Habituatsioon (harjumine): definitsioon, protsess ja bioloogilised mehhanismid

Habituatsioon (harjumine): definitsioon, protsess ja bioloogilised mehhanismid — teaduslik ülevaade, mõjurid ja näited, kuidas loomad ja inimesed vähendavad reageerimist korduvatele stiimulitele.

Harjumine on põhitegevus, mille puhul loom reageerib korduvatele stiimulitele vähem. Tegemist on primitiivse õppimise vormiga. Harjumine on tihedalt seotud tähelepanu ja tajuga: see aitab suunata tähelepanu olulistele või uutele sündmustele, jättes samas ebaolulised taustast välja.

Harjumuse aluseks olev õppimine on bioloogiliste süsteemide põhiprotsess. Loomad ei vaja selleks teadlikku motivatsiooni ega teadlikkust. Harjumus võimaldab organismidel eristada olulist teavet taustastiimulitest ning vabastab kognitiivseid ja motoorseid ressursse olulisemate ülesannete jaoks.

Habituatsioon esineb kõigil loomadel, samuti suurel algloomal Stentor coeruleus. Reageerimise vähenemine on spetsiifiline harjumuspärase stiimuli suhtes. Näiteks kui inimene on harjunud sidruni maitsega, suureneb tema reaktsioon oluliselt, kui talle pakutakse laimi maitset.

Harjumise põhiomadused

• Spetsiifilisus: harjumine on sageli stiimulispetsiifiline — reaktsioon väheneb just sellele stiimulile või väga sarnastele stiimulitele.
• Intervallide mõju: kaks tegurit, mis võivad mõjutada harjumist, on aeg iga stiimuli vahel ja stiimuli esitamise aeg. Lühemad intervallid ja pikem kestus suurendavad harjumist ja vastupidi.
• Intensiivsus: tugevamad või ärritavamad stiimulid võivad aeglustada harjumise tekkimist või viia hoopis sensitiseerumiseni (reaktsiooni suurenemine).
• Spontaansed taastumised: pärast pausi võib osa reageerimisest taastuda — seda nimetatakse spontaanseks taastumiseks.
• Dishabituatsioon: uue tugevama või kontrastse stiimuli esitamine võib taastada algse reageerimise taseme.

Protsessid ja tüübid

Harjumine jaguneb tavaliselt lühiajaliseks ja pikaajaliseks. Lühiajaline habituatsioon tekib kiiresti ja kestab lühikest aega; selle aluseks võivad olla ajutised muutused sünaptilises ülekandes. Pikaajaline habituatsioon on püsivam ja hõlmab struktuursemaid sünaptilisi muutusi, geeniekspressiooni ja valkude taseme muutusi.

Lisaks eksisteerib harjumise ja sensitiseerumise paralleelne toime, mida kirjeldab dual-process theory (Groves & Thompson). Selle järgi tulevad nähtud käitumuslikud muutused esile kahe vastuolulise protsessi summana: ühelt poolt inhibeeriv habituatsioon, teiselt poolt ergastav sensitiseerumine.

Bioloogilised mehhanismid

Neurobioloogiliselt hõlmab habituatsioon mitut tasandit:

• Presünaptiline depressioon: korduv stimuleerimine võib vähendada neurotransmitterite vabastamist presünaptilisest närvirakust, nõrgendades signaali edasikandumist.
• Postsünaptilised muutused: retseptorite tundlikkus või arv võib muutuda, mis mõjutab rakuvastust.
• Ionikanalite ja signaliseerimistrajektooride modulatsioon: muutused Ca2+-sisenemises, K+-kanalite aktiivsuses ja teistes signaaliradades võivad reguleerida sünaptilist tugevust.
• Struktuurne plastilisus: pikaajalise habituatsiooni korral võivad muutuda sünaptilised kontaktid ja dendriitide struktuur.
• Geeniekspressioon ja valkude süntees: pikaajalise muutuse säilitamiseks on sageli vajalik uute valkude süntees ning geenide aktiivsuse modulatsioon.

Näited laborisuurendusest: Aplysia kaheksajalal (rifaalselt uuritud) on habituatsiooni üks selge näide — korduv kerge puutus vähendab gill withdrawal refleksi ja selle all on uuritud presünaptilist neurotransmitterite vabastuse vähenemist. Sarnaseid mehhanisme on leitud ka imetajatel, mis näitab habituatsiooni universaalsust.

Faktorid, mis mõjutavad harjumist

• Stiimuli sagedus: sagedasem esitamine kiirendab ja tugevdab harjumist.
• Inter-stiimuli aeg: pikem vahe aeglustab või vähendab harjumist.
• Stiimuli tugevus: tugevamad stiimulid põhjustavad tihti väiksemat harjumist või sensitiseerumist.
• Kontestiivsed tegurid: keskkond ja samaaegsed sündmused võivad muuta, kas ja kuidas harjumine tekib.
• Individuaalsed erinevused: vanus, neurokeemiline olek ja geneetika mõjutavad harjumise kiirust ja astet.

Funktsioon ja rakendus

Harjumine on adaptatiivne: see vähendab energiakulu ja tagab, et organism reageerib eelkõige potentsiaalselt olulistele muutustele keskkonnas. Inimeste puhul kasutatakse samu printsiipe näiteks käitumisteraapiates — astmeline kokkupuude hirmuteguriga (exposure therapy) võib viia harjumiseni ja hirmureaktsiooni vähenemiseni.

Seosed meditsiiniga ja psühholoogiaga

Häired tähelepanus, ärevushäired ja mõned sensoorse töötlemise häired võivad hõlmata habituatsiooni probleeme — kas liigne vastus pidevatele stiimulitele või võimetus uute stiimulite osas reageerida. Uurimine harjumise molekulaarsetest alustest aitab arendada uusi lähenemisi näiteks ärevuse raviks või sensoorse ülitundlikkuse leevendamiseks.

Kokkuvõte

Harjumine on lihtne, kuid universaalne õppevorm, mis aitab organismidel filtreerida taustamüra ja keskenduda olulistele sündmustele. See ilmneb paljudes liikides ja sõltub nii käitumuslikest kui ka neurobioloogilistest protsessidest — alates ajutistest sünaptilistest muutustest kuni pikaajalise plastilisuseni ja geeniekspressiooni muutusteni. Mõistmine, kuidas harjumine tekib ja mida mõjutab, on tähtis nii põhiuuringutes kui ka rakendustes tervise ja käitumise valdkonnas.

Küsimused ja vastused

K: Mis on harjumus?

K: Kas harjumuse tekkimiseks on vajalik teadlik teadvus?

K: Miks on harjumine loomade jaoks oluline?

K: Kas harjumine toimub ainult teatud loomadel või kõigil loomadel?

K: Kas reageerimise vähenemine on spetsiifiline harjumuspärase stiimuli suhtes?

K: Mis juhtub, kui inimene on harjunud sidruni maitsega?

K: Millised tegurid võivad mõjutada harjumist?

Otsing