Närilised (Rodentia) — tunnused, liigid ja roll looduses

Närilised on väga edukas imetajate rühm. Nad moodustavad sugukonna Rodentia, kuhu kuulub üle 2000 liigi (ligikaudu 40 % kõigist imetajatest). Närilised on levinud peaaegu üle kogu maailma ja elavad väga erinevates elupaikades – alates kõrbest ja metsast kuni linnaolukorrani.

Anatoomia ja hambad

Neil on neli lõikehammast — kaks ülal ja kaks all —, mis kasvavad pidevalt ja mida tuleb kulutada närimisega. Lõikehammaste esipinnal on kõva email ning tagapinnal pehmem dentiin, mis koos enamikku lõikehammaste iseloomustab chisel-kujulist lõiketera (ise teravduv). See ongi ühelt poolt põhjus sellele grupile omaseks saanud närimisvali käitumisele ja teisalt sõnaotseses tähenduses ka grupi nimest: see tuleneb ladina keele sõnadest rodere “närida” ja dent “hammas”.

Liikide mitmekesisus

Enamik närilisi on väikesed. Üldtuntud närilised on näiteks hiired, rotid, oravad ja oravad. Mõned teised väikesed närilised, keda mõnikord peetakse lemmikloomadena, on merisigad, hamstrid ja gerilased.

Suuremate näriliste hulka kuuluvad näiteks põrsad, koprad ja suurim elusolev näriline, capybara, mis võib kasvada 105–135 cm pikkuseks ja kaaluda 35–65 kg.

Levinud liigid ja näited

Näriliste hulka kuuluvad väga mitmed tuntud rühmad: murid (tuntud hiired ja rotid), hiired ja rotid, oravad, preeriakoerad ja marmotid, merisigad ja capybarad, hamstrid, gerilased ning tšintšiljad. Näriliste liike leidub alates peaaegu mikroskoopilistest kuni mitmekümnekilogrammise kehakaaluni. Peaaegu pooled kõikidest imetajate liikidest on närilised, mistõttu on nende mitmekesisus ja roll ökosüsteemides väga suur.

Märkus: mõnes vanemas või vigases allikas võidakse üheks või teiseks rühmaks nimetada liiga palju eri organisme; näiteks kärnkonnad või mardikad ei ole närilised. Samuti võivad mõned lingid või nimed algselt olla valesti paigutatud — oluline on vaadata taksonoomiaid uuematest allikatest.

Lagomorfid ja muud sarnased rühmad

Küülikuid, jäneseid ja pikke nimetatakse mõnikord närilisteks, sest ka neil on pidevalt kasvavad hambad. Kuid 1912. aastal otsustasid bioloogid paigutada nad uude, eraldi klassi Lagomorpha, sest neil on ülemises lõualuudes kaks lisahammast (nn peg-hambad), mis erineb näriliste hambastikust.

Sarnased, kuid mitte närilised

Mõnikord nimetatakse teatud väikeloomi närilisteks, sest nad näevad välja nagu hiired, kuid see ei ole õige. Mõned sellised loomad kuuluvad vanasti kasutatud rühma Insectivora, kuid tänapäeval on see taksonoomiliselt ümber ja paljud neist liikidest paigutatakse nüüd rühma Eulipotyphla (näiteks nälkjaid, siilinahkseid ja mitmed teised putuktoidulised imetajad).

Elupaigad, käitumine ja ökoloogiline roll

Närilised elavad metsades, rohumaadel, mägedes, soodes ja linnakeskkonnas. Paljud on peamiselt taimtoidulised (urvad, seemned, okaspuud), mõned on omnivoorid ja mõned ka väga erikoituvad. Näriliste elukäitumine hõlmab pesaehitust, urukooslusi (näiteks rodentia urud), maalt ja puudes liikumist ning mõnel liigilt ka suurt sotsiaalset organisatsiooni (nt preeriakoerad).

Ökoloogiliselt on närilised olulised seemnete levitajad, taimestiku korrastajad ja paljude röövlindude ja -imetajate peamised saakloomad. Koprad on tuntud kui ökosüsteemi insenerid – nende tammed ja paisud loovad uusi märgalaid ja muudavad veerežiime. Samas võivad mõned närilised toimida kahjuritena ja levitada haiguseid ning põhjustada majanduslikku kahju.

Paljunemine ja eluiga

Paljude näriliste iseloomulik tunnus on kiire paljunemine: lühike tiinusperiood, suurem järglaste arv ja mitu poegimisperioodi aastas. See aitab neil kiirelt asustada sobivaid elupaiku, kuid muudab nad ka haavatavaks populatsioonitsüklite suhtes (nt näriliste plahvatused või kokkuvarisemised). Eluiga varieerub liigi järgi — väiksemad liigid elavad tavaliselt vaid mõnest kuust mõne aastani, suuremad liigid võivad elada mitmeid aastaid.

Taksonoomia ja kaitse

Rodentia jaguneb mitmeks suureks perekonnaks, näiteks Muridae (hiired ja rotid), Sciuridae (oravad), Caviidae (merisigad ja capybarad), Castoridae (koprad) ning erinevad okaspistega perekonnad. Mõned närilised on levinud ja arvukad, teised aga ohustatud elupaikade kadumise, jahipidamise või invasiivsete liigite tõttu. Kaitsealgatused keskenduvad liikide ja nende elupaikade säilitamisele ning mõnel juhul ka invasioonide tõkestamisele ja haiguste ennetamisele.

Kui soovite, võin lisada ülevaate peamistest näriliste perekondadest, levikukaartide või näidete kohta Eestis ja maailmas ning viiteid usaldusväärsetele allikatele.

Küsimused ja vastused

K: Milline on näriliste järjestus?

K: Millest tuleneb nimetus "näriline"?

K: Mitu lõikehammast on närilistel?

K: Kas küülikuid peetakse närilisteks?

Küsimus: Milline on suurim elusolev näriline?

K: Kas nugiseid loetakse närilisteks?

K: Mitu imetajaliiki on kokku?

Otsing