Kammkarbid (Pectinidae) — määratlus, liigid, levik ja toidukasutus

1. Nende ujumisvõime. Mõned liigid kinnituvad siiski täiskasvanuna kivide külge niidi abil. Enamik liike lebavad liivapõhjadel ja ujuvad ära, kui meritäht või muu kiskja neid puudutab.

2. Neil on silmad ümber mantli servade. Nende silmad ei näe kujundeid, kuid nad suudavad tuvastada muutuvaid valgus- ja liikumismustreid. Kammkarpide silmad, mis ääristavad nende kesta serva, tuvastavad liikuvaid objekte, kui need mööduvad üksteisele järgnevatest silmadest.

3. Kooriku poolringikujuline rööpmeline kuju. Klapid on sarnased ja sobituvad tihedalt kokku, et moodustada tihedalt istuv kest.

4. Kõik kammkarbid omavad mingil eluetapil väikestest hammastest koosnevat harja selle sisselõike lähedal, kus teistel kahepoolmelistel karploomadel tuleb välja. Seda nimetatakse ctenoliumiks. Selle tähtsus seisneb selles, et ainult kammkarpidel on see olemas ja seda võib näha fossiilides. Seega ütleb see paleontoloogidele, kui tegemist on fossiilse kammkarbiga.

Kammkarpidel on keskne lisanduslihas. See on sama, mis tõelistel austritel (perekond Ostreidae). Kammkarbi siseküljel on keskel arm. See näitab, kus see lihas kinnitub kesta külge. Kammkarpide adductorlihas on suurem ja arenenum kui austrite adductorlihas. See on tingitud sellest, et nad ujuvad.

Enamik kammkarbid on filtrisööjad. Nad söövad planktoni. Plankton sisaldab mõnikord kammkarpide vastseid. Sifoonid toovad vett üle filtreeriva struktuuri. Seejärel püüab lima toidu kinni. Seejärel liigutavad struktuuril olevad sädemed toitu suhu. Seejärel seedib kammkarp toitu maos ja seedeelundis. Jäätmed lähevad läbi soolestiku ja väljuvad päraku kaudu.

Mõned kammkarbid, näiteks Atlandi lahe kammkarbid Argopecten irradians, ei ela kaua. Teised võivad elada 20 aastat või kauem. Nende vanust saab hinnata nende kestade rõngaste, kontsentriliste rõngaste järgi.

Kammkarpide perekond on ebatavaline, sest sugulise paljunemise korraldus on väga erinev. Mõne liigi puhul on kammkarpidel ainult üks sugu. Nad on kas isased või emased. Teised liigid on hermafrodiidid, nii et ühel kammkarbikul on korraga nii isased kui ka emased suguelundid. Mõned kammkarbid on noorena isased ja muutuvad vanemaks saades emasteks.

Punane mari pärineb emaste kammkarpide juurest. Valge mari pärineb isastelt kammkarpidele. Kammkarbid lasevad paaritusperioodil seemnerakke ja munarakke vabalt vette. Viljastatud munarakud vajuvad põhja. Ebaküpsed kammkarbid kooruvad mõne nädala pärast. Vastsed triivivad planktonis, kuni nad lähevad uuesti põhja kasvama. Nad võivad kinnituda byssalniitide abil.

Pectinidae'i liike on palju, nii elusaid kui ka fossiilseid. Ehtsad Pectinidae (need, millel on ctenolium) ilmusid esmakordselt ülem- või kesktriasajal üle 200 miljoni aasta tagasi (mya), võib-olla juba 240 mya tagasi.

Pektinidae perekonnal oli mesosoikumis palju liike, kuid kriidiaja lõpus nad peaaegu kadusid. Ellujäänud liikide areng toimus kiiresti tertsiaarperioodil. Fossiilseid ja hiljutisi Pectinidae on peaaegu 7000 liiki ja alamliiki.

Ujuvate kahepoolmeliste karploomade areng on nn mesosoikumi mererevolutsiooni tagajärg. Mesosoikumi ajastul arenesid merepõhjas elavad röövloomad välja mitmesugused uued vormid, mis toitusid rohkearvulistest karploomadest (brachiopoodidest ja kahepoolmelistest). Neid röövloomi on tänapäevalgi veel palju: need on peamiselt meritähed, maojalgsed ja krabid.

Igal kiskjal on oma meetodid. Krabid lõhuvad kestad jõuga. Mõned maojalgsed teevad kooresse augud ja panevad sinna halvatavat või lõõgastavat ainet; teised töötavad väikeste pragude kallal koorekarbi servas. Kui nad on oma sondi sisse saanud, söövad nad karploomad ära.

Kõige tavalisemad kiskjad on meritähed. Brachiopoodide ja kahepoolmeliste karpe hoiavad koos tugevad lihased. Meritäht hoiab neid oma torujalgadega mõlemalt poolt kinni ja rakendab ühtlast tõmmet. Meritäht suudab oma lihaste ja hüdraulilise süsteemiga tõmmata palju kauem, kui ükski kahepoolmeline lihas suudab vastu pidada. Ilmselt piisab tavaliselt kümnest minutist, et karbi veidi avada. Seejärel libistab meritäht oma kõhu karbi sisse. Magu võib pääseda läbi nii kitsa kui 0,1 mm suuruse avause. Seejärel lahustab meritäht molluskit, kus ta elab, imendades toitaineid.

Sellest tulenevalt oli suur reproduktiivne eelis iga saagi jaoks, millel oli nende röövloomade vastu vähimgi kaitse. Paljudel karploomadel kujunesid välja eriti vastupidavad kestad. Mõned kaevusid liiva sisse. Kammkarpidel pidi olema mingi elementaarne liikumisvõime, mis arenes valiku all kiiresti edasi. Mesosoikumis muutusid nad äärmiselt levinuks. Mõni kammkarbid kasutasid veel mõningaid meetodeid. Chlamys hastata kannab sageli oma kestal käsnasid. See on omamoodi mutualism. Seepi raskendab meritähtede torujalgade pealehakkamist ja maskeerib Chlamys hastata röövloomade eest.

Kui kammkarbid eemalduvad liivast, on nad avatud uutele kiskjatele, näiteks raidele, kes patrullivad vahetult merepõhja kohal. Neid võivad üles korjata ka merelinnud, kes avavad karbid, kukutades neid kaljule. Ilmselt seisneb peamine eelis selles, et nad pääsevad eemale meritähtedest, mis on ranniku- ja mandrilava elupaikades väga arvukad.

Päritolu

Uuringud on näidanud, et Pectinidae perekond on monofüleetiline, mis on arenenud ühest ühisest esivanemast. Pectinidae otsesed esivanemad olid kammkarpide perekonda Entoliidae kuuluvad kahepoolmelised kammkarplased.

Looduslik kalapüük ja vesiviljelus

Suurim looduslik kammkarpide püük on Atlandi merikammkarpide (Placopecten magellanicus) püük Ameerika Ühendriikide kirdeosas ja Kanada idaosas. Suurem osa ülejäänud maailma kammkarpide toodangust pärineb Jaapanist (looduslikud, aretatud ja vesiviljeluskalad) ja Hiinast (peamiselt kasvatatud Atlandi ookeani kammkarbid). Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) uuringu kohaselt moodustas Hiina 2005. aastal 80% maailma kammkarpide ja pektiinide püügist.

Toiduvalmistamine

Kammkarbid on populaarsed nii ida- kui ka lääne köögis. Neil on kahte liiki liha ühes koores. Kammkarbonaadilihas on valge ja lihaseline. Mari, mida nimetatakse "koralliks", on punane, oranž või valge ja pehme.

Lääne köögis praetakse kammkarbid sageli võis või paneeritud ja fritüüritakse. Kammkarbonaad (mida nimetatakse ka habemeks) on sageli sitke. Tavaliselt visatakse see ära või kasutatakse hiljem puljongiks. Mõnikord müüakse turgudel kammkarbid juba valmis koorega, ainult kammkarbi lisalihasega. Väljaspool Ameerika Ühendriike müüakse kammkammkarpe sageli tervelt ning inimesed söövad adductor-lihast ja mari.

Jaapani köögis võib kammkarpe serveerida supis või valmistada sashimi või sushi kujul. Sushibaaris on hotategai (帆立貝, 海扇) traditsiooniline kammkarp riisiga. Kaibashira (貝柱) võib olla kammkarp, kuid see võib olla ka mis tahes liiki karploomade, näiteks rannakarpide, austrite või merikarpide lisalihas. Kantoni hiina köögis nimetatakse kuivatatud kammkammkarpi conpoy'ks (乾瑤柱, 乾貝, 干貝).

Püha Jaakobuse kest

Kammkarp on Sebedeuse poja Jaakobuse traditsiooniline embleem. See on populaarne palverändurite seas, kes käivad Jaakobuse rännakul apostli pühapaika Santiago de Compostelas Hispaanias.

Viljakuse sümbol

Kammkarbid ja muud hingedega karbid on kogu antiikajal sümboliseerinud naiselikku printsiipi. Paljudel maalidel, mis kujutavad Rooma armastuse ja viljakuse jumalannat Venust, oli tema identifitseerimiseks maalil kammkarp. See on selgelt näha Botticelli klassikaliselt inspireeritud teoses "Veenuse sünd".

Kasutage disainina

Heraldika hõlmas kammkarpide sümbolit kui Compostelasse palverännaku teinud inimeste märki. Hiljem muutus see palverännaku sümboliks üldiselt. Winston Churchillide' perekonna vapp sisaldab kammkarbid. Siiski ei ole sümbolitel heraldikas alati sama tähendus. Mõnikord ei ole ükski pereliige palverännakul käinud, kuid vapp on siiski kammkarbid.

Rohkem kui 45 Prantsusmaa omavalitsusüksusel on üks või mitu kammkarbi vappi.

Ameerika Ühendriikide New Yorgi osariigis on Atlandi lahe kammkarp olnud riigikarp alates 1988. aastast. Kujunduses tähendab kammkarbi servad või harjad lainelist mustrit, mis meenutab kammkarbi karbi serva. Naftakompaniil Shell on kammkarbiga logo alates 1904. aastast.