Diokletianus (Gaius Aurelius Valerius Diocletianus, umbes 245 kuni umbes 312) oli Rooma keiser 20. novembrist 284 kuni 11. maini 305. Ta sündis Dalmaatsias vaestest vanematest ja tõusis karjääriredelil sõjaväe kaudu. Diokletianus lõpetas kolmanda sajandi kriisina tuntud perioodi (235–284), kui riik oli kannatanud sagedaste riigipöördete, sõjaliste sissetungide, majandusliku kokkuvarisemise ja valitsusasutuste lagunemise tõttu. Tema valitsemine tähistas suurt ümberkorraldust: ta tugevnes keskvalitsuse võimu, reorganiseeris haldus- ja maksusüsteemi ning kindlustas piiride kaitset, et taastada Rooma impeeriumi stabiilsus ja efektiivsus.
Varasem karjäär ja tetrarhia
Enne keisriks tulekut oli Diokletianus edukas sõjaväelane. Oma valitsemise ajal tõi ta sisse uue võimujaotuse, tuntud kui tetrarhia (neli võimukandjat) — ametlik süsteem keisri (augustus) ja tema asetäitjate (caesaride) vahel. 286. aastal nimetas ta kaaskeisriks Maximianuse ning hiljem 293. aastal määras kahele nooremale liidurile, Galeriusele ja Constantiusele (hiljem Constantius Chlorus), caesarideks. See korraldus püüdis lahendada impeeriumi juhtimise ja pärimise probleeme, jagades vastutust nii lääne kui ida osas.
Riigireformid ja haldus
Diokletianuse tähtsaimad reformid puudutasid riigihaldust. Ta jagas suured provintsid väiksemateks, et vähendada kuberneride jõudu ja parandada haldustõhusust. Provintsid koondati suurematesse üksustesse, mida hakati nimetama diootseesideks ja seejärel veel suuremateks prefektuurideks. Selle reorganiseerimise eesmärk oli paremini kontrollida maksustamist, värbamist ja õigusrikkujate vastutust. Diokletianus laiendas bürokraatiat ja andis kõrgemale ametkonnale suurema rolli, et tagada seaduste järjepidev rakendamine kogu impeeriumis.
Majandus ja raha
Tunnistades kulla äravoolu Vahemere läänepoolsest osast itta, püüdis Diokletianus seadusandlusega pidurdada piirkonna inflatsiooni. 301. aastal andis ta välja kuulsuse saavutanud hinnaedikti (Edict on Maximum Prices), millega üritati piirata kaupade ja teenuste hindu ja stabiliseerida turgu; see meede ei andnud aga soovitud tulemust ja osaliselt suurendas sellele vastupanu ja musta turu tekkimist. Valitsus püüdis ka taastada treenitud metallrahade usaldusväärsust: ta kehtestas piirangud ja reeglid müntide valmistamisel ning püüdis vältida madalama väärtusega metallide (nt plii) kasutamist; selle tulemusena püüti rõhutada väärismetallide olulisust müntidesse. Diokletianus viis sisse ka ümberkorraldused maksusüsteemis, kehtestades täpsema rahvaarve (census) ja maksukoormuse formuleerimise, et suurendada riigi tulu ja teha maksustamine prognoositavamaks.
Sõjavägi ja piirikaitse
Diokletianus muutis armee ülesehitust: ta vähendas üksikute kuberneride kontrolli sõjaväe üle ja lõi selge jaotuse piirivägedeks ning mobiilseteks väeosadeks. Ta paigutas piirile väiksemad ja püsivamad eelpostid ning palus üles kutsuda kohalikku elanikkonda ja kasutada piirialade reservvägesid. Ta võttis kasutusele piiridel arvestatava arvu kohalikke piirivalvureid, keda hiljem on nimetatud piirivägedeks (limitanei) — need väed elasid sageli koos peredega, tegelesid talupidamisega ja hoolitsesid rannikualade või jõekallaste kaitse eest. Samal ajal toodi moodi mobiilsed väeüksused (comitatenses), mis vastasid kiiresti sise- ja välisohtudele. Diokletianus tõi piiridele täiendavaid kindlustusi, signaaltorne ning organiseeris side (näiteks signaaltuled), et hoiatada eespostide ründamise või sissetungi korral; originaaltekst mainib signaaltulesid Reini ja Doonau ääres paiknevates eelpostides. Need piirivägede sõdurid said Roomas oma teenistuse eest regulaarset palka ning armees loodi selge teenistusaja- ja auastmesüsteem, kus kõrgemale tõusmine oli seotud pikaajalise lojaalsuse ja lahingukogemusega.
Usupoliitika ja kristlaste tagakiusamine
Religioon oli Diokletianuse poliitika üks vastuolulisemaid tahkeid. Ta toetas traditsioonilist rooma polüteistlikku religiooni ja püüdis taastada riikliku kultuse ning keiserliku au andmise tava. Samuti viidi läbi ulatuslikke rünnakuid kristluse vastu: Diokletianus, kes oli tuntud selle poolest, et ta kristlasi taga, andis välja korraldusi, mille eesmärk oli sundida kristlasi osalema paganlikes ohvritalitustes, konfiskeerida kirikute vara ja põletada pühakirju. Kõige intensiivsem tagakiusamine algas 303. aastal ja seda on hiljem nimetatud suureks tagakiusamiseks. Tagakiusamine oli kohalikult erinev — mõnes piirkonnas oli see äärmuslik ja menetanud palju inimelusid, teistes piirdus see kirikute sulgemise ja konfiskeerimisega. Pärast Diokletianust hakkas olukord muutuma: juba 313. aastal andis Konstantinus koos Liciniusega välja Milaano vabastusedeketi, mis tagas kristlastele usuvabaduse.
Puhkamine ja pärand
Väga ebatavalise sammuna abdikeeris Diokletianus 11. mail 305, jagades võimu ametlikult oma kolleegidega ja asudes pärast seda tagasi eraellu oma paleesse Spalatumis (tänapäeva Splitis). Ta elas seal kuni oma surmani umbes 312. aastal, püsides aktiivsena aianduse ja põllumajanduse huvides. Diokletianuse pärand on mitmetahuline: ta stabiliseeris impeeriumi ja lõi administratiivsed ja sõjalised struktuurid, mis kestsid veel aastakümneid; teisalt jätab tema nimi mulje jõulisest autoritaarsest valitsemisest, eriti seoses kristlaste tagakiusamisega. Tema reformid sillutasid teed edaspidistele keiserlikele muutustele, sh Konstantinuse ajastu ümberkujundustele, mis viisid kristluse kasvava tähtsuseni Rooma riigis.
Kokkuvõte: Diokletianus oli oluline reformija ja tugeva käega valitseja, kelle meetmed taastasid osa Rooma impeeriumi stabiilsusest pärast kolmanda sajandi segadust. Samas jääb tema valitsemise kõige kriitilisemaks pooleks usuvabaduse piiramine ja kristlaste vastu suunatud repressioonid.
