Rooma-Katoliku Kirik

Usk ja kõlblus

Nagu teised kristlased, usuvad ka katoliiklased, et Jeesus on jumalik isik, Jumala Poeg. Nad usuvad, et tema armastuse tõttu kõigi inimeste vastu suri ta, et kõik inimesed saaksid elada igavesti taevas.

Katoliku kirik tunnistab ka Kolmainsust; et Isa, Poeg ja Püha Vaim on koos ainus Jumal.

Paavst

Rooma-Katoliku Kiriku juhti nimetatakse paavstiks, mis tähendab sõna-sõnalt "isa". Katoliiklased ütlevad, et Jeesus Kristus asutas katoliku kiriku ja määras esimese paavsti, tema jüngrit nimega Püha Peetrus, juhtima kõiki kristlasi.

Viimase 2000 aasta jooksul on kirikut juhtinud erinevad paavstid. Praegune paavst on 266. paavst ja tema nimi on Franciscus ning ta elab Vatikani linnas, mis on väga väike riik Rooma linna sees Itaalias.

Sajandeid ei ole paavstid kasutanud oma sünninimesid, vaid hoopis kuninganime. See tava sai alguse kuuendal sajandil, kui paavstiks valiti mees nimega Merkuur, kuna seda peeti ebasobivaks, et paavsti nimeks oleks paganlik jumal, seega nimetas ta end oma eelkäija Johannese I auks Johannes II-ks; see muutus tavaks kümnendal sajandil. Alates Marcellus II 1555. aasta surmast on iga paavst võtnud paavsti nime.

Katoliku kirik koosneb 23 "erikirikust", mida nimetatakse ka riituseks. Lisaks sellele, et paavst on kiriku ladina riituse pea (mis on suurim, üle 1 miljardi liikmega), on ta lõppkokkuvõttes 22 idakatoliku kiriku juht; need kirikud kuuluvad kristluse õigeusu traditsiooni ja sageli on nad lahku löönud oma õigeusu emakirikust, et astuda osadusse (ühineda) paavstiga ja alluda tema kui Püha Peetruse järeltulija autoriteedile. Ida-katoliku kirikud asuvad üle kogu maailma, Ameerika Ühendriikidest Lähis-Ida ja India vahel.

Eksimatuse teostamisel on mitmeid vorme (vt Katoliku Kiriku Katekismus, nr 890-891, viidates Lumen Gentium, 25). Ühe vormi kasutab paavst, kui ta räägib ex cathedra (sõna-sõnalt "Peetri toolilt", oma paavsti volitustes) usu- või moraaliküsimustes, isegi kui ta teeb seda ilma piiskoppide toetuseta. See on Kiriku erakorralise õpetuse teostamine. Kuigi paavstil on alati olnud õigus teostada erakorralist õpetust, rääkides ex cathedra, on ex cathedra avalduse tegelik esinemine üsna haruldane. Üldiselt arvatakse, et see on toimunud ainult kaks korda: paavst Pius IX määras 1854. aastal dogma Maarja laitmatust kontseptsioonist ja paavst Pius XII määras 1950. aastal dogma Maarja taevassevõtmisest. Mõlemal juhul ei õpetanud paavst midagi uut. Pigem kinnitas ja selgitas ta midagi, mida Kirik oli juba uskunud kui osa Jumala ilmutusest.

Jumalateenistuse tavad

Mõned traditsioonilised tavad, mida roomakatoliiklased teevad iga kord, kui nad kodus või kirikus palvetavad, hõlmavad ristimärgi tegemist, põlvitamist, kummardamist, mis on palvetamine ja mitte jumalateenistus, kuigi paljud neist väiksematest palvetest aitavad koostada missat. Selle puhta ohvri ohverdamine ja armulaua vastuvõtmine on messu, katoliku kiriku peamise jumalateenistuse vormi tipphetk.

Nende peamine jumalateenistus on missatöö. Katoliiklased on kohustatud pühapäeval ja mõnel pühalepäeval käima missal. Ameerika Ühendriikides on pühadeks pühadeks kohustuslikud päevad järgmised: Maarja, Jumala ema (1. jaanuar), Maarja taevaminek (15. august), (Maarja) laitmatu kontseptsioon (8. detsember), Jeesuse taevaminek (40 päeva pärast lihavõtteid), jõulud (25. detsember) ja kõigi pühade päev (1. november).

Kuigi need on kõik rooma-katoliiklaste tavad, kasutavad ka teised kristlikud kirikud paljusid või kõiki neid samu tavasid.

Katoliiklased kummardavad Jeesust. Siiski austavad nad Neitsi Maarjat (Jeesuse ema) rohkem kui paljud teised kristlased, nimetades teda "Jumala emaks", tuginedes Elizabethi tervitusele: "Ja miks on see mulle antud, et mu Issanda ema tuleb minu juurde?" ja üldisele kristlikule veendumusele, et Jeesus on täielikult inimene ja täielikult Jumal. Ometi valiti Maarja, kellel ei ole midagi pistmist Jumalaga, inimlikuks anumaks, mida Jumal kasutas, et tulla maailma. Ta sünnitas mitte looduse, vaid inimese - Jumala koos meiega." Oluline on märkida, et katoliiklased ei kummarda Maarjat. Selle asemel austavad nad teda, nagu austatakse kuningannat.

Katoliiklaste silmapaistev palve [mitte segi ajada jumalateenistusega] on palve, mida tuntakse kui roosiaega. Seda palvet palvetatakse rosaarihelmedega, et iga palve loendada. Roosaari koosneb viiest aastakümnest, millest iga aastakümnesse kuulub 1 "Meie Isa", 10 "Ave Maria" ja 1 "Gloria Patri". See koosneb otse pühakirjast võetud kirjakohtadest. Vaimulikud soovitavad jätkata igapäevase roosiaia palvetamise iidset praktikat, sest see ei koosne ainult paljudest võimsatest palvetest, vaid koosneb otse pühakirjast võetud sõnadest, nagu Issanda palve ja Ave Maria. See ei ole täielik, kui me ei mõtiskle häälega palvetamise ajal Kristuse kannatuste üle, nii et Pühakirja mõtisklemine Pühakirja palvetamise ajal on Jumala armu hämmastav allikas. Lisaks kümnetele

Sakramendid

Katoliku kirik tähistab seitset sakramenti. Sakrament on "Kristuse poolt kehtestatud (alustatud) väline märk, mis annab armu" (Jumala üleloomulik kingitus, mille eest keegi ei ole midagi ära teeninud).

Seitse sakramenti on järgmised: Ristimine, konfirmatsioon, armulaua, lepitamine, haigetevõidmine, pühadused ja püha abielu (abielu). Püha armulaua on sakramentidest kõige olulisem, sest katoliiklased usuvad, et Jeesus Kristus saab leiva ja veini kujul tõeliselt olevaks. See toimub transsubstantiatsiooni kaudu, mis toimub missas.

Katoliiklased usuvad armastuse, lootuse ja usu vajalikkusesse, et saada päästet, kuid et need kõik tulevad armust. See erineb Lutheri poolt 16. sajandil loodud tõlgendusest.

Katoliiklased tõlgendavad Piiblit (Jumala antud raamatut) vastavalt traditsioonile. Traditsioon on varakiriku elu ja õpetuse edasiandmine, mis on talletatud eelkõige esimestel sajanditel elanud kirikuisade kirjutistes. Sel ajal võeti pühad raamatud vastu Piiblisse, mis on ilmutatud raamatute kogumik.

Katoliiklaste põhireegel on, et "tõde ei saa olla vastuolus tõega". Nad tõlgivad Piiblit seda silmas pidades. Ühtegi tõlgendust ei saa aktsepteerida, kui see on vastuolus mõne teise ilmutatud tõega.

Nikolai usutunnistus

Katoliiklased, nagu paljud kristlasedki, aktsepteerivad Nikaia usutunnistuse, mis on Nikaia kirikukogu (325 pKr) ja hilisema Konstantinoopoli kirikukogu (382 pKr) kombinatsioon, kui tõelist usutunnistust:

"Ma usun ühte Jumalasse, kõikvõimas Isa, taeva ja maa, kõige nähtava ja nähtamatu looja. Ma usun ühte Issandasse Jeesusesse Kristusesse, Jumala ainusündinud Pojasse, kes on sündinud Isast enne kõiki aegasid, Jumal Jumalast Jumalast, Valgus Valgusest, tõeline Jumal tõelisest Jumalast, sündinud, mitte loodud, Isaga ühesugune. Tema kaudu on kõik loodud. Meie inimeste ja meie päästmise pärast tuli Ta taevast alla ja sai Püha Vaimu läbi Neitsi Maarjast kehastuseks ja sai inimeseks. Meie pärast löödi Ta Pontius Pilaatuse all risti; Ta kannatas surma ja maeti maha ning tõusis üles kolmandal päeval vastavalt Pühakirjale: Ta tõusis taevasse ja istub Isa paremal käel. Ta tuleb taas kirkuses, et mõista kohut elavate ja surnute üle, ja Tema kuningriigil ei ole lõppu. Ma usun Püha Vaimusse, Issandasse, elu andjasse, kes lähtub Isast ja Pojast, keda koos Isa ja Pojaga kummardatakse ja ülistatakse, kes on rääkinud prohvetite kaudu. Ma usun ühte, püha, katoliiklikku ja apostellikusse kirikusse. Ma tunnistan ühte ristimist pattude andeksandmiseks ja ootan surnute ülestõusmist ja tulevase maailma elu. Aamen."

Ida-ortodokssed ja protestantid usuvad paljuski samu asju. Teinekord ei ole nad ühel meelel ühel meelel Maarja (Jeesuse ema) ja teiste pühakute rolli osas, selles, mida preester võib teha, ja selles, kuidas täpselt tuleks Jumalat kummardada, ning muudes küsimustes.

Seotud leheküljed

• Katoliiklus
• Protestantism
• Ida õigeusu kirik