Põrgu on paljude mütoloogiate ja religioonide kohapoolne kujutis elu järel toimuvast saatusest — paigast, kuhu võivad pärast surma jõuda kurjade inimeste hinged (hing, mis on eraldatud materiaalsest kehast). Tähendused ja kujutised erinevad suuresti: mõnes traditsioonis on see sootuks hirmutav ja karistav paik, teistes pigem paha ja hea vastandina ning mõnikord neutraalne surnute asupaik. Sageli vaadeldakse põrgu mõistet Taeva vastandina ja kohana, kus puudub armastus. Mõned kaasaegsed tõlgendused kasutavad metafoorneena terminit (näiteks “virtuaalse reaalsuse” võrdlus) selleks, et kirjeldada teadvuse või hinge kogemust pärast surma, kuid traditsiooniline religioosne käsitlus on pigem teoloogiline või mütoloogiline kui tehniline. Vanas Testamendis kasutatakse heebrea sõna Sheol, Uues Testamendis kreekakeelseid termineid ᾅδης (Hades) ja γεέννα (heebrea Gehenna), millel on erinevad lähte- ja kasutusloogikad.
Mõiste ja päritolu
Sõna „põrgu” ei tähista ühtset universaalset reaalsust, vaid on erinevate kultuuride ja religioonide sees täitunud eri sisuga. Lisaks on ajaloolises arusaamas selge eristatus:
- Sheol — heebrea Piiblis peamiselt surnute varjatud, varjuline asupaik.
- Hades — kreeka mütoloogias kogu allilma ja surmajumala nimi; sisaldas nii karistusi (Tartaros) kui ka meeldivamaid osasid (Elysion) vooruslikele hingedile.
- Gehenna — algselt konkreetne paik Jeruusalemma ligidal (Hinnomi org), mis sai varasemate sündmuste ja konfessionaalsete ettekujutuste tõttu süütamise, sümboolse karistuse ja lõkkekoha tähenduse.
Sheol (heebrea traditsioon)
Sheol (heebrea שְׁאוֹל) esineb Vana Testamendi tekstides kui surnute allmaailm — tume, vaikne ja sageli „varjuline” paik, kuhu lähevad nii õiged kui ka valed. See ei olnud algselt koondmõistes koht igavese karistuse jaoks, vaid pigem surnute kogunemiskoht, kus inimese sotsiaalsed ja eetilised erinevused ei pruukinud enam aktiivselt väljenduda. Hilisemad juudi ideed (rabbinic kirjanduses) arendasid edasi järelhüüdeid: tekkisid ideed ajutisest puhastusest, preemiatest ja karistustest, samuti ristumisi taevase kohtu ja lõpliku tasumise teemadel.
Hades (kreeka ja rooma mõjutused)
Kreeka mütoloogias on ᾍδης (Hades) nii allilma jumala nimi kui ka allilma enda nimetus. Allilmas olid erinevad alad: mõnede kangelaslike või vooruslike hinged jõudsid Elysioni rohelikele väljadele, samas kui sügavam Tartaros oli mõeldud jumalate vaenlastele ja rängemate tegude tegijatele. Hades ei olnud alati täielikult kurjuse sünonüüm; see oli pigem surma ja surnute valitsemise sfäär.
Gehenna (ajalugu ja Uue Testamendi tähendus)
γεέννα (kreeka vastena heebrea Gehenna) viitab Hinnomi orgule (Valley of Hinnom) Jeruusalemma ümbruses, mis anti ajalooliselt kurjakuulutava maine seoses lasteohvrite ja hilisema prügipõletamisega. Sõna hakkas Uue Testamendi autorite ja hilisemas traditsioonis tähistama lõplikku karistust või lõkkepaika patususe eest. Kristlikus tekstilukus on Gehenna saanud sageli kujundiks igavesele tulele või lõpliku hukkamise kohale, kuigi kristliku teoloogia sees on sel teemal palju erinevaid tõlgendusi.
Religioossed ja teoloogilised tõlgendused
Erinevates usundites ja nende harudes käsitletakse põrgu teemat mitmeti:
- Kristlus: eksisteerivad erinevad vaated — traditsiooniline nägemus rõhutab igavest teadlikku karistust patu eest; teised rõhutavad puhastavat aspekti (näiteks katoliiklik puhastustuli ehk purgatoorium) või isegi annihilatsioonismi (usk, et patud hävitatakse täielikult, mitte ei kannatata igavesti).
- Juudlus: algupärane Sheol oli neutraalne, hilisemad käsitlused lisasid ideid taevast, põrgust ja ajutisest karistusest või puhastusest. Mõned judaismi voolud rõhutavad tulevast ülestõusmist ja jumalikku kohtuotsust.
- Islam: sõna Jahannam (جهنم) kirjeldab põhjalikku karistuspaika usust kõrvale kaldunud hinge jaoks; kirjeldused Kur'anis ja hadith’ides sisaldavad detailselt kujutatud karistusi ja ka võimalikke astmeid ning lõppu või jätkumist, sõltuvalt teoloogilisest koolkonnast.
Kultuurilised kujutised ja kunst
Põrgu kujutised on rännanud kirjandusse, kunsti ja populaarse kultuuri: Hesiodosest ja Vergiliusest kuni Dante „Püüdluse” ehk „Inferno” ning keskaja ja renessansi maalikunstini. Nende esitluste kaudu on kujunenud rikkalik visuaalne ja narratiivne pilt põrgust kui järjestatud ringide, toore valu või moraalse õpetuse kohast. Ka tänapäeva filmid, sarjad ja mängud kasutavad neid elemente sümbolina, et arutada süüd, lunastust ja inimlikku kurjust.
Metafüüsika ja kaasaegsed tõlgendused
Mõned kaasaegsed mõtlejad ja kirjandusteosed tõlgendavad põrgu pigem psühholoogilise või sotsiaalse nähtusena — näiteks kui elu- või kogemusseisund, mis on põhjustatud moraalsest eraldatusest, süüst või trauma tagajärjel. Teised kasutavad tehnoloogilist metafoori (nt „virtuaalne reaalsus”) selleks, et arutleda teadvuse ja identiteedi jätkumise üle surma järel, kuid need on pigem kaasaegsed allegooriad kui traditsioonilise religioosse õpetuse osa.
Kokkuvõte
Põrgu kui mõiste katab laia valikut kujutisi: alates Vana Testamendi Sheolist ja kreeka Hadesest kuni Uue Testamendi ja rabbinliku pärimuse Gehenna kujutisteni. Selle sisu ja tähendus sõltuvad nii ajaloolisest kontekstist kui usulistest tõlgendustest — mõnikord on põrgu pigem neutraalne surnute asupaik, mõnikord karistuskoht, mõnikord puhastuse või moraalse õppetunni ruum. Tänapäeval on teemal jätkuvalt teoloogilisi, filosoofilisi ja kultuurilisi arutelusid ning erinevad traditsioonid pakuvad lahknevaid vastuseid selle kohta, mida „põrgu” sisuliselt tähendab ja kas ning kuidas seal võib olla lunastust.
