Septitseemiline katk (tuntud ka kui septitseemia) katk on äge ja sageli surmav vereinfektsioon, mida põhjustab bakter Yersinia pestis. See on üks kolmest peamisest katku vormist (teised kaks on pais- ja kopsupõletik). Septitseemiline katk tekib siis, kui bakterid levivad kiiresti verre ja tekitavad kogu organismis tugeva põletikulise reaktsiooni.

Põhjused ja levik

Haiguse peamine levikuallikas on nakatunud loomade (eriti näriliste) ja nende parasiitide kaudu levivad bakterid. Tavaliselt kandub bakter inimesele üle nakatunud närilise või putuka (näiteks kirp) hammustuse kaudu. Harvemini võib nakkus sattuda haavakoldesse või saada saastunud vere või kudesekontakti teel. Kuigi otsene inimpatsiendi-ülekanne on septitseemilise vormi puhul harv, võib kopsupõletiku vorm levida õhu kaudu lähikontaktis.

Sümptomid ja tüsistused

Septitseemiline katk algab tavaliselt kiiresti ja võib areneda väga raskeks. Tüüpilised sümptomid on:

  • kõrge palavik ja külmavärinad,
  • terav kõhuvalu, iiveldus ja oksendamine,
  • hingamisraskused ja kiire hingamine,
  • madal vererõhk ja šokk,
  • laialdased verehüübed ja verejooksud nahal ja siseelundites, mis võivad tekitada punaseid või musti laigulisi lööbeid,
  • sõrmeotste või jäsemete vereringehäired ja koegaastumine (musta surma tunnus),
  • veriköha või vere oksendamine (hemoptoos/hematemees).

Ilma ravita oli keskajal septitseemilise katku surmajuhtumite määr 99–100%. Tänapäeval, varajase ja adekvaatse ravi korral, langetab antibiootikumravi suremust oluliselt.

Haiguse mehhanism

Septitseemilise katku korral paljunevad Yersinia pestis bakterid vereplasmas ja tekitavad tugeva süsteemse põletiku. Endotoksiinid ja põletikureaktsioonid võivad vallandada dissemineeritud intravaskulaarse koagulatsiooni (DIC), mille käigus tekib kogu kehas hulgaliselt väikeseid verehüübeid. See takistab verevoolu mõnes piirkonnas, põhjustades koe hapnikupuudust ja rakkude surma. Samal ajal võib keha hüübimissüsteemi ammendumine viia kontrollimatute verejooksudeni.

Diagnoos

Diagnoos põhineb kliinilisel pildil, epidemioloogilistel andmetel ja laboriuuringutel. Olulised uuringud on:

  • verikultuurid ja bakterioskeringu määramine,
  • molekulaarsed testid (PCR) Yersinia pestis tuvastamiseks,
  • verematoloogilised uuringud DIC-i ja teiste tüsistuste hindamiseks,
  • pildiuuringud vajaduse korral siseelundite kahjustuste hindamiseks.

Ravi

Varajane ravi on elupäästev. Kui ravi alustatakse kiiresti—eelistatult 24 tunni jooksul pärast sümptomite algust—siis suremus langeb märkimisväärselt (kirjanduse andmetel 4–15%). Ravipõhimõtted:

  • kiire intravenoosne antibiootikumravi (tavaliselt aminoglükosiidid nagu streptomütsiin või gentamütsiin; alternatiividena doxytsükliin, tsiprofloksatsiin või teiste rühmade antibiootikumid vastavalt juhendile),
  • toetav ravi haiglas: vedelikuteraapia, vererõhu toetamine, intensiivravimeetmed,
  • DIC-i juhtimine vastavalt hematoloogi soovitustele (veretooteid, vajadusel antikoagulantravi),
  • pneumoonia korral eraldi nakkusisolatsioon ja hingamisabi; lähikontaktsete profülaktika antibiootikumidega, kui on näidustus.

Ennetus ja avalik tervis

Ennetus tugineb peamiselt loomade ja parasiitide kontrollile ning kokkupuute vältimisele. Soovitused:

  • vähendada kokkupuudet näriliste ja nende parasiitidega (kirbud),
  • hoida elamiskeskkond puhas ja vältida näriliste sasinaid,
  • kanda kaitseriietust ja kasutada putukatõrjevahendeid riskipiirkondades,
  • väldi otsest kontakti surnud või haigestunud loomadega; vajadusel kanna kaitsevahendeid,
  • süsteemne jälgimine ja teavitamine tervishoiuasutusi sündroomide esinemisel; lähikontaktide jälgimine ja profülaktika.

Vaktsiinid ei ole laialdaselt kasutatavad elanikkonnatasandi meetmena; vajadusel ja riskikohtades rakendatakse täiendavaid tervishoiumeetmeid.

Prognoos

Ilma raviga on prognoos väga halb—surm võib juhtuda kiiresti, mõnel juhul juba samal päeval haiguse tekkimisest. Varajane ja adekvaatne antibiootikumravi ning intensiivravi parandavad ellujäämise võimalusi oluliselt.

Kokkuvõte: septitseemiline katk on kiire, kogu organismi haarav bakteriaalne vereinfektsioon, mille korduvaid tüsistusi (DIC, šokk, organipuudulikkus) saab vähendada varajase diagnoosi ja kiire ravi abil. Kahtluse korral pöörduge kohe arsti poole ja teavitage tervishoiutöötajaid võimalikust kokkupuutest või riskipiirkonnast.