Helicobacter pylori (H. pylori) on spiraalse kujuga bakter, mis elab mao limaskestas või selle pinnal. See bakter on seotud enamiku peptiliste haavanditega — üle 90% haavanditest, mis tekivad mao või kaksteistsõrmiksoole (peensoole esimene osa) limaskestas. Enne 1982. aastat, mil bakter avastati, arvasid arstid, et haavandeid põhjustavad peamiselt vürtsikas toit, happed, stress ja elustiil. Nüüd teatakse, et paljusid haavandeid põhjustab H. pylori-infektsioon ning need on ravitavad sobivate antibiootikumide ja maohappe vähendajatega.

Helicobacter pylori avastasid esimesena Austraalia teadlased Barry J. Marshall ja J. Robin Warren. Nad said 2005. aastal oma töö eest Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna.

Sümptomid

  • Paljud nakatunud inimesed on ilma sümptomiteta.
  • Kui sümptomeid tekib, siis sagedased on: kõhuvalu või -valulikkus (eriti tühja kõhu ajal), kõrvetised, iiveldus, puhitus ja isu vähenemine.
  • Tõsisematel juhtudel võivad esineda oksendamine, verekaotus (mustad väljaheited või vere oksendamine) ja järsk kaalulangus — need vajavad viivitamatut arstiabi.

Põhjused ja levik

H. pylori levib peamiselt inimese kaudu (suukaudne-oraalne või fekaal-oraalne levik). Levinud riskitegurid:

  • Ebapiisav hügieen ja saastunud joogivesi või toit.
  • Elamine rahvarohkes keskkonnas või perekondlik altimust — nakatumine toimub sageli lapsepõlves.
  • Kõrge levik arengumaades, kus sanitaarsüsteem on nõrgem.

Diagnoos

  • Noninvasiivsed testid: urea hingamistest ja stool-antigeeni test (rooja test) on tavaliselt esimesed valikud nakkuse tuvastamiseks ja ravijärelduse kontrollimiseks.
  • Vere antikehade testid näitavad varasemat kokkupuudet, kuid ei erista aktiivset infektsiooni hästi.
  • Endoskoopia koos biopsiaga (mao limaskesta proov) kasutatakse, kui on vaja selgitada haavandit, verejooksu või kahtlustada mõnda tõsisemat haigust — biopsia võimaldab ka bakterit otseselt kinnitada.

Ravi

Ravi eesmärk on bakter hävitada ning vähendada maohappe hulka, et limaskest paraneks:

  • Tavaliselt kasutatakse kombineeritud ravi: kaks erinevat antibiootikumi koos maohappe sekretsiooni vähendava ravimiga (prootonpumba inhibiitor, lühend PPI). Ravikuur kestab tavaliselt 10–14 päeva.
  • Levinuimad antibiootikumid hõlmavad amoksitsilliini, klaritromütsiini ja metronidasooli — siiski sõltub valik resistentsusest ja patsiendi allergiatest. Penitsilliiniallergia korral valitakse sobiv alternatiiv.
  • Raskemate või korduvate juhtumite korral kasutatakse sageli bismuthi sisaldavat neljaks ravimiks koosnevat teraapiat (bismuth quadruple therapy).
  • Pärast ravi soovitatakse tavaliselt kontrolltesti (urea hingamistest või stool-antigeeni test) vähemalt 4 nädalat pärast ravi lõppu, et veenduda bakterist vabanemises.

Komplikatsioonid

  • Peptilised haavandid (mao- või kaksteistsõrmiksoole haavandid).
  • Mao limaskesta krooniline põletik (gastriit).
  • Pikas perspektiivis on H. pylori kroonilisel nakkusel seos suurenenud maovähi (adenokartsinoom) ja MALT-lümfoomi riskiga.

Ennetus

  • Hea kätehügieen (pese käsi enne söömist ja pärast tualetti kasutamist) ja puhta joogivee kasutamine aitab vähendada nakatumist.
  • Toiduohutus: korrektne toidutöötlus ja ettevaatus avalikes või kehva hügieeniga kohtades.
  • Vältida söögiriistade jagamist nakatunud isikuga, kui see on võimalik.

Kui teil on püsivad kõhuvalud, korduvad kõrvetised või muud hääldatavad sümptomid, pöörduge arsti poole—diagnoos ja õigeaegne ravi vähendavad tüsistuste riski. Ravivalikuid ja konkreetseid raviskeeme ning nende kestvust arutab arst vastavalt patsiendi ajaloole ja kohaliku antibiootikumiresistentsuse tasemele.