Muinasajalugu on kõik sündmused, mida me teame alates kirja leiutamisest kuni keskaja alguseni. Kirjutamine on üks inimliigi suurimaid leiutisi. See leiutati pärast neoliitikumi revolutsiooni, mille käigus inimesed asustasid end väikestesse linnadesse ja alustasid põllumajandust. Kirjutamine pärineb umbes 3300 eKr (umbes 5300 aastat tagasi) Lähis-Idas. Esimesed inimesed, kes kasutasid kirja, olid sumerid ja muistsed egiptlased.
Esimeste kirjutussüsteemide tekkimine oli tihedalt seotud linnastumise, kaubanduse ja bürokraatia kasvuga. Sumerites kasutati kiilkirja (cuneiform) peamiselt savitahvlitele arvestuse pidamiseks ja ametlike dokumentide jäädvustamiseks; Egiptuses olid tähtsad piktograafilised hieroglüüfid, mida kirjutati sageli papüürusele ja hauakividel. Kirja abil hakati talletama ka seadusi, lepinguid, genealogiaid ja religioosseid tekste ning hiljem kirjandust (näiteks eeposeid ja laule). Kirjutamise levik ei piirdunud ainult Lähis-Idaga: iseseisvaid kirjutussüsteeme tekkisid hiljem ka Induse orus, Hiinas ja Kesk-Ameerikas.
Enne kirjutamist on meil olemas vaid varasemate inimeste valmistatud tööriistad ja mälestusmärgid. Seda uurib pigem arheoloogia kui ajalugu. Arheoloogid kasutavad selleks erinevaid meetodeid — kaevamisi, kronoloogiat (nt radiokarboni-analüüs), stratigraafiat ja materiaalsete jäänuste tõlgendamist — et rekonstrueerida inimeste elu, tehnoloogiat ja kultuuri enne kirjutatud allikaid. Samuti mängivad suulised traditsioonid ja pärimus oma osa, kuid need on kirjaliku allika kõrval sageli raskemini kontrollitavad.
Muinasajaloo periood lõpeb varase keskajaga, kuid lõpuajapunkt võib piirkonniti erineda: Euroopas tähistatakse sageli antiigi lõppu Rooma riigi langusega (476. aastal pKr) ja keskaja alguse saabumist, samas muudes maailma piirkondades jätkusid antiiksed kultuurilised vormid edasi või muutusid järk-järgult. Kirjalike allikate ilmumine muudab uurimise viisid — ajaloolased saavad kasutada dokumente, seaduseid, kronikaid ja kirju, et kirjeldada poliitikat, majandust, usundit ja igapäevaelu.
Miks kirjutamine on oluline? Kirjutamine võimaldas andmete pikaajalisemat säilitamist ja keerukamate ühiskondlike süsteemide tekkimist. Selle abil tekkisid riiklik administratsioon, seadusandlus, rahvusvaheline side ja rikkalik kirjanduslik pärand. Muinasajaloo mõistmiseks tuleb ühendada nii arheoloogilised leiud kui ka varased kirjalikud allikad — ainult nii saab tervikliku ülevaate inimühiskondade arengust kirja leiutamisest kuni keskaja alguseni.