Puberkuloos

Ühe ja sama haiguse eri liigid

Leidub erinevaid puhanguputukahjustusi. Kõige levinum vorm levib teatud liiki kirpude kaudu, mis elavad rottidel. Siis on inkubatsiooniperiood, mis võib kesta mõnest tunnist kuni umbes seitsme päevani.

Septitseemiline katk

Sepsis tekib siis, kui bakter satub verre ja paneb selle moodustama pisikesi trombe.

Kopsupõletikupõletik

See juhtub siis, kui bakterid pääsevad kopsudesse. Umbes 95% kõigist selle vormiga inimestest sureb. Inkubatsiooniperiood on vaid üks kuni kaks päeva.

Ebaõnnestunud vorm

See on kõige ohutum vorm. Selle tulemuseks on väike palavik. Pärast seda on olemas antikehad, mis kaitsevad kõigi vormide eest pikka aega.

Ajalugu

Esimene registreeritud epideemia oli Ida-Rooma impeeriumis (Bütsantsi impeerium), seda nimetati Justinianuse katkuks keiser Justinianus I järgi, kes oli nakatunud, kuid jäi ellu tänu ulatuslikule ravile. Pandeemia tagajärjel suri hinnanguliselt 25 miljonit (6. sajandi puhang) kuni 50 miljonit inimest (kaks sajandit kestnud kordumine).

1300. aastatel tabas see epideemia osa Aasiast, Põhja-Aafrikast ja Euroopast. Peaaegu kolmandik Euroopa inimestest suri sellesse. Erinevalt katastroofidest, mis ühendavad kogukondi, oli see epideemia nii hirmuäratav, et see murdis inimeste usalduse üksteise vastu. Giovanni Boccaccio, tolleaegne itaalia kirjanik, kirjeldas seda: "See nuhtlus oli meeste ja naiste südamesse istutanud nii suure hirmu, et vennad hülgasid vennad, onud oma vennapojad, õed oma vennad ja paljudel juhtudel hülgasid naised oma mehed. Aga veelgi hullem,... isad ja emad keeldusid oma lapsi imetamast ja abistamast".

Kohalikud katkupuhangud on rühmitatud kolme katkupandeemiasse, kusjuures vastavate algus- ja lõpukuupäevade ning mõne katkupuhangu liigitamine kummagi pandeemia alla on veel arutluse all. Pandemiad olid järgmised:

• esimene katkupandeemia 541. aastast kuni ~750. aastani, mis levis Egiptusest Vahemere äärde (alates Justinianuse katkust) ja Loode-Euroopasse.
• teine katku pandeemia ~1331 kuni ~1855, mis levis Kesk-Aasiast Vahemere ja Euroopasse (alates mustast surmast) ning tõenäoliselt ka Hiinasse.
• kolmas katku pandeemia aastatel 1855-1960, mis levis Hiinast mitmetesse kohtadesse üle maailma, eelkõige Indiasse ja Ameerika Ühendriikide läänerannikule.

Maailmas teatatakse aastas umbes 600 katkujuhtumist. 2017. aastal oli kõige rohkem juhtumeid Kongo Demokraatlikus Vabariigis, Madagaskaril ja Peruus.

Katku nakatunud loomade levik 1998

Vektor

Y. pestise levik kirpude kaudu on hästi teada. Vektoriks on kirbud. Kirbud saavad bakterid nakatunud looma, tavaliselt närilise toitumisel. Seejärel töötavad mitmed valgud, et hoida bakterid kirpu seedetraktis. See on oluline Y. pestis'e ellujäämiseks kirpudel.

Kaasaegne ajalugu

20. sajandil tegid mõned riigid uuringuid buboonikatku põhjustavate bakterite kohta. Nad tegid uuringuid selle kasutamiseks bioloogilises sõjapidamises.

Selle bakteri proovid on hoolikalt kontrollitud. Sellega seoses valitseb palju paranoia (hirm). Dr. Thomas C. Butler, USA ekspert selle organismi alal, sai 2003. aasta oktoobris FBI poolt süüdistuse erinevate kuritegude eest. See juhtus pärast seda, kui ta ütles, et kaotas Yersinia pestis'e proovid. See on bakter, mis põhjustab puhanguputukat. FBI ei leidnud neid proove. Nad ei tea, mis nendega juhtus.