Kahepoolmelised (Bivalvia) — ülevaade: liigid, anatoomia ja eluviisid
Kahepoolmelised on suur molluskite klass, tuntud ka kui pelecypodid. Nad eristuvad kõvast välimisest kestast, mis koosneb kahest osast ehk „klappidest“; pehmed elundid asuvad koore sisemuses. Koorik on tavaliselt kahepoolselt sümmeetriline ja klappe hoiab koos hingeliigend ning vajaduse korral sulgevad tugevad liigendlihased.
Anatoomia ja ehitus
Kahepoolmeliste põhistruktuurid:
- Koorik – kahelt poolt kattuvad klapid, mis koosnevad peamiselt lubjakivist (kaltsiumkarbonaadist). Kooriku välispind võib olla sile, soonline või kaetud karvade/karstidega.
- Hing – klappide ühenduskoht, kus asuvad ka hari- või hambastruktuurid, mis aitavad klappe õigesti paigutada.
- Adduktorlihased – lihased, mis sulgevad klapid ja hoiavad pehmeid elundeid kaitstuna.
- Mantel – koekude, mis eritub kooriku välispinna; mantel moodustab ka kesta servad ja on oluline hingamisel ning eritustel.
- Juhitavad filtriorganid (ctenidia ehk lõpused) – gillid, mis osalevad nii hingamises kui ka toitainete filtreerimises.
- Jalg – enamikel kahepoolmelistel kasutuses liikumiseks või kaevumiseks; näiteks karpide pikendatud jalg võimaldab maapinnas kaevata.
Liikide arv ja taksonoomia
On kirjeldatud üle 30 000 kahepoolmeliste liigi, sealhulgas arvukas fossiilne jäädvustus; tänapäeval elavaid liike on sõltuvalt allikast ligikaudu 9 200. Need liigigrupid jagunevad sadadeks perekondadeks ja mitmeks kümneks sugukonnaks, mille taksonoomia areneb koos uute uuringute ja DNA-andmete lisandumisega.
Elupaigad ja levik
Kahepoolmelised on peamiselt veekeskkonna organismid:
- Enamik elab meres, alates rannavöönditest kuni süvaveeni.
- Mõned liigid elavad mahlases vees ja magevees, värskendades ja filtreerides veed järvedes, jõgedes ja soodes.
Nad asustavad eri öoniche: mõned elavad vabaelavalt merepõhjas, teised on poolmahus või täielikult substraatiga ühenduses (nt kaljudel, kivide all, rannakarbiidena liivas või mudas).
Toitumine ja eluviisid
Enamik kahepoolmelisi on filtrisööjad: nad pumpavad läbi gillide vett, püüavad sealt planktoni ja orgaanilist setteosakest ning kannavad toidu mantli ja söögitoru kaudu seedesüsteemi. Selle tulemusena on paljud kaotanud oma radula (nagu teistel molluskitel söögiraspeld), mis tavaliselt kasutatakse toidu riivimiseks.
Siiski esineb ka erandeid: mõningad rühmad on deposit- ehk settega toituvad ning mõned ebatavalised liigid (nt teatud septibranchia liigid) on lihasööjad, kellel on kohandused väikeste selgrootute püüdmiseks.
Paljunemine ja areng
Kahepoolmeliste paljunemine võib olla eriline sõltuvalt liigist:
- Enamik on sugulised, vahel on eraldi isased ja emased, vahel ka hermafrodiidid.
- Paljud mereliigid lasevad vette viljastatud või viljastamata mune, millest arenevad vabad larvaalsed etapid (trokofoor, veliger), mis osalevad planktoni ja leviku faasis.
- Mõned mageveeliigid on kohanenud elujärgseks broodeerimiseks või otse arenevaks munaeluks, vähendades larvaalseid levelekketappe.
Ökoloogiline ja majanduslik tähtsus
Kahepoolmelised mängivad ökosüsteemides olulist rolli:
- Filtreerijana puhastavad nad vett, vähendavad planktoni hulka ja mõjutavad toitainete ringlust.
- Nad on toiduahelas tähtis osa — nii saagiks paljudele kaladele, lindudele kui ka imetajatele.
- Majanduslikult on olulised liigid nagu austrid, karbid, rannakarbid ja kammkarbid, mida kasvatatakse akvakultuuris ja kasutatakse toiduks ning pärlite tootmiseks.
Ohud ja kaitse
Kahepoolmelisi mõjutavad inimtegevusest tulenevad ohud: saastatus (sh eutrofeerumine ja toksiinid), elupaikade hävitamine, liigsed korjed ning invasiivsed liigid. Lisaks on kliimamuutustega seotud teguritel (nt ookeani happestumine) potentsiaalselt suur mõju kalarakkude kestade moodustumisele.
Kaitse meetmed hõlmavad akvakultuuri jätkusuutlikkuse parandamist, elupaikade kaitset, saastamise vähendamist ja liigiliste andmete kogumist, et jälgida seisundi muutusi ning rakendada vajalikke piiranguid.
Märkus: Kahepoolmeliste seas leidub suurt mitmekesisust nii morfoloogias, käitumises kui ka elupaikade eelistustes — see rühm on evolutsiooniliselt edukas ja paljuuuritud, kuid samas tundlik keskkonnamuutustele.
Maailma suurim karbi (187 cm), Sphenoceramus steenstrupi fossiil Gröönimaalt Kopenhaageni Geoloogiamuuseumis.
Suur hulk kahepoolmelisi karploomi, mille sifoonid on nähtavad.
Hiidkarbi (Tridacna gigas) tühi kest.
Shell
Kahepaiksetel loomadel on kaks karbi või klappi, mis on omavahel ühendatud hingehammastega. Need on valmistatud lubjarikkast mineraalist, kaltsiidist või aragoniidist. Klappe katab periostrakum, mis on orgaaniline sarvjas aine. See moodustab karbi tuttava värvilise kihi.
Koored hoitakse tavaliselt kinni tugevate adductorlihaste abil. Kammkarbid võivad oma lihaseid kasutada klappide klappimiseks ja ujumiseks.
Toiduained
Kahepoolmeline võtab vastu vett, milles on plankton ja muud ujuvad asjad.
Mõnedel (kuid mitte kõigil) molluskitel on mantli osa, mida nimetatakse sifooniks (toruks). Sifoonid, kui need on olemas, on paarikaupa, üks imemiseks ja teine väljutamiseks.
Kõik, mis on piisavalt väike, et mahtuda selle inkurrentse sifooni avasse, siseneb kahepoolmelisse kalasse. Kui ujuv materjal siseneb, jääb see kinni limasesse lima, mis on kahepoolmelise karbi pinnal. Toit liigub alla suhu, mis asub sifoni teisel pool. Toit seeditakse kahepoolmelise maos ja soolestikus ning kõik, mis ei ole seeditud, läheb koos veega teise sifoni kaudu välja.
Siphoonid on molluskite haudumisel tekkinud mugulad. Need, mis elavad aluspinnal (sette kohal), nagu kammkarbid ja austrid, ei vaja neid.
Söötmise tüübid
On olemas neli söötmistüüpi, mis on määratletud nende kidade struktuuri järgi:
- Protobrants kasutavad oma ctenidiaid ainult hingamiseks ja labiaalpalmid toitumiseks.
- Septibranchidel on mantliõõnde läbiv vahesein, mis pumpab toitu sisse.
- Filibranchid ja lamellibranchid püüavad toitu limaskesta kattega ctenidia; filibranchid ja lamellibranchid eristuvad selle järgi, kuidas ctenidia on ühendatud.
Liikumine
Kaevamine
Rühmana on kahepaiksed kohandatud tungima pehmesse pinnasesse, näiteks muda ja liiva, ja liikuma seal horisontaalselt. Tavalised näited selle kohta on rabakarbid, mis suudavad end suure kiirusega liiva sisse kaevata, et põgeneda vaenlaste eest, ja kukeseened.
Ujumine
Kammkarbid ja viilkarbid võivad ujuda, et põgeneda kiskja eest, klappides oma klapid kokku, et tekitada veejuga. Kukeseened võivad ohu eest hüpata oma jalaga. Kuid need meetodid kurnavad looma kiiresti ära. Räbakarbid võivad sifoonid ära murduda, et hiljem tagasi kasvada.
Kaitseväe eritised
Viilukoored võivad ohu korral toota mürgist eritist, ja sama perekonna viirukikooredel on ainulaadne hapet tootev organ.
Võrdlus brachiopoodidega
Kahepoolmelised on pealiskaudselt sarnased brachiopoodidega, kuid nende kahe rühma kestade ehitus on täiesti erinev. Brachiopoodidel on kaks klappi keha selja- ja kõhupinnal, samas kui kahepoolmelistel on need vasakul ja paremal küljel.
Kahepoolmelised ilmusid kambriumi plahvatuse lõpus ja suurenesid paleosoikumis ning domineerisid brachiopoodide üle mesosoikumis. Seega arvati, et kahepoolmelised on paremini kohanenud vee-eluga kui brachiopoodid, mis põhjustas brachiopoodide väljatõrjumise ja tõrjumise väiksematesse niššidesse.
Kuid pärast perm-triassiaja väljasuremisjuhtumit toimus kahepoolmeliste puhul tohutu kohanemisvõime, samal ajal kui sulgjalgsed hävitati, kaotades 95% oma mitmekesisusest.
"Brachiopoodide oletatav asendumine karbikarpidega ei ole järkjärguline ja järjestikune. See on ühe sündmuse tulemus: permiaja väljasuremine (mis mõjutas põhjalikult sulgjalgseid ja suhteliselt vähe karbid)".
Tulemuseks oli see, et kahepoolmelised kalad võtsid üle soovitavad rannikualade elupaigad. Brachiopodid elavad nüüd sügavamates vetes, kus toitu on vähem.
Küsimused ja vastused
K: Mis on kahepoolmelised karploomad?
V: Kahepoolsed on molluskite klass, mida nimetatakse ka pelecypodideks ja millel on kõva lubjakoor, mis koosneb kahest osast ehk "klappidest".
K: Milline on kahepoolmelise karbi ehitus?
V: Kahepoolmeliste karp koosneb kahest osast ehk "klappidest", mis on kõvad ja lubjarikkad.
K: Mitu liiki kahepoolmelisi karploomi on olemas?
V: Kahepoolmeliste karpide liike on üle 30 000, sealhulgas fossiilseid liike.
K: Kus elavad kahepoolmelised karploomad?
V: Kõik kahepoolmelised elavad vees, enamik neist meres või mahlases vees. Mõned elavad magevees.
K: Mida kahepoolmelised karploomad söövad?
V: Kõik kahepoolmelised on filtrisööjad, mis tähendab, et nad söövad pisikesi mikrovetikaid. Mõned neist on siiski lihasööjad ja söövad palju suuremaid saakloomi.
K: Millised on mõned näited kahepoolmelistest kaladest?
V: Karbid, rannakarbid, kammkarbid ja austrid on mõned tuntud näited kahepoolmelistest kaladest.
K: Kui palju on elusolevaid kahepoolmelisi liike?
V: Kahepoolmeliste karploomade liike on umbes 9200 ja neid on 1260 perekonnas ja 106 perekonnas.
