Käitumine: definitsioon, refleksid, õppimine ja hormonaalne mõju
Käitumine on organismi või süsteemi tegevus ja reageerimine keskkonnale. Sõna kirjeldab seda, mida loom teeb või kuidas ta käitub: käitumine võib olla teadlik või ebateadlik, pärilik või õpitud. Sama mõiste laieneb ka seadmetele ja protsessidele, näiteks süsteemide ja masinate käitumisele, mis suhtlevad oma keskkonnaga. Täpne definitsioon võib kontekstiti erineda, kuid üldine mõte on sama: käitumine on vaadeldav tegevus või muutus tegevuses, mis tuleneb sisemistest või välistest mõjutajatest.
Vaadeldav reaktsioon ja eksperimendid
Teaduses määratletakse käitumist sageli kui vaadeldavat reaktsiooni, mis tekib siis, kui organismile antakse stiimul. Katsetes kontrollitakse stiimuleid ja mõõdetakse organismi vastuseid, et mõista põhjus-tagajärg suhteid. Sellised eksperimendid aitavad eristada sündmusi, mis on juhuslikud, neist, mis on korduvad ja prognoositavad.
Refleksid ja närvisüsteemi roll
Mõned käitumisvormid on kiiremad ja automaatsemad ning neid juhib peamiselt närvisüsteem. Näiteks tõmbavad inimesed käe tagasi, ilma et nad mõtleksid, kui nad kogemata midagi kuuma puudutavad. Seda põhjustavad päritud närviühendused ja närvisüsteemi refleksid, mis viivad toiminguni enne, kui teadlik taju jõuab. Refleksid kaitsevad keha, võimaldades kiiret vastust valule või ohtudele.
Hormonaalne mõju ja areng
Käitumist mõjutavad lisaks närvisüsteemile ka sisemised keemilised süsteemid. Hormoonsüsteem ehk endokriinsüsteem mõjutab käitumuse tõenäosust aeglasemalt ja püsivamalt. Näiteks lapse muutumine täiskasvanuks kaasneb paljude hormoonide vabanemisega, mis mõjutavad nii kasvu kui ka seksuaalset ja sotsiaalset käitumist. Hormoonid võivad suurendada agressiivsust, emalikku hoiakut, söögiisu või une- ja ärkveloleku mustreid.
Õppimine ja käitumuse muutlikkus
Õppimine on protsess, mille käigus organism muutub varasemate kogemuste põhjal. Keerukamad organismid suudavad õppida paindlikumalt, ent isegi lihtsad loomad näitavad elementaarseid õppimisviise. Üks algelisi näiteid on harjumine — vähenev reaktsioon korduvatele, mittetähtsatele stiimulitele. Teised õppeviisid hõlmavad klassikalist ja instrumentaalset tingimist ning sotsiaalset õppimist (teiste jälgimisest).
- Harjumine – reaktsiooni vähenemine korduvate mittetähtsate stiimulite korral.
- Klassikaline tingimine – uusi seoseid tekib neutraalse stiimuli ja olulisema stiimuli vahel.
- Operantne (instrumentaalne) tingimine – käitumine muutub tagajärgede (preemia või karistuse) tõttu.
- Sotsiaalne õppimine – käitumise omandamine teiste vaatlemise kaudu.
Õppimine annab organismile paindlikkuse reageerida muutuvale keskkonnale ja suurendab ellujäämisvõimalusi pikaajaliste muutuste puhul.
Pärilikkus, areng ja liikide võrdlus
Mõned käitumisvormid on tugevasti pärilikud — need on geneetiliselt programmeeritud ja ilmnevad ilma varasema kogemuseta (näiteks pesitsemiskäitumine teatud lindudel). Teised on peamiselt õpitud ja arenevad sotsiaalse või keskkondliku mõjutuse tulemusel. Liikide vahel on suured erinevused: lihtsamad organismid võivad piirata käitumise muutlikkust, keerukamad närvisüsteemid võimaldavad aga keerukamat taju ja paindlikkust.
Sotsiaalne käitumine ja kultuurilised normid
Inimeste puhul hõlmab käitumine sageli suhtlemist ja ühiskondlikke rolle. Vanemad ja haridussüsteemid õpetavad lastele, mis on hea ja mis on halb käitumine. Hea käitumine tähendab tavaliselt viisakust, empaatiat ja teiste austamist — omadusi, mida ühiskond väärtustab ja ootab. Sotsiaalne käitumine aitab reguleerida koostööd, konflikte ja gruppi kuulumise tundeid.
Miks käitumist uuritakse?
Käitumise uurimine annab teadmisi ellujäämisstrateegiatest, haiguste ja häirete mehhanismidest (näiteks käitumishäired, sõltuvused), loomade hooldusest ja looduslike populatsioonide haldamisest. Uurimismeetodid ulatuvad välitöödest ja vaatlustest kuni kontrollitud katseteni, neurobioloogiliste mõõtmisteni ning hormonaalsete ja geneetiliste analüüsideni.
Kokkuvõtlikult on käitumine mitmetahuline nähtus, mida määravad geenid, närvi- ja hormoonsüsteemid, varasemad kogemused ning sotsiaalne ja füüsiline keskkond. Mõistmine, kuidas need faktorid üheskoos töötavad, aitab selgitada nii lihtsaid refleksikaarte kui ka keerukaid kultuurilisi käitumismustreid.
Küsimused ja vastused
K: Mis on käitumine?
V: Käitumine on see, mida loom teeb või kuidas ta käitub. See võib olla teadlik või alateadlik, päritud või õpitud. See võib viidata ka süsteemidele ja masinatele, mis suhtlevad oma keskkonnaga.
K: Kuidas uuritakse käitumist katsetes?
V: Eksperimentides on käitumine vaadeldav reaktsioon, mis tekib, kui organismile antakse stiimul.
K: Kas käitumine on seotud närvisüsteemiga?
V: Jah, käitumine on seotud nii närvisüsteemi kui ka endokriinsüsteemiga. Närvisüsteem reageerib ja märkab, mis toimub, samas kui hormoonsüsteem muudab teatud liiki käitumist tõenäolisemaks või vähem tõenäoliseks.
K: Kas õppimine on seotud käitumisega?
V: Jah, isegi lihtsatel loomadel esineb harjumust, mis on primitiivne õppimise vorm. Keerulisemad organismid suudavad õppida paremini kui lihtsamad ja see tähendab, et nad muudavad oma käitumist, sest nad mäletavad, et on varem selles olukorras olnud ja teavad, kuidas reageerida.
K: Kuidas inimesed kasutavad sõna "käitumine"?
V: Inimesed kasutavad sõna "käitumine" sageli selle all, kuidas inimesed üksteisega suhtlevad (käituvad). Lastele õpetatakse, mis on hea käitumine ja mis on halb käitumine - hea on viisakas ja tähelepanelik teiste suhtes, halb aga häiriv või teiste inimeste tundeid/vajadusi mitte arvestav jne.
K: Mida tähendab hea käitumine?
V: Hea käitumine tähendab viisakust ja hoolivust teiste inimeste suhtes - käitumist viisil, mida ühiskond oma liikmetelt ootab.
