Diocletianus – Rooma keiser (284–305), riigireformide ja kristlaste tagakiusaja
Diokletianus (Gaius Aurelius Valerius Diocletianus, umbes 245 kuni umbes 312) oli Rooma keiser 20. novembrist 284 kuni 11. maini 305. Ta sündis Dalmaatsias vaestest vanematest ja tõusis karjääriredelil sõjaväe kaudu. Diokletianus lõpetas kolmanda sajandi kriisina tuntud perioodi (235–284), kui riik oli kannatanud sagedaste riigipöördete, sõjaliste sissetungide, majandusliku kokkuvarisemise ja valitsusasutuste lagunemise tõttu. Tema valitsemine tähistas suurt ümberkorraldust: ta tugevnes keskvalitsuse võimu, reorganiseeris haldus- ja maksusüsteemi ning kindlustas piiride kaitset, et taastada Rooma impeeriumi stabiilsus ja efektiivsus.
Varasem karjäär ja tetrarhia
Enne keisriks tulekut oli Diokletianus edukas sõjaväelane. Oma valitsemise ajal tõi ta sisse uue võimujaotuse, tuntud kui tetrarhia (neli võimukandjat) — ametlik süsteem keisri (augustus) ja tema asetäitjate (caesaride) vahel. 286. aastal nimetas ta kaaskeisriks Maximianuse ning hiljem 293. aastal määras kahele nooremale liidurile, Galeriusele ja Constantiusele (hiljem Constantius Chlorus), caesarideks. See korraldus püüdis lahendada impeeriumi juhtimise ja pärimise probleeme, jagades vastutust nii lääne kui ida osas.
Riigireformid ja haldus
Diokletianuse tähtsaimad reformid puudutasid riigihaldust. Ta jagas suured provintsid väiksemateks, et vähendada kuberneride jõudu ja parandada haldustõhusust. Provintsid koondati suurematesse üksustesse, mida hakati nimetama diootseesideks ja seejärel veel suuremateks prefektuurideks. Selle reorganiseerimise eesmärk oli paremini kontrollida maksustamist, värbamist ja õigusrikkujate vastutust. Diokletianus laiendas bürokraatiat ja andis kõrgemale ametkonnale suurema rolli, et tagada seaduste järjepidev rakendamine kogu impeeriumis.
Majandus ja raha
Tunnistades kulla äravoolu Vahemere läänepoolsest osast itta, püüdis Diokletianus seadusandlusega pidurdada piirkonna inflatsiooni. 301. aastal andis ta välja kuulsuse saavutanud hinnaedikti (Edict on Maximum Prices), millega üritati piirata kaupade ja teenuste hindu ja stabiliseerida turgu; see meede ei andnud aga soovitud tulemust ja osaliselt suurendas sellele vastupanu ja musta turu tekkimist. Valitsus püüdis ka taastada treenitud metallrahade usaldusväärsust: ta kehtestas piirangud ja reeglid müntide valmistamisel ning püüdis vältida madalama väärtusega metallide (nt plii) kasutamist; selle tulemusena püüti rõhutada väärismetallide olulisust müntidesse. Diokletianus viis sisse ka ümberkorraldused maksusüsteemis, kehtestades täpsema rahvaarve (census) ja maksukoormuse formuleerimise, et suurendada riigi tulu ja teha maksustamine prognoositavamaks.
Sõjavägi ja piirikaitse
Diokletianus muutis armee ülesehitust: ta vähendas üksikute kuberneride kontrolli sõjaväe üle ja lõi selge jaotuse piirivägedeks ning mobiilseteks väeosadeks. Ta paigutas piirile väiksemad ja püsivamad eelpostid ning palus üles kutsuda kohalikku elanikkonda ja kasutada piirialade reservvägesid. Ta võttis kasutusele piiridel arvestatava arvu kohalikke piirivalvureid, keda hiljem on nimetatud piirivägedeks (limitanei) — need väed elasid sageli koos peredega, tegelesid talupidamisega ja hoolitsesid rannikualade või jõekallaste kaitse eest. Samal ajal toodi moodi mobiilsed väeüksused (comitatenses), mis vastasid kiiresti sise- ja välisohtudele. Diokletianus tõi piiridele täiendavaid kindlustusi, signaaltorne ning organiseeris side (näiteks signaaltuled), et hoiatada eespostide ründamise või sissetungi korral; originaaltekst mainib signaaltulesid Reini ja Doonau ääres paiknevates eelpostides. Need piirivägede sõdurid said Roomas oma teenistuse eest regulaarset palka ning armees loodi selge teenistusaja- ja auastmesüsteem, kus kõrgemale tõusmine oli seotud pikaajalise lojaalsuse ja lahingukogemusega.
Usupoliitika ja kristlaste tagakiusamine
Religioon oli Diokletianuse poliitika üks vastuolulisemaid tahkeid. Ta toetas traditsioonilist rooma polüteistlikku religiooni ja püüdis taastada riikliku kultuse ning keiserliku au andmise tava. Samuti viidi läbi ulatuslikke rünnakuid kristluse vastu: Diokletianus, kes oli tuntud selle poolest, et ta kristlasi taga, andis välja korraldusi, mille eesmärk oli sundida kristlasi osalema paganlikes ohvritalitustes, konfiskeerida kirikute vara ja põletada pühakirju. Kõige intensiivsem tagakiusamine algas 303. aastal ja seda on hiljem nimetatud suureks tagakiusamiseks. Tagakiusamine oli kohalikult erinev — mõnes piirkonnas oli see äärmuslik ja menetanud palju inimelusid, teistes piirdus see kirikute sulgemise ja konfiskeerimisega. Pärast Diokletianust hakkas olukord muutuma: juba 313. aastal andis Konstantinus koos Liciniusega välja Milaano vabastusedeketi, mis tagas kristlastele usuvabaduse.
Puhkamine ja pärand
Väga ebatavalise sammuna abdikeeris Diokletianus 11. mail 305, jagades võimu ametlikult oma kolleegidega ja asudes pärast seda tagasi eraellu oma paleesse Spalatumis (tänapäeva Splitis). Ta elas seal kuni oma surmani umbes 312. aastal, püsides aktiivsena aianduse ja põllumajanduse huvides. Diokletianuse pärand on mitmetahuline: ta stabiliseeris impeeriumi ja lõi administratiivsed ja sõjalised struktuurid, mis kestsid veel aastakümneid; teisalt jätab tema nimi mulje jõulisest autoritaarsest valitsemisest, eriti seoses kristlaste tagakiusamisega. Tema reformid sillutasid teed edaspidistele keiserlikele muutustele, sh Konstantinuse ajastu ümberkujundustele, mis viisid kristluse kasvava tähtsuseni Rooma riigis.
Kokkuvõte: Diokletianus oli oluline reformija ja tugeva käega valitseja, kelle meetmed taastasid osa Rooma impeeriumi stabiilsusest pärast kolmanda sajandi segadust. Samas jääb tema valitsemise kõige kriitilisemaks pooleks usuvabaduse piiramine ja kristlaste vastu suunatud repressioonid.
Diocletianus: marmor, valmistatud Firenzes, 17. sajand.
Poliitiline struktuur
Diokletianus kehtestas valitsemisvormi, mida tuntakse tetrarhiana. Selles oli impeerium jagatud neljaks osaks, millest igaüht valitses kaasperemees. Diocletianus juhtis idapoolset impeeriumi. Vanem kaasperemees oli Maximianus Augustus, kaasvõitleja. Ta juhtis Lääne impeeriumi. Hiljem lisandusid kaks nooremat kaaskeisrit: Galerius ja Constantius Chlorus.
Lõpuks, aastal 305, loobusid kaks vanemat keisrit ja läksid pensionile ning kaks nooremat tõusis Augustuse auastmele. Neid omakorda toetasid kaks nooremat: Severus II läänes Constantiuse alluvuses ja Maximinus idas Galeriuse alluvuses. Sel viisil näitas tetrarhia, kuidas ta suutis ennast paljundada.
Illyria
Need mehed olid pärit Rooma provintsist Illyriast, mitmed Sirmiumi linnast, millest sai üks neljast pealinnast selle süsteemi raames. Alates Domitianuse ajast (81-96), mil üle poole Rooma armeest oli paigutatud Doonau piirkondadesse, olid Ilüüria provintsid olnud kõige olulisemaks abivägede ja hiljem ka leegionite värbamispaigaks.
3. sajandil hakkasid armee kõrgemate ohvitseride seas domineerima romaniseerunud illyrilased. Lõpuks haaras illyri ohvitseride klass kontrolli riigi enda üle.
Piirkonnad ja pealinnad
Neli tetrarhi ei asunud mitte Roomas, vaid teistes piiridele lähemal asuvates linnades, mis olid mõeldud peamiselt peakorteriteks impeeriumi kaitseks. Nad seisid silmitsi Pärsia ja germaani hõimudega. Samuti oli palju hõime idapoolsetest steppidest, mis esinesid Reini ja Doonau ääres.
Neli keskust on tuntud kui "tetrarhilised pealinnad". Kuigi Rooma lakkas olemast tegevpealinn, oli see siiski kogu impeeriumi nominaalne pealinn. Sellel oli oma linna prefekt, mida hiljem kopeeriti Konstantinoopolis. Neli tetrarhilist pealinna olid järgmised:
- Väike-Aasia loodeosas asuv Nikomedia (tänapäeva Izmit Türgis), mis oli kaitsebaasiks Balkanilt ja Pärsia Sassaniidide sissetungi vastu, oli Diocletianuse, idapoolse (ja kõrgeima) Augustuse pealinn. Konstantinus Suure lõplikul ümberkorraldamisel 318. aastal sai Sassaniidide Pärsiaga silmitsi olevast valdusest pretoriaani prefektuur Oriens "Ida", hilisema Bütsantsi tuumik.
- Sirmium (tänapäeva Sremska Mitrovica) Vojvodina piirkonnas tänapäeva Serbias ja Belgradi lähedal Doonau piiril oli idapoolse keisri Galeriuse pealinn; sellest pidi saama Balkani-Doonau prefektuur Illyricum.
- Mediolanum (tänapäeva Milano, Alpide lähedal) oli Lääne-Augustuse Maximianuse pealinn; tema valdus sai "Italia et Africa", millel oli vaid lühike välispiir.
- Augusta Treverorum (tänapäeva Trier, Saksamaal) oli Constantius Chloruse, läänepoolse Caesari pealinn, strateegilise Reini piiri lähedal, see oli olnud Gallia keisri Tetricus I pealinn; sellest kvartalist sai Galliae prefektuur.
Aquileia, sadam Aadria mere rannikul, ja Eboracum (tänapäeva York, Põhja-Inglismaal, Šoti hõimude lähedal) olid samuti olulised keskused vastavalt Maximianuse ja Constantiuse jaoks.
Piirkondliku jurisdiktsiooni osas ei olnud nelja tetrarhi vahel täpset jaotust ja sel perioodil ei jagunenud Rooma riik tegelikult neljaks eraldi alampeeriumiks. Igal keisril oli Rooma impeeriumi piires oma mõjutsoon, kuid mitte palju muud, peamiselt ülemjuhatus "sõjateatris". Iga tetrarh viibis ise sageli välitingimustes, kuid delegeeris suurema osa haldusest hierarhilisele bürokraatiale, mida juhtis tema vastav pretoriaaniprefekt, kusjuures igaüks neist juhendas mitut vikaariid, teise uue haldustasandi, tsiviilpiiskopkonna eest vastutavaid kindralkubernerid. Iga kvartali (mida nimetatakse pretoriaani prefektuuriks) piires asuvate provintside (nüüd tuntud kui eparhiad) loetelu kohta vt Rooma provintsi.
Läänes kontrollis Augustus Maximianus Aadria merest ja Süüriast läänes asuvaid provintse ning selles piirkonnas kontrollis tema keiser Constantius Galliat ja Britanniat. Idas olid Augustus Diocletianuse ja tema keisri Galeriuse vahelised kokkulepped palju paindlikumad.
Pensionile jäämine ja surm
Diokletianuse reformid muutsid põhjalikult Rooma keisririigi valitsuse struktuuri ning stabiliseerisid impeeriumi majanduslikult ja sõjaliselt. See aitas impeeriumil püsida veel sada aastat, kuigi Diocletianuse nooruses näis see olevat kokkuvarisemise äärel.
Haigusest nõrgenenud Diokletianus lahkus keisriametist 1. mail 305 ja temast sai esimene Rooma keiser, kes loobus vabatahtlikult ametist. Ta elas oma pensionipõlve lõpuni oma palees Dalmaatsia rannikul, hoolitsedes oma köögiviljaaedade eest. Tema paleest sai lõpuks tänapäevase Spliti linna tuumik.
Maximianus üritas võimule tagasi tulla. Diokletianus käskis tal lõplikult tagasi astuda. Lõpuks oli Maximianus sunnitud sooritama enesetapu ja tetrarhia hakkas lagunema. Diokletianus suri meeleheitel.
Küsimused ja vastused
K: Kes oli Diocletianus?
V: Diocletianus (Gaius Aurelius Valerius Diocletianus) oli Rooma keiser 20. novembrist 284 kuni 11. maini 305. aastal. Ta sündis Dalmaatsias vaestest vanematest.
K: Millise perioodi ta lõpetas?
V: Diocletianus lõpetas perioodi, mida tuntakse kolmanda sajandi kriisina (235-284).
K: Kuidas ta tegeles religiooniga?
V: Ta kiusas kristlasi taga, löödi risti kui ükski teine keiser, ja kehtestas roomlaste traditsioonilise polüteistliku religiooni.
K: Mida ta tegi majandusküsimuste lahendamiseks?
V: Tunnistades kulla äravoolu Vahemere läänepoolsest osast itta, püüdis ta seadusandluse abil peatada inflatsiooni ja määras, et mündid võivad olla ainult kullast või hõbedast. Samuti parandas ta maksusüsteemi.
K: Kuidas ta muutis sõjalisi tavasid?
V: Diocletianus muutis sõjaväe tavasid garnisonikaitse asemel väikeste piiridel asuvate eelpostide loomiseks kohalike sõduritega, kes tegelesid talupidamisega ja elasid koos oma peredega külades. Nad süütasid tornidel signaaltuled, et hoiatada sakslaste võimaliku sissetungi eest üle piiri, ning sõduritele maksti nende teenistuse eest regulaarset palka. Samuti lubas ta neil teenistusaastate ja lahingutegevuste põhjal auastmetes ülespoole tõusta.
