Lutsifer on Saatana nimega seotud kuvand, kuid see ei olnud algselt isikunimi. Nimelt tuleneb seos sellest, et mitmed kristluse traditsioonid ja tõlked hakkasid üht Jesaja raamatu lõiku tõlgendama ja sealt kujunes hiljem arusaam langenud inglist. Algne sõna ja kujund tuleneb hommikutähest ning planeedist Veenus.
Etymoloogia ja tähendus
Sõna lucifer on ladina päritolu ja koosneb elementidest lux/lucis (valgus) ja ferre (tuua), ehk sõna-sõnaline tähendus on "valguskandja" või "see, kes toob valgust". Ladina keeles ja rooma luules kasutati luciferit sageli hommikutähe, st planeedi Veenuse kohta, mis paistab koidikul.
Piibli kontekst ja tõlked
Vulgatas — ladina Vulgata — on sõna Lucifer kasutatud kaks korda. Üks kord on see Jesaja 14:12 tõlkes, kus heebrea sõna הֵילֵל (Hêlēl või Helel ben Shachar, "hommikutäht" või "koitpoole säraja") on tõlgitud ladina tekstis Lucifer. Kontekst on algselt jõuline kujund, suunatud Babüloonia kuningale (mitmed tõlgendused näevad siinses kõnes patetilist metafoori inimvõimu kukkumisest), mitte otseselt üleloomulikus tähenduses langenud ingli kirjeldus.
Teine kord esineb Lucifer Vulgatas 2Pt 1:19, kus see tõlgib kreeka sõna "Φωσφόρος" (Phosphoros, "valguskandja" või "hommikutäht"). Uues Testamendis võib termin mõnikord viidata hoiatavalt või Kristuse kujundis "hommikutähe" metafoorile (nt Ilmutuse raamatus on nimi "hommikutäht" seotud Kristusega), mistõttu üksik sõna ei kanna automaatselt Saatana tähendust.
Traditsiooni kujunemine: hommikutähest Saatanani
Kuidas siis tekkis seos Lutsifer → Saatan? Keskaja kristliku piiblitõlgenduse ja kirikuisa kirjutiste kaudu hakati Jesaja tekstis olevat "hommikutähte" lugema mitte ainult kui kunagist retoorilist pilget inimvalitseja suhtes, vaid kui viidet taevas toimuvale langenud ingli sündmusele. Teised piiblilõigud (näiteks Ezekieli 28:12–17 — mis samuti kujundlikult kritiseerib kuningat) kombineerusid selle loogikaga ja ühtlustasid kujutise langenud uhkest olendist. Nii kinnistus Lutsiferi nimetus kui Saatana sünonüüm paljudes uskumustes, kirjanduses ja kunstis.
Kultuuriline mõju ja kujutised
Sellel kujundil on olnud suur mõju lääne kultuurile: keskaja ja varauusaegse kirjanduse ning kunsti pildid langenud inglist, kes sai nimeks Lutsifer või Lucifer, on tuntud. Dante "Põrgu" ja John Miltoni "Paradiisi kaotus" on kaks tuntud näidet, kus langenud inglit kujutatakse kui uhkeid võitlejaid/tulnukaid, kelle nimi seostub Saatanaga. Samas on oluline rõhutada, et algtekstide filoloogiline kontekst viitab sageli maalikule võimule ja poeetilisele kujundile, mitte tingimata isiklikule deemonile.
Tänapäevane käsitlus
Tänapäeval kasutatakse nime ja kujundi erinevates tähendustes: religioosses teoloogias tavaliselt kui sümbolit Saatana kohta (eriti populaarse religioosse traditsiooni tõttu), ent filoloogid ja piiblitõlkeuurijad rõhutavad, et Isaija algne põhimõte oli metafoor hommikutähest ning tekst oli adresseeritud ajaloolisele võimule (Babüloon või selle valitseja). Samuti ilmub Lutsifer sageli popkultuuris, okultismis ja kirjanduses, kus tema kujutis varieerub sõltuvalt loojast: tarkuse või mässu sümbolist kuni kurjuse kehastuseni.
Kokkuvõtlikult: sõna Lutsifer on ladinakeelne väljend, mis algselt tähendas hommikutähte või "valguskandjat" (lux + ferre), Vulgatas tõlgiti sellega nii Jesaja 14:12 kui 2Pt 1:19. Ajalooline ja filoloogiline kontekst näitab, et Jesaja kujund oli algselt retooriline pilt inimvalitseja kohta; kristlik traditsioon ühendas selle kujundi hiljem langenud ingli ja Saatanaga, mis viis tänapäevase tähenduseni.
