See artikkel käsitleb universaalset religioosset institutsiooni. Üldist teavet kristluse kohta või teavet konkreetsete kristlike konfessioonide kohta leiate vastaval leheküljel. Muude kasutusviiside kohta vt Church (disambiguation).

Mõiste kristlik kirik, katoliku kirik või üks püha katoliku ja apostellik kirik, nagu seda 110. aastani pKr nimetati, viitab "usklike universaalsele kogudusele". See tähendab iga inimest, kes on kunagi võtnud või võtab kunagi vastu kristliku usu. Idee on, et kõik need inimesed koos moodustavad ühe "keha", mida nimetatakse "Kirikuks". "Kirikut" (selles tähenduses) ei pea kristlased tavalise inimorganisatsiooni all silmas. Seda nähakse kui osa Jumala viisist, kuidas ta toob inimesed talle lähedale. "Kirik" sai alguse Jeesuse poolt 1. sajandil pKr. Seda nimetatakse "kristlikuks kirikuks", sest Jeesust nimetati "Kristuseks" (ehk Jumala pühaks).

"Kirikuid" kui kristlikke organisatsioone alustasid Jeesuse järgijad. Tänapäeval on palju kirikuid "kiriklike organisatsioonide" tähenduses. Erinevaid organiseeritud kirikuid nimetatakse kristlikeks konfessioonideks.

Peamised kristlikud tõekspidamised on levinud kõigis suuremates kristlikes konfessioonides. Need uskumused ütlevad kristlased sageli valjusti välja "usutunnistuses", mida nimetatakse usutunnistuseks. Roomakatoliku, õigeusu, luterliku, anglikaani osaduskonna ja teiste protestantlike kirikute uskumus on, et Jumal on "kõigi asjade looja ja igavene isa", et Jeesus oli "Kristus" ja Jumala poeg, kes suri, et päästa inimesi nende pattude eest määratud karistusest, ning et Püha Vaim on Jumala kingitus, mis aitab ja lohutab kristlasi. Kristlased usuvad, et need on ühe Jumala kolm osa.

On palju muid uskumusi, mis on eri konfessioonide vahel erinevad. Need erinevused on mõnikord põhjustanud vaidlusi ja põhjustanud organiseeritud kiriku jagunemise konfessioonideks. Erinevaid arvamusi nimetatakse vastuoludeks.

Mõiste tähendus ja eristused

Kirik võib tähendada mitut asja: universaalset usklike kogukonda, paikset kogudust (parish, congregation) või suuremat institutsiooni (nt Roomakatoliku Kirik). Eestikeelne sõna "kirik" katab nii teoloogilise kui ka sotsiaalse tähenduse. Teoloogiliselt rõhutatakse sageli Kiriku rolli kui Kristuse ihu ja pühendatud rahva ühtsust; sotsiaalselt mõeldakse konkreetsest usuasutusest, jumalateenistusest või kirikuhoonest.

Ajalugu lühidalt

Kirik kui usuline liikumine sai alguse 1. sajandil, kui Jeesuse järgijad hakkasid Tema õpetusi ja ülestõusmist tunnistama. Varakristlus kasvas paiguti Juudi seas ja paiguti pagana-maailmas, kuni sai laiemaks usuliseks liikumiseks. Varased kirikud töötasid välja õpetuse ja liturgia, ning olulised kirikukogud (nt Nicaea 325. a) selgitasid usutõdesid.

Mitmed ajaloolised sündmused on kujundanud kirikut kui institutsiooni:

  • Rooma impeeriumi aegne kasv ja kristluse legaliseerimine 4. sajandil;
  • esimesed ökumenilised kirikukonstitutsioonid ja usutunnistused (nt Nicea, Konstantinoopoli k.);
  • Ida–Lääne suur lahknemine (nn suur skeem ehk 1054. a), mis viis lääne (Rooma-keskse) ja ida (Konstantinoopoli-keskse) õigeusu eraldumiseni;
  • Reformatsioon 16. sajandil, mis tekitas mitmeid protestantlikke liikumisi ja konfessioone;
  • 19.–20. sajandi ärkamisliikumised, mis aitasid kaasa uute denominasioonide ja vaba-kogudustena tegutsevate ühenduste tekkimisele.

Peamised konfessioonid ja traditsioonid

Kristlus jaguneb mitmeks suuremaks haruks:

  • Roomakatoliku traditsioon – ühtne hierarhiline struktuur, paavsti juhtimine, sakramentide rõhutamine ja kiriku õpetuse autoriteet;
  • Õigeusu traditsioon – autonoomsed kirikud (nt Moskva, Konstantinoopol), liturgia- ja sacramentide rõhutamine, tugev liturgiline ja ikonograafiline pärand;
  • Protestantlikud traditsioonid, kuhu kuuluvad luterlik, anglikaani ning paljud muud protestantlikud kirikud – rõhk Piiblil, usuõigustusel ja sageli vähem hierarhilisel koguduskorraldusel;
  • Orientaal-õigeusu kirikud ja muud ajaloolised idapoolse traditsiooni kirikud;
  • Uuemad liikumised nagu vabatseva- ja ärkamisliikumised, adventistid, metodistid, baptistid, pentekostalistlikud liikumised jmt.

Õpetus, liturgia ja sakramendid

Kuigi konfessioonide vahel eksisteerib palju erisusi, ilmnevad kristluse ühised jooned tavaliselt järgmiselt:

  • Kolmainuõpetus (Isa, Poeg ja Püha Vaim) on keskne usutõde paljudes kirikutes.
  • Piibel on kristliku õpetuse põhiõigeallikas; konfessioonid erinevad selle tõlgenduses ja kanonilistes rõhuasetusis.
  • Sakramentaalne elu – enamik traditsioone tunnistab teatud ilmutisi armu vahenditena (sakramentid). Nt katoliiklus ja õigeusus rõhutavad seitset sakramenti; paljud protestandid tunnistavad kahte (ristimine ja armulaud), kuigi praktika varieerub.

Struktuur ja juhtimine

Kirikukorraldus võib olla hierarhiline (piiskoplik), presbüterlik või kongregatsionaalne:

  • Hierarhilistes süsteemides (nt katoliku, õigeusu, многих anglikaani ja luterliku harude puhul) on piiskopid ja preestrid olulised ametipühitsemise vahendajad.
  • Presbüterlikud süsteemid annavad suurema rolli koguduse vanematele ja konsistooriumitele.
  • Kongregatsionaalsetes traditsioonides juhivad kohalikud kogudused ise oma asju.

Kirik ühiskonnas

Kirikud on ajalooliselt mänginud olulist rolli hariduse, tervishoiu, heategevuse ja sotsiaalse korra kujundamisel. Tänapäeval tegelevad kirikud jätkuvalt sotsiaaltöö, humanitaarabi, eetilise aruteluga ja tihti pakuvad vaimset ning kogukondlikku tuge.

Vaidlused, lõhed ja ökumeenia

Konfessionaalsed erinevused on viinud kiriku ajaloos mitmete lõhenemisteni (nt idapoolne vs läänes, reformatsioon). Samal ajal on 20. sajandil ja hiljem kasvanud ökumeeniline liikumine, mis püüab edendada dialoogi ja koostööd eri kristlike traditsioonide vahel. Tänapäeval hõlmavad usutavad küsimused ka kaasaegseid teemasid nagu sekularisatsioon, sugu- ja pereteemad, naiste ordineerimine ja kiriku roll ühiskondlikes muutustes.

Mida tähendab olla kirik tänapäeval?

Isiklikul tasandil mõistavad kristlased kirikut sageli kui vaimset kodu, jumalateenimispaika ja kogukonda, kus jagatakse usupraktikaid, sotsiaalset tuge ja õpetust. Institutsionaalselt on kirik kaasaegses maailmas nii traditsiooni kandja kui ka muutuv sotsiaalne tegija, kes reageerib ajaloo ja kultuuri väljakutsetele.

Kokkuvõte

Kirik on nii iidne kui ka elav institutsioon: see hõlmab nii universaalset kogudust kui ka konkreetseid konfessioone ja kohalikke kogudusi. Kuigi konfessioonid erinevad õpetuse, liturgia ja organisatsiooni poolest, jagavad paljud kristlased ühist usku Jeesusesse Kristusesse, Püha Vaimu toimimisse ja Piibli tähtsusesse. Täpsemat teavet konkreetsete traditsioonide kohta leiab vastavatelt lehekülgedelt ning dešambigueerimiseks vt Church (disambiguation).