Hingehambad: kahepoolsete molluskite liigendhammaste määratlus

Hingehambad on osa kahepoolmeliste molluskite karbi sisepinnast ja paiknevad tavaliselt piki karbi hingepiiri. Kahepoolsetel karploomadel on määratluse järgi kaks klappi (karbi osad), mis on ühendatud omavahel tugeva ja paindliku sidemega, mis asub karbi dorsaalsel (ülemisel) serval. Hingehambad on kesta struktuurid, mis toimivad klappide omavahelise joondamise ja liigeste stabiliseerimise mehhanismina – need takistavad klappide üksteisest nihkumist ja võimaldavad samal ajal karbi kontrollitud avanemist ja sulgumist.

Struktuur ja asukoht

Hingehambad paiknevad tavaliselt dorsaalse hingepiiri lähedal, sageli umbones (kesta vanimas osas). Need võivad olla eraldiseisvad hambad, harjadena rühmitunud prillid või ehk laia alaga sooned ja servad, mis omavahel haakuvad. Hambad koosnevad peamiselt kaltsiumkarbonaadist (sarnaselt ülejäänud kestale) ja võivad olla makroskoopiliselt nähtavad või väga peenekoelised ning nähtavad alles mikroskoobi või SEM-iga.

Funktsioon

Peamine ülesanne on hoida klappe täpselt koos nii, et elusorganism saaks oma kehaosa (nt jalad, sifoonid) väljaulatuvad ja seejärel kesta uuesti sulgeda ilma et klapid üksteisega paigast ära liiguksid. Lisaks vähendavad hingehambad nihkejõude (shear forces) ja aitavad jaotada koormust hinge piirkonnas, nii et sideme ja lihaste koormus oleks ühtlasem.

Tüübid ja terminoloogia

Taxodont-hingehambad – paljude väikeste ja üksteisega ritta asetatud hammaste reas, iseloomulik mõnele perekonnale (nt arkad).
Heterodont-hingehambad – mõni suurem “kardinaal” või “lateraalne” hammas, mis asetseb umbones lähedal; sageli kasutatav ära tuntavate kardinaalsete ja lateraalsete hammaste kirjeldamiseks.
Düsodont/isodont – variatsioonid, kus hambad on lihtsad ja vähesed või sarnased mõlemas klapis. (Terminoloogia võib sõltuda taksonoomilisest traditsioonist.)

Need liigitused on üldistused; tegelik morfoloogia on väga varieeruv ja eri perekondadel võivad olla iseloomulikud, püsivad mustrid.

Taksonoomiline ja paleontoloogiline tähtsus

Hingehambad on sageli taksonoomiliselt informatiivsed: iga kahepaiksete rühm kipub omama iseloomulikke hammaste kujusid, arvu ja asetust, mistõttu nende uurimine on tähtis liigi või perekonna identifitseerimisel ja klassifitseerimisel. Ka fossiilsetes kesta fragmentides võivad liigendhammaste tunnused anda väärtuslikku teavet taksonoomia ja evolutsiooni kohta, sest hammaste muster sageli säilib hästi ka kivististes.

Variatsioonid ja erandid

Mõnel kahepaiksel võivad hingehambad olla oluliselt vähendatud või puududa täielikult — see ongi taksonoomilises tähenduses oluline tunnus. Lisaks võivad hammaste arv ja kuju muutuda looma kasvades (juvile vs adult) või olla erinevad vasakul ja paremal klapil, et tagada täpne ühilduvus ja parema sulgumise funktsioon.

Uurimismeetodid

Hingehambaid uuritakse visuaalse vaatlusena puhastatud kesta sisepinnalt, mõõtes ja kirjeldades hammaste arvu, asetust ja kuju. Peenstruktuuri ja mikrodetailide jaoks kasutatakse röntgen-, skaneeriva elektronmikroskoopia (SEM) ja mõnikord tomograafia meetodeid. Need andmed kombineeritakse anatoomiliste ja geneetiliste tunnustega täpsemaks taksonoomiaks ja filogeneesiks.

Kokkuvõtlikult on hingehambad olulised morfoloogilised elemendid kahepoolmeliste kestasüsteemis: need tagavad klappide täpse joondumise ja annavad olulist informatsiooni liigi määramisel, taksonoomias ja paleoekoloogias.

Lähifoto pähklikarbi hambadest

Brachiopods

Teises suures koorikloomade sugukonnas, brachiopoodidel, on samuti üks rühm hambumuslike hammastega. Traditsioonilises liigituses on Articulata'de klappide vahel hammastatud hinged. Inarticulata'de puhul hoiavad kesta kahte osa koos ainult lihased. ^87–93

Küsimused ja vastused

K: Mis on hambad?

V: Saranehambad on osa kahepoolmeliste molluskite kesta sisepinnast.

K: Mis on kahepoolmelised karploomad?

V: Kahepoolsed on karploomad, mille kaks klappi (karbi osad) on ühendatud omavahel tugeva ja paindliku sidemega karbi seljapoolsel (ülemisel) serval asuva liigendijoone juures.

K: Milleks on kahepoolmelistel loomadel tarehambad?

V: Elus peab kest olema võimeline veidi avanema, et jalad ja sifoonid saaksid väljaulatuvad, ja seejärel jälle sulguma, ilma et klapid üksteise suhtes paigast ära liiguksid. Selleks, et see oleks võimalik, on kahel klapil tavaliselt hingehambad (hambumus).

K: Kus asuvad hingehambad?

V: Sarnaselt sidemele asuvad ka hingehambad piki kesta hingepiiret.

K: Kas kahepoolmelise karbi kaks klappi on üksteisega piki liigendusjoont täiesti sümmeetrilised?

V: Enamiku perekondade puhul on karbi kaks klappi üksteisega piki liigendusjoont peaaegu täiesti sümmeetrilised, kuigi hammaste paigutus ja kuju võivad vasakul ja paremal klapil veidi erineda, et kaks klappi sobiksid korralikult kokku.

K: Miks on oluline uurida hinge hammaste paigutust?

V: Kahepoolse karbi liigendhammaste paigutuse uurimine on sageli oluline identifitseerimiseks ja klassifitseerimiseks, sest igal kahepoolmeliste rühma liigendhambad kipuvad olema erilised.

K: Mis on kahepoolmelise karbi kahte klappi ühendava tugeva ja paindliku sideme ülesanne?

V: Tugev ja paindlik sidemete liigendajoon võimaldab karbi kergelt avada, et jalad ja sifoonid saaksid väljaulatada, ja seejärel uuesti sulgeda, ilma et klapid üksteise suhtes paigast ära liiguksid.