Josephoartigasia — pliotseeni hiiglaslik näriline, suurim teadaolev näriline

Josephoartigasia: pliotseeni hiiglaslik näriline — suurim teadaolev näriline; pacarana‑sugulane, hiigel‑hambad, uus massi‑uurimus ja põnevad paleontoloogilised avastused.

Autor: Leandro Alegsa

Josephoartigasia on välja surnud hiiglaslike näriliste sugukond pliotseenist. See on suguluses elusate pacarana'ga. Sugukonda kuulub suurim teadaolev näriline Josephoartigasia monesi.

Need kaks liiki nägid välja nagu hiiglaslikud pacarana'd ehk lehma suurused capybarad. Dr Virginie Millien Montreali McGilli ülikoolist ütles aga, et matemaatilised mudelid, mida algselt kasutati näriliste massi arvutamiseks nende kolju põhjal, hindasid tõenäoliselt nende keha suurust üle.

Kirjeldus ja morfoloogia

Josephoartigasia oli erakordselt suur näriline: kolju oli proportsionaalselt väga massiivne ja esihambad (incisiivid) olid tugevad ja ulatuslikult arenenud. Kolju pikkus on hinnanguliselt ligi poole meetri ringis, mis teeb sellest ühe suurima teadaoleva närilise kolju. Kehaehituselt meenutas ta pacaranat ja kapübaarat, kuid oli neist palju jämedam ja raskem.

Suuruus ja massi hinnangud

  • Esialgsed massi- ja suurusehinnangud põhinesid kolju mõõtmetel ja võisid anda väga suure hinnangu – need varased mudelid viitasid erakordselt suurele kehakaalule.
  • Hiljem tehtud analüüsid ja võrreldavad mõõtmised elusate lähisugulastega (nt pacarana, kapübaarad) näitasid, et algsed arvutused võisid massi üle hinnata. Seetõttu on viimased hinnangud sageli tagasihoidlikumad, kuid liigi suurus jäi siiski erakordselt suureks teiste näriliste seas.

Hammaste ja toitumise eripärad

Hiljutised uuringud on rõhutanud eriti suuri esihambaid. Need püsivad teravad ja pidevalt kasvavad, nagu teistel närilistel, kuid olid suuremõõtmelised ja tugevalt ehitatud, mis võimaldas neil:

  • koorida ja purustada tahkemat taimestikku;
  • kaitsta end kiskjate eest — suured esihambad võisid toimida ka kaitsevahendina;
  • võimalusel murda kõvemaid objekte (nt paksud taimeosad või kilbiga selgrootuid), kuigi täpne toitumiskäitumine sõltub fossiilsetest tõenditest ja biomehaanilisest modelleerimisest.

Päritolu, levik ja eluase

Josephoartigasia elas Pliotseeni ajastul (umbes 5,3–2,6 miljonit aastat tagasi) ja selle fossiile on leitud Lõuna-Ameerika setetest. Ehkki täpne levik võib erineda liigi ja leiukohtade lõikes, arvatakse, et need hiiglaslikud närilised elasid rohumaadel, riismetel ja veekogude lähedal – sarnastes elupaikades nagu tänapäeva kapübaarad ja pacaranad.

Avastus ja teadusuuringud

Fossiilide esmane ülesleidmine ja kirjeldamine tõi liigi kiiresti teaduslikku tähelepanu, kuna selle massiivne kolju ja hambaehitus pakkusid uusi küsimusi näriliste suurusepiiride ja eluviisi kohta. Teadlased on kasutanud nii mõõtmisandmeid, morfoloogilisi võrdlusi kui ka biomehaanilisi mudeleid, et hinnata nii hammastele avalduvaid koormusi kui ka kogu loomakeha mahtu ja massi. Erinevad meetodid on andnud mõnevõrra erinevaid tulemusi, mistõttu arutelud suuruse ja tugevuse üle jätkuvad.

Paleoökoloogiline tähendus ja järeldused

Josephoartigasia aitab mõista, kuidas närilised on korduvalt koloniseerinud erinevaid ökoloogilisi nišše ja kuidas keha suurus võib sõltuda toidust, kisklusest ning keskkonnatingimustest. See genus näitab, et närilised võisid Pliotseeni Lõuna-Ameerikas saavutada väga suured suurused ning välja areneda konstruktsioone (nt massiivsed esihambad), mis aitasid neil ellu jääda ja kohaneda oma keskkonnaga.

Oluline tähelepanek

Kuigi Josephoartigasia on sageli nimetatud „suurimaks teadaolevaks näriliseks”, tuleb meeles pidada, et hinnangud suurusele ja kehakaalule põhinevad fossiilsetel jääkidel ning neid hinnanguid täiendatakse ja täpsustatakse uute leidude ja paremate modelleerimismeetoditega. Teadusuuringud jätkuvad ning iga uus leid võib pildi sellest hiiglaslikust närilisest veelgi täpsemaks muuta.

Küsimused ja vastused

K: Mis on Josephoartigasia?


V: Josephoartigasia on välja surnud hiiglaslike näriliste sugukond pliotseenist.

K: Millega on Josephoartigasia suguluses?


V: Josephoartigasia on suguluses elusate pacaraanidega.

K: Milline on suurim teadaolev näriline, mis kuulub Josephoartigasia perekonda?


V: Suurim teadaolev näriline, mis kuulub perekonda Josephoartigasia, on Josephoartigasia monesi.

K: Millised võisid olla Josephoartigasia kaks liiki?


V: Kaks Josephoartigasia liiki oleksid välja näinud nagu hiiglaslikud pacarana'd ehk lehma suurused capybarad.

K: Mida ütles dr Virginie Millien matemaatiliste mudelite kohta, mida kasutati Josephoartigasia massi arvutamiseks?


V: Dr Virginie Millien Montreali McGilli ülikoolist ütles, et matemaatilised mudelid, mida algselt kasutati näriliste massi arvutamiseks nende kolju põhjal, hindasid tõenäoliselt nende keha suurust üle.

K: Mida ütles hiljutine aruanne Josephoartigasia esihammaste kohta?


V: Hiljuti avaldatud aruandes öeldi, et Josephoartigasial olid suured esihambad, mida ta võis kasutada kaitseks.

K: Kas Josephoartigasia on veel elus?


V: Ei, Josephoartigasia on välja surnud näriliste perekond.


Otsige
AlegsaOnline.com - 2020 / 2025 - License CC3