Kolmanda sajandi kriis (235–284 pKr) — Rooma impeeriumi kokkuvarisemine

Kolmanda sajandi kriis (235-284 pKr) oli periood, mil Rooma impeerium peaaegu kokku varises. Toimusid sissetungid, kodusõda, katk ja majanduse kokkuvarisemine. Seda kriisi nimetatakse mõnikord "sõjaliseks anarhia" või "keisrikriisiks".

Kriis algas keiser Aleksander Severuse mõrvaga tema enda vägede poolt 235. aastal pKr. Sellega algas viiekümneaastane periood, mille jooksul 20-25 rivaali võitlesid trooni pärast. Enamik neist olid tähtsad Rooma armee kindralid, kes haarasid kontrolli kogu impeeriumi või osa sellest.

Aastateks 258-260 oli impeerium lõhestunud kolmeks konkureerivaks riigiks. Oli Gallia impeerium, kuhu kuulusid Rooma provintsid Gallia, Britannia ja Hispania, ning Palmüüria impeerium, kuhu kuulusid idapoolsed provintsid Süüria Palaestina ja Aegyptus. Need said iseseisvaks Itaalia-Rooma impeeriumist, mis asus nende vahel. Kriis lõppes Diokletianuse võimuletulekuga 284. aastal.

Kriis tõi kaasa palju muutusi impeeriumi institutsioonides, ühiskonnas, majanduselus ja lõpuks ka religioonis. See oli üleminekuperiood klassikalise antiigi ja hilisantiigi vahel.

Põhjuslikud tegurid

• Sõjaline surve lõunast ja idast: sassanidide (Pärsia) ja germaani rahvaste tunged rindejoontele ning sagedased rünnakud provintsidesse koormasid sõjaväge.
• Poliitiline ebastabiilsus: troonilepüsti ja keisrite kiire vahetumine tekitas võimuvaakume; palju keisereid tõusid sõjaväe toel ja langesid taas sama tee kaudu.
• Majanduslikud raskused: sõjakulutused, maksutõusud, mündipuhverdamine (debaseerimine) ja aktiivne inflatsioon nõrgestas rahandust; kaubandus ja linnad kandsid lööki.
• Demograafiline mõju: 3. sajandi katk (nt. Cyprianuse katk) vähendas elanikkonda, halvendades tööjõuturgu ja sõjaväe värbamist.
• Sõjaline reorganiseerimine: armee roll ja kooslus muutusid — suurenes ratsaväe ja mobiilsete väeüksuste tähtsus, legionide ja usaldusväärsete väeüksuste füüsiline kohalolek püsis võtmeküsimusena.

Peamised sündmused ja tähtsad isikud

• 235: Aleksander Severuse mõrv ─ algab "barracks emperors" ehk sõjaväeliste keisrite periood.
• Maximinus Thrax (235–238): esimene selgesti sõjaväeline keiser, kelle valitsemine süvendas pingeid provintsides.
• Valerian (253–260) ja Gallienus (253–268): Valerian tabati ja vangistati 260. aastal sassanidide kuninga Šapuri poolt — see oli sümboolne katastroof Rooma au ja autoriteedi jaoks. Gallienus püüdis säilitada impeeriumi, kuid kohtus paljude reividega.
• Postumus ja Gallia impeerium (umbes 260–274): lääneprovintsid moodustasid eraldi võimu, mis kestis mitu aastakümmet.
• Odaenathus, Zenobia ja Palmüüria: idas tekkinud Palmüüria võim tõusis tugevaks; Zenobia laiendas oma mõju ning lõplikult Aurelian 270–275 Palmüüria alistas ja tõi provintsid Rooma kontrolli alla.
• Aurelian (270–275): tugeva juhtimise ja sõjaliste võitudega suutis ta ajutiselt impeeriumi taasühendada — tema tegevus lõi aluse järjestikustele stabiliseerivatele reformidele.
• Diokletian (alates 284): tema võimuletulek tähistas kriisi lõppu ja algas ulatuslike administratiivsete, sõjaliste ja majanduslike reformide periood (nt. tetrarhia algmõtted, hilisem hindade määramise edikt jm).

Mõjud ja tagajärjed

• Administratiivsed ja sõjalised reformid: püsiv probleem nõudis uut lähenemist — impeeriumi haldus jagati ja sõjalist juhtimist keskendati, et paremini toime tulla piiriohtudega. Diokletian alustas Tetrarchiat ja reorganiseeris provintse.
• Majanduslik ümberkorraldus: mündide devalveerimine ja maksukoormuse kasv viisid kauplemise vähenemiseni; pikemas perspektiivis muutus maksustamissüsteem iseloomustatumaks ja kohalikult reguleeritumaks.
• Sotsiaalsed muutused: linnade tähtsus mõnes piirkonnas vähenes, maaelu ja kindlustatud varad said olulisemaks; paljud linnaelanikud langesid vaesemasse seisundisse.
• Religiooni mõju: poliitiline ja isiklik ebakindlus suurendas religioosseid liikumisi ja uute usundite (sealhulgas kristluse) levikut; kristlus sai järk-järgult tugevama ühiskondliku rolli.
• Rahvusvaheline tasakaal: impeeriumi autoriteet nõrgenes ajutiselt, mis võimaldas naaberaladel (sassanidid, germaanlased, kohalikud võimukeskused) tugevneda ja mõnikord ruumi võtta.

Lühike kronoloogia

• 235 — Aleksander Severuse mõrv ja kriisi algus
• 238–260 — sagedased keisri vahetused ja sõjalised konfliktid
• 249–262 — Cyprianuse katk mõjutab elanikkonda ja sõjaväge
• 260 — Valerian tabamine Sassanide poolt; Gallienuse valitsus ja lääne/ida lõhestumine
• 260–274 — Gallia ja Palmüüria eraldumine (ajutine fragmentatsioon)
• 270–275 — Aureliani taasühendamine
• 284 — Diokletianuse võimuletulek ja kriisi lõpp, algavad reformid

Järeldus

Kolmanda sajandi kriis oli Rooma impeeriumi katsumus, mis paljastas nii sisemised nõrkused kui ka välised ohud. Kuigi impeerium ei kukkunud kokku, muutis see periood oluliselt Rooma poliitikat, sõjaväge, majandust ja ühiskonda ning sillutas teed hilisantiigi institutsioonilistele reformidele. Diokletianuse ja tema järglaste meetmed olid otseselt suunatud sellelt perioodilt järele jäänud probleemide lahendamisele, muutes impeeriumi struktuuri pikaajaliselt.

Küsimused ja vastused

K: Mis on kolmanda sajandi kriis?

K: Kuidas see algas?

K: Mis juhtus selle aja jooksul?

K: Kes selle lõpetas?

K: Millised muutused toimusid selle tagajärjel?

K: Kui kaua see kestis?

Otsing