Katoliku kirik on maailma suurim kristlik kirik. Üle 1 miljardi inimese kuulub katoliku kirikusse. See on maailma suuruselt teine religioosne rühmitus sunniitliku islami järel. Katoliiklased usuvad, et tegemist on sama kirikuga, mida alustasid 2000 aastat tagasi Jeesus Kristus ja tema kunagine kaitsealune. Katoliku kiriku peakorter asub Vatikani linnas.

Sõna "katoliiklik" tuleneb kreekakeelsest sõnast "katholicos", mis tähendab "universaalne". Seda kasutati esmakordselt Nikaia usutunnistuses. Sageli lisatakse sõna "Rooma", sest selle peakorter asub Vatikani linnas, mis asub Itaalias Rooma linna sees. Inimesed, kes nimetavad end katoliiklasteks, tähendavad, et nad on katoliku kiriku liikmed.

Peaaegu pooled kõikidest katoliiklastest elavad Ladina-Ameerikas. Teiseks suurima katoliiklaste arvuga kontinent on Euroopa. Miljonid katoliiklased elavad mujal maailmas.

Katoliku kirikut juhib paavst, Rooma piiskop, kes elab Vatikani linnas. Katoliiklaste arvates juhib kirikut Püha Vaim, kes juhib ka paavsti. Kirik õpetab, et kui paavst räägib ametlikult katoliku usu ja moraali teemal, ei saa ta eksida. Paavstid on seda eksimatust kasutanud läbi ajaloo; mõned näited on Püha Leo toomkirik, kuulutus Tapa immaculata kontseptsioonist ja mitmesugused anatheemid (paavstide poolt teatud ketserite vastu välja antud usulised hukkamõistud).

Katoliku kirik õpetab, et esimene paavst oli püha Peetrus. Praegune paavst on paavst Franciscus.

Ajalugu (lühidalt)

Katoliku kiriku ajaloo alguseks loetakse apostlite ja eriti Püha Peetruse ja Püha Pauluse tegevust 1. sajandil. Kirik arenes antiikmaailma kontekstis, osaledes usukirikondade loomisesse ja varakristliku teoloogia kujundamisesse. Olulisteks pöördepunktideks olid konstandinoopoli kristluse levik, kiriku ja riigi suhted keisririikides, ristisõjad, keskaja kloostrite roll kirjanduse ja hariduse säilitamisel ning mitmed kiriklikud ja teoloogilised vaidlused.

Suured sündmused, mis on mõjutanud katoliikliku kiriku kuju tänapäeval:

  • 3.–8. sajandi ökumeenilised kirikukogud: usutunnistuste ja õpetuste fikseerimine;
  • 1054. aasta idakiriku ja läänekiriku lõhe ehk Suur skisma;
  • 16. sajandi protestantlik reformatsioon ja sellele vastanud vastureformatsioon;
  • Vatikani I (1870) ja Vatikani II (1962–1965) kirikukogud, mis muutsid õpetusi ja liturgilist praktikat;
  • kaasaegsed reformid ja dialoog teiste usunditega ning teaduse ja ühiskonnamuutustega kohanemine.

Õpetus ja usu põhialused

Katoliku kiriku õpetus põhineb Piiblil ja traditsioonil (kiriku ajaloolisel õpetusel ja praktikatel) ning nende tõlgendust juhib pühitsetud süsteem piiskoppidest ja paavstist. Mõned keskseimad doktriinid:

  • Üks pühakiri, üks kirik: katoliiklased usuvad, et kirik säilitab apostelliku õpetuse ja sakramentide pärandi;
  • Eukaristia (Missa): pühapüha armulaud, mille puhul toimub transsubstantiatsioon — leiva ja veini muutumine Kristuse ihu ja vereks (katoliiklik õpetus);
  • Neid usuallikaid täiendavad: pühad usu- ja moraalipiirangud, pühakute austamine ja Maarja eriline koht kirikus;
  • Paavsti autoriteet ja apostlik järjepidevus: paavsti kui Rooma piiskopi eriline juhtimisroll (paavsti primaat) ja — piiratud mõttes — paavsti eksimatus teatud tingimustel (ex cathedra usu ja moraali küsimustes).

Sakramentaalne elu

Katoliku kirikus on seitse sakramenti, mis on kiriku ümberkujundavad ja armust täidetud toonused:

  • Ristimine (Baptism) — vastuvõtt kirikusse;
  • Kinnitus (Confirmation) — Püha Vaimu puudutus ja küpsus usus;
  • Eucharistia (Armulaud) — Kristuse ihu ja vere vastu võtmine;
  • Kogunemine ja lepitussakrament (Penance/Reconciliation) — pattude tunnistus ja andestus;
  • Haigete õlitamine (Anointing of the Sick) — vaimne ja füüsiline toetus haiguse või surma korral;
  • Püha amet (Holy Orders) — ordinaadi andmine diakoniks, preestriks või piiskopiks;
  • Abielu (Matrimony) — abielu kui pühitsetud liit mehe ja naise vahel.

Kirikuline korraldus ja rütmid

Katoliku kirik koosneb paljudest territoriaalsetest diökeesidest, mida juhivad piiskopid. Kõrgem organisatsiooniline keskpunkt on Vatikani riiklik valitsus — Kurial —, mis aitab paavstil kirikut juhtida. Suur osa katoliiklikust elust toimub kohalikes parishes (kogudustes), kus preestrid viivad läbi missa, sakramente ja pastoraalset tööd.

Lisaks Lääne ehk Ladina kirikule (kus kasutatakse ladina-rituaali ehk rooma rituaali) on katoliikliku kogukonna sees ka mitmed idakiriku traditsioonid — nn idakatoliiklikud kirikud —, mis on Rooma paavsti jurisdiktsiooni all, kuid säilitavad oma liturgia, kirikukorralduse ja kanonilise õigusliku eripära.

Paavst ja tema roll

Paavst on Rooma piiskop ja kiriku nähtav juht. Tema roll hõlmab õpetuslikku juhtimist, kirikukordade väljakujundamist, diplomaatilist esindatust ja usu ühtsuse hoidmist. Katoliku teoloogia järgi juhib kirikut Püha Vaim, mis avaldub ka paavsti juhatamises. Doktriin eksimatusest kehtib rangelt formuleeritud tingimustel: kui paavst räägib ex cathedra (ametlikult, Rooma piiskopi toolilt) usu ja moraali küsimustes, on tema otsus katoliikliku usu kohaselt eksimatu.

Tähtsus ja praktika tänapäeval

Katoliku kirik tegevad kiriklikud institutsioonid pakuvad sotsiaalteenuseid, haridust, tervishoidu ja humanitaarabi. Kirik mõjutab paljusid inimesi mitte ainult rituaalide kaudu, vaid ka ühiskondliku ja moraalse õpetuse kaudu: vaesuse abistamine, elu kaitsja roll, õiglus ja rahuõpetus on osa katoliiklikust sotsiaalkristlikust pärandist.

Demograafia ja levik

Nagu eelnevalt mainitud, elab suur osa katoliiklastest Ladina-Ameerikas, olulised kogukonnad on ka Euroopas, Aafrikas, Aasias ja Põhja-Ameerikas. Katoliku kirik on mitmekesine nii kultuuriliselt, keeleliselt kui ka rituaalselt (Ladina kirik ja idakatoliiklikud kirikud).

Vaidlused ja küsimused

Nagu suuril institutsioonil, on ka katoliku kirikul olnud ja on ka tänapäeval mitmeid sisemisi ja väliseid vaidlusi: suhete kujundamine teaduse ja modernse ühiskonnaga, seksuaalvägivalla ja kuritarvituste küsimused, naiste roll kirikus, liturgilised reformid ning dialoog teiste kristlike konfessioonide ja maailmausunditega. Samas jätkab kirik ka siseriiklikke reforme ning teoloogia ja pastoraalse töö arendamist.

Kokkuvõte

Katoliku kirik on ajalooliselt ja kultuuriliselt mõjukas institutsioon, mis ühendab üle miljardi usuinimese. Selle keskmes on sakramentaalne elu, apostellik traditsioon ja paavsti juhitav hierarhia. Samal ajal püüab kirik kohaneda kaasaegsete väljakutsetega, säilitades oma põhiõpetusi ja identiteeti.