Tigud (nälkjad) — määratlus, liigid ja elupaigad

Avasta tigude (nälkjate) määratlus, peamised liigid ja elupaigad — levik, eluviisid, roll ökosüsteemis ning praktilised nõuanded aeda ja loodusesse.

Tigu on üldnimetus maojalgsete molluskite kohta, millel puudub kest või millel on ainult väike sisemine kest. Tigudel on pehme, sageli niiske keha, kaks paari antenne (ülemised tavaliselt silmadega) ja rinnajalg, mille abil nad liiguvad. Enamik maismaaltigusid hingab õhku spetsiaalse õhukõrrega ehk pulmonaalse kihi kaudu, nende suus asub kitsehammastega katkev radula, mida kasutavad toidu hõõrumiseks, ning keha eritab limakihti, mis hõlbustab liikumist ja kaitseb kuivamise eest.

Tigud kuuluvad mitmesse erinevasse perekonda, mille hulka kuuluvad ka karbiga tigud. Tigud on kõhtjalgsed, kellel on piisavalt suur kere, et loom saaks selle sisse tagasi tõmmata. Maismaatigude perekonnad ei ole vaatamata sarnasele välimusele väga lähedalt sugulased. Kooreta tigude tüüp on näide konvergentsest evolutsioonist, mistõttu kategooria "tigud" ei ole taksonoomiline kategooria. Näiteks eri perekondadesse kuuluvad liigid — nagu Arionidae ja Limacidae — on välja arenenud eraldi, kuid on kehakuju ja elustiili tõttu sarnased.

Nimetust "lutsu" kasutatakse õhku hingavate maismaatigude kohta, samas kui merejalgsed vormid on tavaliselt tuntud kui meretigud. Maismaatigusid, mille kest on keha varjamiseks liiga väike, nimetatakse mõnikord poolnugadeks. Mere- ja mageveetigude hulgas leidub mitmesuguseid ehitisi ja eluvorme — meretigude hulka kuuluvad näiteks mürgised ja erksavärvilised nudiibranchiad (nukkeriidid) — ning nende hingamis- ja eritusorganeid on rohkem varieerunud kui maismaatigudel.

Anatoomia ja käitumine

• Kehaosad: tigul on peapiirkond koos antennide ja sensoorsete organitega, mantli- või selgroo piirkond, kus mõnel liigil asub kest või kestearendus, ning suur rinnajalg liikumiseks.
• Limakiht: lima aitab liikuda, takistada vigastusi ning hoida niiskust; lima sisaldab ka lõhna- ja maitseaineid, mis aitavad toitu leida.
• Liikumine: nad liiguvad lihaste lainetena rannajala pinnal, sageli öösel või niisketel ilmadel aktiivsed.
• Käitumine: paljud liigid peidavad end päeval ning toituvad peamiselt taimedest, surnud orgaanilisest ainest, samblikest või seentest; mõned mereliikide esindajad on kiskjad.

Reproduksioon ja elutsükkel

Paljud maismaatigud on hermafrodiidid — neil on nii emas- kui isasuguelundid, kuid paaritumisel toimub tavaliselt vastastikune viljastamine. Pärast paaritumist võivad tigud muneda mitu korda elus: nad kaevavad pinnasesse või peidavad munakogud lehtede alla. Munadest kooruvad noored tigud, kes läbivad mitmeid kasvufaasid; eluiga varieerub liigiti — mõned liigid elavad aasta või paar, teised mitu aastat.

Toitumine ja roll ökosüsteemis

Tigude toitumine on mitmekesine: maismaaltigud söövad peamiselt taimeosi, lehti, võrseid, samblikke ja õitsematerjali, kuid osa liike on ka sekundaarsed tarbijad — toituvad muudest selgrootutest või lagunevast orgaanilisest ainest. Meretigude hulgas esineb samuti nii taimtoidulisi kui ka kiskivaid liike. Tigud osalevad olulisel määral orgaanilise aine ringluses ja mulla toitainete taaskasutuses.

Elupaigad ja levik

• Elupaigad: mets, niidud, aiad, märgalad, rannikualad ja mageveejärved — sõltuvalt liigist eelistavad tigud niiskeid ja varjulisi kohti.
• Levik: tigud on levinud peaaegu kõikjal maailmas, kus tingimused on sobivad; mõned liigid on aga piiratud kitsamate piirkondadega ja on kaitsealused.
• Kliimamuutused ja inimmõju: elupaikade muutumine, kuivendamine ja invasiivsete liikide levik mõjutavad kohalikke tiguliike.

Liigid ja näited

Kooreta tigude hulka kuulub palju eri liike ja rühmi. Maismaatigude näideteks on Arion-perekonna kogumikud (tavalisemad aedades ja metsades) ning Limax-liigid. Meretigude hulgas tuntud rühmaks on nudiibranchiad, kes on värvikirevad ja mõnel juhul mürgised.

Inimese ja tigude suhted

• Põllumajanduses: mõned tiguliigid on aedades ja põldudel kahjuriteks, toituvad kultuurtaimedest ning võivad tekitada majanduslikku kahju.
• Kaitse ja majandamine: tõrjemeetoditeks on mehaanilised (kättpüük), füüsilised barjäärid, püünised (nt õllepüünised), bioloogilised vahendid (nt parasitaarsed nematoodid) ning keemilised molluskitsiidid. Keemiliste vahendite puhul tuleb järgida ohutusjuhiseid, sest need võivad kahjustada ka teisi organisme.
• Kaitsealused liigid: mõned kohalikud tiguliigid on ohustatud elupaikade kadumise, reostuse ja invasiivsete liikide tõttu ning vajavad kaitset ja elupaikade säilitamist.

Kaitseväärtus ja uurimistöö

Tigude uurimine aitab mõista evolutsioonilisi protsesse (näiteks kooreta keha tekkimist erinevates sugukondades), ökosüsteemide toimimist ning bioloogilist mitmekesisust. Kohalike ja haruldaste liikide kaitse nõuab nii elupaikade taastamist kui ka invasiivsete liikide leviku jälgimist.

Kui soovite konkreetsemaid näiteid Eestis elavatest tiguliikidest, nende määramist või tõrjemeetodeid aiapidamiseks, võin lisada liiginimed, pildid ja praktilised nõuanded.

Kehaosad ja käitumine

Sarnaselt maismaatigudele on enamikul teibadel peas neli "tunnetajat" ehk lonksu. Kaks ülemist ("optilised telgitagused") näevad valgust ja nende otstes on silmapunktid, samas kui kaks alumist ("sensoorsed telgitagused") on mõeldud haistmiseks. Tentaklid on sissetõmmatavad ja võivad kadumise korral uuesti kasvada.

Tigu peal, pea taga, on kehaosa, mida nimetatakse mantliks, ja selle all on suguelundite ava ja pärak. Mantli ühel küljel (peaaegu alati paremal) on hingamisava, mis on avatud olekus kergesti näha, kuid suletud olekus on seda raske näha. Mõne liigi puhul on mantli sees väga väike, lame kest.

Tigu põhja nimetatakse "jalaks". Nagu teisedki tigud, liigub ka tigu oma jala põhja lihaskontraktsiooni rütmiliste lainete abil. Samal ajal eritab ta limaskihti, millel ta liigub, mis aitab vältida jala kahjustusi. Jala serva ümber on nn jalahari.

Mõne liigi puhul talvituvad nad külma talvega kohtades maa all, kuid teiste liikide puhul surevad täiskasvanud isendid sügisel.

Kehaosad, mis on lutsu kehaosad

Otsing