Keel-luukan (Ramphastos sulfuratus), tuntud ka kui väävlirinnaline tuukan või vikerkaarelinnaline tuukan, on värvikas Ladina-Ameerika tuukanite perekonna liige. See on Belize'i rahvuslind.

Keel-tukaani võib leida Lõuna-Mehhikost kuni Venezuela ja Kolumbiani. Elupaigaks on peamiselt madalad ja keskmised vihmametsad, aga teda võib kohata ka veerohketes aianduspiirkondades ja puude-rohketes põllumajandusmaastikes.

Kirjeldus

Keel-luukan on suur ja silmapaistev lind. Täiskasvanu pikkus jääb tavaliselt umbes 42–55 cm vahemikku, sellest osa moodustab suur nokk (u 12–15 cm), mis on erevärviline ja sellel võib olla mitu tooni (roheline, oranž, kollane, must). Keha sulestik on valdavalt must, rind ja kõht on erksad kollase või väävlikollase tooniga ning kaela piirkonnas võivad esineda punased või oranžid triibud. Kaal jääb tavaliselt mõnesaja-grammide piirides (umbes 300–600 g).

Eluviis ja käitumine

  • Sotsiaalsus: Nagu paljud tuukanid, on ka see liik väga sotsiaalne ning teda näeb harva üksi. Ta liigub väikestes, enamasti kuuest kuni kaheteistkümnest isendist koosnevates parvedes läbi puulatvade.
  • Liikumine: Keel-luukan on vilets lendur ja liigub peamiselt hüpeldes ja lükates end oksalt oksale. Lend on lühike ja lainejas.
  • Ööbimine: Tuukanid pesitsevad ja ööbivad tihti koos puuokstel või lohkudes, kus nad jaotuvad lähestikku, et säilitada soojust.

Toitumine

Keel-luukani peamine toiduks on puuvili — ta on tähtis seemnete levitaja metsades. Lisaks viljadele sööb ta ka putukaid, väiksemaid kahepaikseid ja konni, linnumune ning mõnikord väiksemaid linde või närilisi. Suure nokaga suudab ta liikuvat saaki haarata ja vilju keerata enne neelamist. Tänu frugivoorsusele on ta tähtis liik ökosüsteemi viljade levitamisel.

Paljunemine

Tuukanid pesitsevad tavaliselt puuõõntes või teiste lindude varem kasutatud pesades. Emane muneb harilikult 2–4 muna. Mõlemad vanalinnud toitvad poegi; pesitsusaeg ja täpne inkubatsiooniperiood võivad piirkonniti erineda, kuid munainkubatsioon kestab tüüpiliselt paar nädalat ja poegade väljalennuaeg mitu nädalat peale koorumist. Mõnel tuukani-liigil on täheldatud ka abistajaid pesitsusel – teisi parveliikmeid, kes toovad toitu pesasse.

Hüüded ja suhtlemine

Keel-luukanil on tugev ja kergesti kuuldav häälitus, mida võib kirjeldada kui käre krooks või klikid. Hüüete kaudu hoitakse parves kontaktisid ja märgitakse territooriumi. Display- ja noka-näitusliigutused on osa sotsiaalsest käitumisest ja paaritumisrituaalidest.

Kaitse ja ohud

IUCN hindab Ramphastos sulfuratus’i praegu üldiselt kui vähemalt muret tekitav liik (Least Concern), kuid kohalikel tasanditel võivad probleemid esineda. Peamised ohud on:

  • elupaikade hävitamine ja killustamine metsaraie, põllumajanduse ja linnastumise tõttu;
  • linnu püüdmine lemmikloomana või ebaseaduslik kaubandus;
  • mõnedes piirkondades toiduressursside kahanemine.

Püsivate metsade säilitamine ja ökokoridorid aitavad tagada tuukanite liikide elujõulisuse. Kuna liigil on kultuuriline tähtsus (nt Belize'i rahvuslind), toetavad kohalikud kaitsealgatused sageli selle liigi säilimist.

Inimeste ja looduse seos

Keel-luukan on paljudele kultuuridele regionaalselt tähenduslik ning seostatakse teda troopiliste metsade ikoonina. Tema roll seemnete levitajana teeb temast ökosüsteemi tervise seisukohalt olulise liigi: seal, kus tuukanit on palju, on tihti säilinud ka metsade regeneratsioonivõime.

Kuigi keel-luukani julgelt erksad värvid ja suur nokaosa muudavad ta kergesti äratuntavaks ning populaarsuseks, on oluline toetada looduspõhiseid lahendusi, mis võimaldavad nii inimestel kui ka tuukanitel koos eksisteerida.