Mormoonlus on kristlik restauratsiooniline usuliikumine, mille asutas Joseph Smith. Paljude aastate jooksul nimetasid kiriku liikmed neid, kes ei olnud liikmed, "mormoonideks". Nimetus "mormoonid" lihtsalt ei ole enam nende jaoks sobiv. Nüüd nimetatakse neid "Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmed". Nende usuliikumine kannab nime "Viimse aja pühade Jeesuse Kristuse Kirik". Selle õpetused on sarnased paljude kristlike kirikute õpetustega ja nad peavad end kristlasteks, kuigi mõned mitteliikmed ei pea neid kristlasteks. Üks 2007. aasta uuring näitas, et 31% küsitletutest ei nõustu, et mormoonid on kristlased. Mormoonidel on uskumused, mis erinevad peavoolu kristlike kirikute uskumustest. Mormoonide kirik peab end taastamiskirikuks. See tähendab, et kiriku liikmed usuvad, et see on algne kristlik kirik, mille alustas Jeesus Kristus ja mille tõi tagasi ("taastas") Joseph Smith jr. 1830. aastal. Mormoonlust ja bahaismi nimetatakse mõnikord "neljandaks Aabrahamlikuks religiooniks".

Ajalooline ülevaade

Viimse Aja Pühad (inglise keeles The Church of Jesus Christ of Latter-day Saints) said alguse 19. sajandi alguses Ameerika Ühendriikides. Joseph Smith väitis, et ta sai ilmutusi ja tõlkis 1820.–1830. aastatel pühakirja, mis sai nimeks Book of Mormon (Mormoni raamat). Kirik registreeriti ametlikult 1830. aastal. Järgnesid liikumise väljaränne ja konfliktid Ameerika kesk- ja lääneosas; oluline pöördepunkt oli 1844. aasta, kui Joseph Smith tapeti. Peale seda juhtisid Brigham Youngi juhitud rühm Utah’isse, kus Viimse Aja Pühad rajasid oma keskse kogukonna ja ehitasid templeid.

Põhitähtsad uskumused ja pühakirjad

  • Kristlik keskne usutunnistus: Jeesus Kristus on päästja ja Jumala Poeg; mormoonid peavad end kristlasteks.
  • Restauratsioon: usu järgi olid varased apostlikiriku õiged õpetused ja võimed kaotsi läinud ning Joseph Smithi kaudu taastatud.
  • Ilmutus ja prohvetlus: Viimse Aja Pühade Kirikul on ametlikult vaimulik juht — president, keda liikmed peavad jumalikult juhitud prohvetiks. Tema kõrval on kaks vahendajat (counselors) ja kaksteist apostlit.
  • Pühakirjad: lisaks Piiblile on Viimse Aja Pühade jaoks olulised ka Mormoni raamat, Õpetused ja lepingud (Doctrine and Covenants) ja Pärli (või hindamatu pärandi) raamat (Pearl of Great Price).
  • Elu pärast surma: õpetatakse surnute esmasest võimalusest päästmiseks ja taassünni õpetust; oluline koht on templitseremooniatel ja surmajärgse abistuse mõistel (nt ristimine surnute eest).

Tseremooniad, rituaalid ja tavapärased praktikad

Viimse Aja Pühad rõhutavad ristimisse (täielik sukeldumine) kui usuavalduse ja patuste andestuse märgi. Teised tähtsad praktikaelemendid:

  • Templiorganisatsioon: templid on eriline pühakoht, kus viiakse läbi abielu- ja teisi pühitsetud tseremooniaid (sealhulgas ristimised surnute eest). Need ei ole tavalistele külastajatele avatud nagu kirikutuba.
  • Meeskondlik teenistus ja misjonitöö: noored ja teised liikmed osalevad aktiivselt misjonitöös, mis on oluline osa usu levitamisest.
  • Priesterdus: meessoost liikmed saavad hierarhilist priesterdust, mis on jagatud erinevateks astmeteks ja rollideks koguduses.
  • Tervis ja moraal: Word of Wisdom (tervisealane juhend) keelab tavaliselt alkoholi, tubaka ja teatud uimastite tarvitamise ning soovitab mõõdukust toitumises. Samuti rõhutatakse abielu monogaamsust tänapäeval.
  • Sõprus- ja heategevustöö: kirikul on ulatuslikud heategevus- ja sotsiaaltööd, sh rahvusvahelised abiprogrammid ja kogukonna toetusvõrgustikud.

Organisatsioon ja kogukond

Kiriku struktuur on hierarhiline: ülemaailmselt juhib kirikut president (prohvet), tema all on kaksteist apostlit ja sajad kohalikud juhid. Kohalikud kogukonnad on jaotatud wards (kuulekad kogudused) ja stakes (neid ühendavad administratiivüksused). Ühiskondlik elu on sageli tihedalt seotud kirikliku tegevusega — regulaarsed jumalateenistused, perekondlikud ja noorte tegevused ning vabatahtlik teenistus on tavapärased.

Vaated teistele kristlusele ja ühiskonnale

Viimse Aja Pühad rõhutavad oma kristlikkust ja usu seost Aabrahami traditsiooniga, kuid mõned teised usukogukonnad ei pea neid kristlasteks, peamiselt teoloogiliste erinevuste tõttu (nt kolmainsuse käsitlus). Kirik ise on püüdnud selgitada oma õpetust ja taotleda paremat dialoogi teiste kristlike denomineeridega. Samuti on kirikul tugev rõhuasetus perekondlikel väärtustel, noorte kasvatamisel ja kogukondlikul abistamisel.

Rühmadesed erinevused ja kriitikapunktid

Viimse Aja Pühade ajaloos ja tänases tegevuses on mitmeid vastuolulisi teemasid:

  • Polügaamia ajalugu: 19. sajandil praktiseeriti mõnes ringkonnas mitmeabielulisust; see põhjustas palju avalikku vastuolu. Kirik ametlikult lõpetas polügaamia praktika 1890. aastal (avalduse kaudu), kuid mõningad dissidentrühmad praktiseerivad seda edasi.
  • Rass ja preesterlus: traditsiooniliselt oli kehtinud piirang, mille kohaselt tumedama nahavärviga mehed ei saanud preesterlust; see piirang kaotati 1978. aastal ja teemast on palju arutelu nii ajaloo- kui ka moraaliperspektiivist.
  • Soolised ja seksuaalsed küsimused: kiriku ametlik õpetus toetab traditsioonilist abielu ja piirab same- ja transsooliste liikmete teatud tegevusi; see on kaasa toonud pingeid ja avalikku diskussiooni.

Rahvusvaheline levik ja tegevus

Kuigi Viimse Aja Pühad tekkisid Ameerikas, on kirik nüüd levinud üle maailma ja sellel on kümneid miljoneid registreeritud liikmeid paljudes riikides. Kirik panustab suurte jõupingutustega välmisjonitöösse, perekonnauuringutesse (nt FamilySearch) ja humanitaarabi programmidesse, sealhulgas katastroofiabi ja sotsiaalsete teenuste pakkumisel.

Lõppsõna

Viimse Aja Pühad ehk mormoonlus on mitmekihiline ja ajalooliselt oluline liikumine, millel on oma pühakirjad, institutsioonid ja eripärased õpetused. Nad näevad end kui kristlikku taastamiskirikut, mis rõhutab prohvetlikku ilmutust, perekonda ja misjonitööd. Samal ajal on liikumisel olnud vastuolulisi perioode ja teemasid, mis on kutsunud esile nii sisemist kui ka avalikku debatti. Mõistmiseks on kasulik eristada Viimse Aja Pühade ametlikke õpetusi ja praktikaid ning mitmesuguste mormoonlike rühmade (mille hulgas on nii suurim ametlik kirik kui ka väiksemad dissidentgrupid) eripärasid.