Kohastumus

Kohanemine on evolutsiooniline protsess, mille käigus organism kohaneb paremini oma elupaigaga. See protsess toimub paljude põlvkondade jooksul. See on üks bioloogia põhinähtusi.

Kui inimesed räägivad kohanemisest, tähendavad nad sageli "omadust" (tunnust), mis aitab loomal või taimel ellu jääda. Näiteks on hobuste hammaste kohanemine rohu jahvatamisega. Rohi on nende tavapärane toit; see kulutab hambaid, kuid hobuste hambad kasvavad elu jooksul edasi. Hobused on kohanenud ka kiireks jooksmiseks, mis aitab neil põgeneda kiskjate, näiteks lõvide eest. Need omadused on kohanemisprotsessi tulemus.

Linnunokkade illustratsioon näitab ilmselgelt nende erinevaid eluviise. Erineva toidu söömine tähendab aga ka erinevat seedesüsteemi, soolestikku, küüniseid, tiibu ja eelkõige erinevat pärilikku käitumist. Suuremate kohanemiste puhul ei muutu mitte mõni üksik tunnus, vaid terve rühm tunnuseid.

Kohanemine toimub seetõttu, et paremini kohanenud loomad jäävad kõige tõenäolisemalt ellu ja paljunevad edukalt. Seda protsessi nimetatakse looduslikuks valikuks; see on evolutsiooniliste muutuste peamine põhjus.

Lindude nokad kui kohandused

Mesilased ja lilled arenesid koos, nii et nende kohandused sobivad üksteisega: ko-evolutsioon.

Üldised põhimõtted

Kohanemine on eelkõige protsess, mitte keha füüsiline osa.

Kohanemist... ei saanud enam pidada staatiliseks seisundiks, loomingulise mineviku tooteks, vaid see muutus hoopis jätkuvaks dünaamiliseks protsessiks. Ernst Mayr.

Sisemine parasiit (näiteks soomuslane) on hea näide: tal on väga lihtne kehaehitus, kuid sellegipoolest on organism väga hästi kohanenud oma konkreetse keskkonnaga. Sellest näeme, et kohanemine ei ole ainult nähtavate tunnuste küsimus: selliste parasiitide puhul toimuvad kriitilised kohandused elutsüklis, mis on sageli üsna keeruline.

Praktilise terminina kasutatakse kohanemist aga sageli toote kohta: liigi nende omaduste kohta, mis on protsessi tulemuseks. Paljusid looma või taime aspekte võib õigesti nimetada kohanemisteks, kuigi alati on olemas mõned omadused, mille funktsioon on kahtluse all. Kasutades evolutsiooniprotsessi puhul mõistet kohanemine ja kehaosa või funktsiooni (toote) puhul mõistet kohanemisomadused, saab eristada sõna kahte tähendust.

Kohanemine on üks kahest peamisest protsessist, mis seletavad bioloogias esinevat liigilist mitmekesisust. Teine on liigiline jagunemine (liikide jagunemine või kladogenees). Tänapäeval kasutatakse kohanemise ja liigilisuse vastastikuse mõju uurimiseks lemmiknäitena Aafrika järvede tsirkliidide evolutsiooni.

Organism peab olema elujõuline kõigis oma arengu- ja arenguetappides. See seab piirangud organismide arengule, käitumisele ja struktuurile.

Üldine idee on, et iga geneetiline ja fenotüüpiline muutus evolutsiooni käigus peaks olema suhteliselt väike, sest arengusüsteemid on nii keerulised ja omavahel seotud. Kuid polüploidsus on taimedes üsna tavaline suur geneetiline muutus. Eukarüootide teke mikroorganismide sümbioosist on eksootilisem näide.

Ökoloogilised niššid

Kõik kohandused aitavad organismidel oma ökoloogilistes niššides ellu jääda. See tähendab bioloogilise sobivuse suurenemist.

Need kohanemisomadused võivad olla struktuurilised, käitumuslikud või füsioloogilised. Struktuurilised kohandused on organismi füüsilised omadused (kuju, kehakate, relvastus; ja ka sisemine korraldus).

Käitumuslikud kohandused koosnevad päritud käitumisahelatest ja/või õppimisvõimest: käitumine võib olla päritud üksikasjalikult (instinktid) või võib olla päritud kalduvus õppimiseks (vt neuropsühholoogia). Näited: toidu otsimine, seks, häälitsemine.

Füsioloogilised kohandused võimaldavad organismil täita erifunktsioone (näiteks mürkide tootmine, lima eritamine, fototroopilisus), aga ka üldisemaid funktsioone, nagu kasv ja areng, temperatuuri reguleerimine, ioonide tasakaal ja muud homöostaasi aspektid. Kohanemine mõjutab seega kõiki organismi elu aspekte.

Kohanduste ülikonnad

Olulised kohandused ei tule ükshaaval. Need tulevad rühmadena, mis töötavad koos, et muuta loom või taim oma konkreetses niššis või eluviisis edukaks.

Woodpeckers

Tikkude kohanemine on hea näide sellest, et edukaks eluviisiks on vaja tervet rida omadusi.

Nokk: selle ots on torgandilaadne ja ise terendav, kui nokkida puidule. Lind kasutab seda, et jõuda kooriku all olevatele vastsetele, avardada auku pesa tegemiseks ja anda trummeldades märku oma territooriumist. Paljude puidutähtede toitumis-, pesitsus- ja märguandmisviiside puhul kasutatakse nokaga trummeldamist ja haamritamist.
Pikad kleepuvad keeled haaravad koore all elavaid putukate vastseid.
Millisekund enne kokkupuudet puiduga sulgub paksenenud niktiline membraan, mis kaitseb silma lendava prahi eest. Ka ninasõõrmed on samuti kaitstud; need on sageli pilukujulised ja neid katavad spetsiaalsed suled.
Kiirete ja korduvate aeglustuste põhjustatud ajukahjustuste vältimiseks on tuttidel välja kujunenud mitmeid aju kaitsvaid kohandusi. Nende hulka kuuluvad

väike aju suurus
aju asend levib aju ja kolju vahelise kokkupuutepiirkonna vahel.
kontakti lühike kestus
noka ülemise ja alumise osa ebavõrdne pikkus (alumine osa on pikem). See suunab löögijõudu allapoole, eemale ajust.
puidutäpi aju on paigutatud ebatasaste, käsnade plaatidega koljusse, mis neelavad lööki.
tuttidel on eriline keelepea, mis ulatub nende nokast üle kolju peal ja ümbritseb täielikult nende aju. See hoiab aju paigal. Aju liikumine kolju sees löögi ajal, mitte löök ise, põhjustab ajurabanduse. Kui aju hoitakse paigal, väheneb vigastuste oht oluliselt.

Puidutäppidel on zygodaktüülsed jalad. Nendel jalgadel on neli varvast, millest esimene ja neljas on suunatud tahapoole ning teine ja kolmas ettepoole. Selline jalgade paigutus on hea puude jäsemete ja tüvede haaramiseks. Selle perekonna liikmed võivad kõndida vertikaalselt mööda puutüve ülespoole. Lisaks tugevatele küünistele ja jalgadele on puidutäppidel ka lühikesed tugevad jalad. See on tüüpiline lindudele, kes toituvad puutüvedel.
Tuttide saba on jäigastunud ja kui lind istub vertikaalsetel pindadel, töötavad saba ja jalad koos, et teda toetada.
Kogu süsteemi aitavad muuta aju, närvisüsteem, lihased ja sidemed võrreldes sellega, mis oli nende esivanematel tavaline.

Esivanemate puulinnud, kes läksid üle puutüvedel ronimisele, olid esivanemate jalgade ja saba struktuuriga. See viitab sellele, et käitumise muutus, võib-olla parema toiduallika kättesaamiseks, oli üks esimesi asju, mis juhtus sündmuste ahelas. See, kuidas evolutsioonilised uuendused algavad, on oluline teema.

Roheline tikk: pange tähele nokka, jalgu ja saba.

Must tutt

Kohanduste funktsioonid

Funktsioonita tunnused

Kõik organismi omadused ei ole kohandused. Selleks, et välja selgitada, kas sellel on mingi funktsioon liigi elus, võib olla vaja teha väliuuringuid või katseid.

Kohandused peegeldavad tavaliselt liigi varasemat elu. Kui liik on hiljuti oma eluviisi muutnud, võib kunagi väärtuslik kohanemine muutuda kahanevaks jäänukiks. Pimedates koobastes elavad loomad kaotavad sageli pika aja jooksul oma värvid ja silmanägemise.

Selle põhjused võivad olla erinevad. Struktuuri ja funktsiooni kadumine võib olla positiivne kohanemine, mis säästab energiat ja materjale. Kuid see võib olla ka lihtsalt muude funktsioonide jaoks valitud geenide kõrvalsaadus (pleiotroopia). Või võib struktuur olla seotud arenguga ja mõjutatud mingi muu struktuuri valikul.

Üldreegel on, et kõik kohandused, mis ei ole enam kasulikud, kas muutuvad rikutudorganiteks (vt vermiformne liide) või võivad olla valitud ja kohandatud teistele funktsioonidele (vt kõrvaosakesed).

Mitme funktsiooniga kohandused

Paljud kohandused täidavad rohkem kui ühte funktsiooni. See on sageli põhjus, miks mõned tunnused muutuvad nii silmatorkavaks, et need peaaegu määratlevad asjaomast liiki. Hobuse jalad on ka peamine kaitsevahend: hobuse löök on väga hävitav. Kitsehirvede sarved täidavad nii seksuaalset funktsiooni kui ka kaitset kiskjate vastu. Inimese suur aju teenib lisaks keelele ka mõtlemist ja probleemide lahendamist. Linnu sule ei kasutata mitte ainult lendamiseks; need on tema soojuse säilitamise, temperatuuri reguleerimise ja signaalimise aluseks.

Kompromiss ja konflikt kohanduste vahel

See on sügav tõde, et loodus ei tea kõige paremini; et geneetiline evolutsioon... on lugu raiskamisest, improviseerimisest, kompromissidest ja eksimustest. Peter Medawar.

Kohandused ei ole kunagi täiuslikud. Keha erinevate funktsioonide ja struktuuride vahel on alati kompromissid. Organism kui tervik elab ja paljuneb, seega antakse tulevastele põlvkondadele edasi kohanemiste terviklik kogum.

Kõigil kohandumistel on oma varjukülg: hobuse jalad on suurepärased rohus jooksmiseks, kuid nad ei saa oma selga kraapida; imetajate karvad aitavad temperatuuri reguleerida, kuid pakuvad niši ektoparasiitidele. Kompromissid ja mugandused esinevad laialdaselt, mitte täiuslikkus. Valimissurve tõmbab eri suundades ja selle tulemusel tekkiv kohanemine on mingi kompromiss.

Kuna valik on suunatud fenotüübile tervikuna, on võimatu parandada samaaegselt kõiki fenotüübi aspekte samal määral. Ernst Mayr. ^p589

Peacocks

Avastamise vältimiseks vajalik maskeerimine hävitatakse, kui paaritumise ajal kuvatakse erksad värvid. Siin tasakaalustab ohtu elule paljunemisvajadus. Kuulus kohanemisviis on paabulinnu dekoratiivne rong (mis kasvab iga paaritumisperioodi ajal uuesti). See peab vähendama tema manööverdusvõimet ja lendu ning on väga silmatorkav; lisaks maksab selle kasvamine toiduressursse.

Darwin selgitas selle eelist seksuaalse valiku kaudu: "see sõltub eelisest, mis teatud indiviididel on seoses paljunemisega teiste sama soo ja liigi indiviidide ees". Seksuaalset valikut, mida esindab paabulind, nimetatakse "paariliseks valikuks", mis tähendab, et protsess valib sobivamad isikud vähem sobivate isikute hulgast ja on seega ellujäämisväärtusega. Tegelikkuses on sinine paabulind Pavo cristatus üsna edukas liik, millel on suur looduslik levila Indias, nii et nende paaritussüsteemi üldine tulemus on üsna elujõuline.

Inimese sündi

Inimese loote aju suurus sünnihetkel tähendab, et vastsündinu aju on üsna ebaküps. Vastsündinu aju ei saa olla suurem kui umbes 400 cm3 , sest muidu ei pääse ta ema vaagnast läbi. Täiskasvanu aju suurus on aga umbes 1400 cm3 .

Inimelu kõige olulisemad asjad (liikumine, kõne) peavad lihtsalt ootama, kuni aju kasvab ja küpseb. See on sünni kompromissi tulemus. Suur osa probleemist tuleneb meie püstisest kahejalgsest asendist, ilma milleta oleks meie vaagnat võimalik sünnitamiseks sobivamalt kujundada. Neandertallastel oli sarnane probleem.

Funktsiooni muutumine aja jooksul

Tunnuse funktsioon võib aja jooksul muutuda ja sageli ka muutub. Selle kirjeldamiseks on kasutatud mitmeid mõisteid: eeladapteerumine, eksapteerumine, koopteerumine. "Eeladapteerumine" on kõige levinum termin, mida kasutatakse siis, kui esivanemalt päritud olemasolev struktuur või tunnus omandab uue funktsiooni. Seda terminit kasutasid Julian Huxley ja Ernst Mayr. Mõiste "eel" ei tähenda mingit ettenägemist, see tähendab lihtsalt seda, et kohanemine oli juba olemas, teenides mingit vanemat funktsiooni. "Eksapteerumine" oli Stephen J. Gouldi sõna.

Üks näide kohanemiseelsest kohanemisest on dinosaurused, kellel kujunesid välja suled, millel oli soojusisolatsiooni ja näitamise funktsioon ammu enne seda, kui varajased linnud hakkasid neid lendamiseks kasutama. Imetajate higinäärmed muutusid hiljem rinnanäärmeteks. Teine näide on imetajate kõrvaklappide pikk teekond, mis algas iidsete kalade kurnakattes, seejärel sai osaks roomajate alalõualuudest ja seejärel imetajate sisekõrva osaks. Teine näide on pingviinide tiivad. Kunagi kasutati neid lendamiseks, nüüd kasutatakse neid "lendamiseks" vee all.

Elundite ja struktuuride funktsioonide muutmine on evolutsioonis äärmiselt tavaline. Paljud tetrapoodide (maismaaselgroogsete) funktsioonid arenesid välja erinevate funktsioonidega funktsioonidest esivanemate lülijalgsete kalade (Sarcopterygii) puhul.

India paabulinnu treening täies mahus ekraanil

Definitsioonid

Järgnevad määratlused on peamiselt Theodosius Dobzhansky'le võlgu.

Kohanemine on evolutsiooniline protsess, mille käigus organism muutub oma elupaigas või elupaikades paremini kohanevaks.
Kohanemisvõime on kohanemise seisund: tase, mil määral organism on võimeline elama ja paljunema teatavas elupaigakogumis.
Kohanemisomadus on organismi arengumustri aspekt, mis parandab selle organismi ellujäämise ja paljunemise tõenäosust.

Seotud leheküljed

Küsimused ja vastused

K: Mis on kohanemine?

V: Kohanemine on evolutsiooniline protsess, mille käigus organism muutub paljude põlvkondade jooksul oma elupaigaga paremini sobivaks.

K: Mida inimesed mõtlevad, kui nad räägivad kohanemisest?

V: Inimesed mõtlevad sageli "omadust" või tunnust, mis aitab loomal või taimel ellu jääda.

K: Kas te oskate tuua näite kohanemise kohta hobuste puhul?

V: Jah, üks näide on hobuste hammaste kohanemine rohu jahvatamisega. Rohi on nende tavaline toit; see kulutab hambaid, kuid hobuste hambad kasvavad elu jooksul edasi. Lisaks sellele on hobused kohanenud kiireks jooksmiseks, mis aitab neil põgeneda kiskjate, näiteks lõvide eest.

K: Kas muutused ühesainsas tunnuses on ainus kohanemise tulemus?

V: Ei, suuremate kohanemiste puhul toimuvad muutused terves grupis omadusi, näiteks seedesüsteemis, soolestikus, küünistes, tiibades ja käitumises.

K: Mis on loomadel toimuva kohanemise põhjus?

V: Kohanemine toimub seetõttu, et paremini kohanenud loomad jäävad kõige tõenäolisemalt ellu ja paljunevad edukalt, mida nimetatakse looduslikuks valikuks.

K: Mis on looduslik valik?

V: Looduslik valik on evolutsiooniliste muutuste põhiline põhjus, mille puhul paremini kohanenud loomadel on suurem tõenäosus ellu jääda ja paljuneda.

K: Mida näitab illustratsioon lindude nokkide kohta?

V: Linnunokkade illustratsioon näitab ilmselget märki nende erinevatest eluviisidest, kuid näitab ka erinevusi nende seedesüsteemis, soolestikus, küünistes, tiibades ja pärilikus käitumises, mis on tingitud nende kohanemisest erinevate toiduallikatega.