Limused

Molluskid (ehk molluskid) on oluline selgrootute loomade sugukond. Enamik neist on mereloomad. Nende arvukus kaldal, s.t. madalas vees on suurim merepõhine sugukond, kus elab umbes 85 000 liiki, mis moodustab 23% kõigist nimetatud mereorganismidest. Nad esinevad ka magevees ja maismaal.

Molluskid on äärmiselt mitmekesised: nende mitmekesisus on suur. See võib olla põhjus, miks inglise keeles ei ole ühtegi sõna selle perekonna kui terviku kohta. "Evolutsioonilises mõttes on molluskid plastiline materjal". Nad on palju mitmekesisemad kui nende iidsed rivaalid, brachiopoodid.

Enamikul molluskitest on karbid, kuid mõnel rühmal ei ole: kaheksajalgsetel, teibikutel ja meritigudel, mida tuntakse meritigude nime all.

Cypraea , lehmik. Umbes 80% kõigist teadaolevatest molluskiliikidest on gastropoodid.Zoom
Cypraea , lehmik. Umbes 80% kõigist teadaolevatest molluskiliikidest on gastropoodid.

Mitmekesisus

Paljud molluskid elavad ka mageveekogudes ja maismaaelupaikades. Nad on väga mitmekesised mitte ainult suuruse ja anatoomilise ehituse, vaid ka käitumise ja elupaiga poolest.

Tüvi jaguneb tavaliselt 9 või 10 taksonoomiliseks klassiks, millest kaks on täielikult välja surnud. Peajalgsed molluskid, nagu kalmaarid, seepia ja kaheksajalgsed, kuuluvad selgrootutest neuroloogiliselt kõige arenenumate hulka: neil on hea aju ja keerukas käitumine. Kas hiidkalmaar või kolossaalne kalmaar on suurim teadaolev selgrootute liik. Tigusid (tigud ja teod) on klassifitseeritud liikide poolest ülekaalukalt kõige arvukamad molluskid, mis moodustavad 80% kõigist molluskitest. Molluskite teaduslikku uurimist nimetatakse malakoloogiaks.

Peamised omadused

Kolm kõige universaalsemat tunnust, mis iseloomustavad tänapäeva molluskid on järgmised:

  1. mantel, millel on hingamiseks ja eritumiseks kasutatav õõnsus,
  2. radula olemasolu ja
  3. närvisüsteemi struktuur.

Peale nende asjade on molluskid nii mitmekesised, et paljudes õpikutes kasutatakse nende kokkuvõtmiseks "hüpoteetilist esivanemate molluskit" (vt allpool). Sellel on peal üks, "samblikulaadne" kest, mis koosneb valkudest ja kitiinist, mida on tugevdatud kaltsiumkarbonaadiga. Seda eritab mantel, mis katab kogu ülemist pinda. Looma alumine pool koosneb ühest lihaselisest "jalast".

Molluskite toitumissüsteem algab rabelevast "keelest", radulast. Keerukas seedimissüsteem kasutab lima ja mikroskoopilisi, lihasjõulisi "karvu", mida nimetatakse sädemeteks. Üldine molluskil on kaks, kahepoolmelistel kolm paarisnärvi. Aju, liikidel, millel on üks, ringleb söögitoru ümber. Enamikul molluskidel on silmad ja kõigil on andurid kemikaalide, vibratsiooni ja puudutuse tuvastamiseks. Kõige lihtsam molluskite paljunemissüsteem tugineb välisele viljastumisele, kuid esineb ka keerulisemaid variante. Kõik toodavad mune, millest võivad välja kasvada trokofooride vastsed, keerulisemad veligerite vastsed või miniatuursed täiskasvanud isendid.

Molluskite silmatorkavaks tunnuseks on ühe ja sama organi kasutamine mitmeks funktsiooniks. Näiteks süda ja nefriidid ("neerud") on olulised osad reproduktiivsest süsteemist, samuti vereringe- ja eritussüsteemist. Kahepaiksete puhul "hingavad" lõpused ja tekitavad mantliõõnsuses veevoolu: see on oluline eritumiseks ja paljunemiseks. Paljunemisel võivad molluskid vahetada sugu, et kohaneda teise sigimispartneriga.

On olemas head tõendid selle kohta, et maojalgsed, peajalgsed ja kahepoolmelised ilmusid kambriumi perioodil, 541-485,4 miljonit aastat tagasi (mya). Enne seda on molluskite tekkimise evolutsiooniline ajalugu esivanematest Lophotrochozoa'dest endiselt ebaselge.

Molluskid võivad kujutada endast ka ohtu või kahjurit inimtegevusele. Sinisõrmkäpa hammustus on sageli surmav ja Octopus apollyoni hammustus põhjustab põletiku, mis võib kesta üle kuu aja. Mõne suure troopilise karpkala liigi nõelad võivad samuti tappa: nende mürgist on saanud olulised vahendid neuroloogilistes uuringutes. Skistosomiase (tuntud ka kui bilharsioos, bilharzioos või tigupalavik) levib inimesele veetigude kaudu ja sellest on mõjutatud umbes 200 miljonit inimest. Tigud ja teod võivad olla ka tõsised põllumajanduslikud kahjurid ning mõnede tigude liikide juhuslik või tahtlik sissetoomine uutesse keskkondadesse on mõnedele ökosüsteemidele tõsist kahju tekitanud.

"Üldine mollusk"

Kuna molluskitel on nii palju erinevaid kujundeid, alustavad paljud õpikud molluskite anatoomia teemat nn arhi-molluskite, hüpoteetiliste üldiste molluskite või hüpoteetiliste esivanemate molluskite (HAM) kirjeldamisega, et illustreerida sugukonna kõige levinumaid tunnuseid. Pilt on üsna sarnane tänapäeva monoplacophorans'ile: mõned arvavad, et see võib sarnaneda väga varastele molluskitele.

Üldine mollusk on kahepoolselt sümmeetriline ja tal on üks "limpetilaadne" kest peal. Koorik eritab mantlit, mis katab ülemist pinda. Alumine pool koosneb ühest lihaselisest "jalast". Vistseraalne mass ehk visceropallium on molluskite pehme, mittemuskulaarne ainevahetuspiirkond. See sisaldab kehaorganeid.

Anatoomiline skeem hüpoteetilisest esivanemate molluskistZoom
Anatoomiline skeem hüpoteetilisest esivanemate molluskist

Taksonoomia

Molluskiklassid:

Helcionelloida

On selgunud, et fossiilne takson Helcionelloida ei kuulu klassi Gastropoda. See on nüüd eraldi klass Mollusca. Parkhaev (2006, 2007) lõi klassi Helcionelloida, mille liikmeid käsitlesid Bouchet & Rocroi varem kui "ebaselge süstemaatilise positsiooniga paleosoikumi molluskid".

Kasutab

  • Paljud molluskid on toiduks: karbid, austrid, kammkarbid, rannakarbid, kalmaarid (kalmaarid) ja maismaatigud (escargot).
  • Austritest saadakse mõnikord pärleid, mis on väärtuslikud ja mida kasutatakse kaelakeede valmistamiseks. Teisi kestasid kogutakse nende ilu pärast ja mõnikord kasutatakse neid ka ehete valmistamiseks.

AlegsaOnline.com - 2020 / 2023 - License CC3