kasvavad paljudel liikidel uued lehed.
Suurusereklaamid ja erandid
Lehed võivad olla väga väikesed (nt kõrrelistel) või väga suured. Mõned troopilised taimed arendavad hiigelsuurusi lehti, mis aitavad koguda valgust varjulistes metsakihtides. Üksikud liigid võivad kasvatada lehti, mis ulatuvad mitme meetri suuruseks; täpne mõõt sõltub liigist ja kasvutingimustest. Näiteks aiandus- ja troopilised liigid võivad arendada suureid lehti, mille pindala on mitu ruutmeetrit.
Lisafunktsioonid ja tähtsus ökosüsteemis
- Lehed toodavad orgaanilist ainet, mis on toiduallikaks taimtoidulistele ja alustalaks kogu ökosüsteemile.
- Transpiratsioon mõjutab kohalikke mikrokliima-tingimusi ja osaleb veeringes.
- Lehtede mitmekesisus peegeldab kohastumusi erinevatesse keskkondadesse – niiskusest kuni valguse kättesaadavuseni.
Kuigi lehed on üldiselt õhukesed, et süsihappegaas saaks kiiresti difundeeruda rakkudesse, esinevad paljudel liikidel samuti lisakihid (nt vahastud, karvakesed), mis aitavad reguleerida vee- ja valgusvahetust vastavalt elupaiga tingimustele.
