Ladina-Ameerika on Ameerika piirkond, mis koosneb riikidest, kus inimesed räägivad romaani keeli (keeled, mis pärinevad vulgaarladina keelest).

Inimesed ei ole täiesti üksmeelel selles, millised riigid kuuluvad Ladina-Ameerikasse, kuid enamasti koosneb see neist osadest, kus räägitakse hispaania ja portugali keelt. See hõlmab enamikku Lõuna- ja Kesk-Ameerikast (mõnikord ka Kariibi mere saari) ning Põhja-Ameerikas ka Mehhikot.

Teised peavad prantsuse keelt kõnelevate Ameerika piirkondade (välja arvatud Kanada ja Ameerika Ühendriigid) osa Ladina-Ameerikast, sest see on samuti romaani keel.

Määratlus ja päritolu

Ladina-Ameerika on pigem keeleline, kultuuriline ja ajalooline tähistus kui rangelt piiritletud geograafiline üksus. Mõiste tekkis 19. sajandi Prantsusmaal (Amérique latine), et eristada Ladina (romaani) keeli kõnelevat osa Ameerikast anglofoonsest (peamiselt ingliskeelsest) piirkonnast. Seetõttu ei põhine määratlus üksnes riigipiiridel, vaid ka keelel ja kolonialismil – enamikku sellest piirkonnast koloniseerisid Hispaania ja Portugal, mis määras keelelise ja kultuurilise pärandi.

Millised riigid tavaliselt kuuluvad Ladina-Ameerikasse?

Üldise loetelu koostamisel arvestatakse tavaliselt järgmisi alasid:

  • Põhja-Ameerika: Mehhiko kuulub tõenäoliselt Ladina-Ameerikasse, kuna peamine keel on hispaania.
  • Kesk-Ameerika: Guatemala, Belize (kui arvestada geograafilist kuulumist – keeleliselt on Belize erand), Honduras, El Salvador, Nicaragua, Costa Rica, Panama.
  • Kariibi mere piirkond: hispaaniakeelsed saared nagu Kuuba ja Dominikaani Vabariik; samuti Puerto Rico (USA territoorium, peamine keel hispaania). Prantsuse keele piirkonnad (nt Martinique, Guadeloupe) ja Haiti (prantsuse ja haiti kreool) võivad osade arvates samuti jääda määratluse alla.
  • Lõuna-Ameerika: Argentina, Boliivia, Brasiilia (portugali keel), Tšiili, Kolumbia, Ecuador, Paraguay, Peru, Uruguay, Venezuela. Riigid nagu Guyana (inglise), Suriname (hollandi) ning Prantsuse Guajana (Prantsusmaa välismaakond) on sageli loetletud eranditena või käsitletud eraldi.

Räägitavad keeled

Peamised romaani keeled on:

  • Hispaania – suurim romaani keel Ladina-Ameerikas, levinud paljudes riikides.
  • Portugali – Brasiilia ametlik keel ja piirkonna elanikkonna poolest suurim üksikkeel.
  • Prantsuse – kõneldud mitmetes Kariibi mere piirkondades ja Prantsuse Guajaanas; mõnel juhul loetakse see osa Ladina-Ameerikast.

Muud keeled ja mitmekesisus: piirkond on keeleliselt väga mitmekesine – paljudes riikides on lisaks romaani keeltele olulised ametlikult tunnustatud või laialdaselt kasutatavad põlisrahvaste keeled (näiteks quechua, aimara, guarani, nahuatl). Samuti leidub kreoolkeeli, inglise- ja hollandi keelt (nt Guyana, Suriname), ning immigrantide keeli (nt itaalia, saksa) väiksemate kogukondade seas.

Märkimisväärsed erandid ja piirid

Piirid ei ole fikseeritud ja mõnevõrra subjektiivsed. Tüüpilised erandid või eritähelepanu vajavad juhtumid:

  • Belize – asub Kesk-Ameerikas, kuid ametlik keel on inglise; kultuuriliselt ja geograafiliselt vahelises positsioonis.
  • Guyana ja Suriname – vastavalt inglise- ja hollandikeelsed, seega neid ei loeta alati osa Ladina-Ameerikast.
  • Prantsuse Guajana – poliitiliselt Prantsusmaa osa; prantsuse keel ja haldus muudavad selle eriliseks staatuseseks.
  • Kariibi saared – mõned hispaaniakeelsed ja prantsuskeelsed saared liidetakse sageli Ladina-Ameerikasse, teised aga mitte, sõltuvalt definitsioonist.

Kultuuriline ja keeleline tähtsus

Ladina-Ameerika kujutab endast suurt kultuurilist ja keelelist rühma, millel on ühised ajaloolised jooned (koloniaalne pärand, katoliiklik kultuuripärand, keelelised sugulused) ning samas tohutu mitmekesisus kohalike traditsioonide, keeltest ja etnilistest gruppidest. Paljud riigid tagavad tänapäeval mitmekeelsuse ja tunnustavad põlisrahvaste keeli ametliku või regionaalse staatuse kaudu.

Kokkuvõte: Ladina-Ameerika ei ole rangelt geograafiline mõiste, vaid pigem keeleline ja kultuuriline kontseptsioon, mis ühendab Ameerika alasid, kus domineerivad romaani keeled – eelkõige hispaania ja portugali, kuid mõnikord ka prantsuse. Piirid ja loetelud võivad varieeruda sõltuvalt kasutajast ja kontekstist ning piirkonna sisemine keeleline mitmekesisus on suur.