Veenus on teine planeet Päikesest. Selle päev on pikem kui aasta: Veenuse aasta pikkus on 225 Maa päeva, kuid Veenuse päeva pikkus on 243 Maa päeva. Ta on maapealne planeet, sest tal on tahke kivipind nagu teistelgi Päikesesüsteemi sisemistel planeetidel. Astronoomid on Veenust tundnud juba tuhandeid aastaid. Vanad roomlased andsid sellele nime oma jumalanna Veenuse järgi. Veenus on öises taevas peale Kuu kõige heledam objekt ning teda kutsutakse sageli hommikuse või õhtuse täheks, sest mõnel ajal on ta kergesti nähtav vahetult enne päikesetõusu hommikul ja mõnel ajal vahetult pärast päikeseloojangut õhtul. Veenus tuleb Maale lähemale kui ükski teine planeet — lähim võimalik lähenemine on umbes 38 miljonit kilomeetrit.

Põhiomadused ja võrdlus Maa‑ga

Veenust nimetatakse sageli Maa sõsarplaneediks, kuna nad on oma suuruse, massi ja gravitatsiooni poolest üsna sarnased. Selle raadius ja mass on Maa omale lähedased, mistõttu nende pinnal feltud raskusjõu tunne ei erine mõne grupi jaoks palju. Siiski on eluolud Veenusel Maast väga erinevad: pind on ekstreemne kuumuse ja surve tõttu ning atmosfääriline koosseis on sootuks teistsugune.

Atmosfäär ja kliima

Veenuse atmosfäär koosneb peamiselt süsinikdioksiidist ning sellel on paks pilvekate, mis sisaldab peamiselt väävelhappepilvedest. Need pilved peegeldavad palju päikesevalgust, mistõttu planeet on maapealt väga hele. Veenuse atmosfäär põhjustab tugevat kasvuhooneefekti — selle tulemusena on pinnatemperatuur väga kõrge (ligikaudu 460–470 °C keskmiselt), piisav selleks, et paljudel metallidel ja mineraalidel fotograafiliselt sulatada või sulget. Väävelhape on samuti ohtlik aine: see on kemikaal, mis on inimesele väga mürgine, mistõttu planeedi pilveriigid on inimesele väga vaenulikud.

Pind, rõhk ja geoloogia

Paksu atmosfääri tõttu on maapinda optiliselt raske näha; enamik teavet Veenuse pinnast on saadud radariuuringute ja sondide abil. Pinnal valitseb tugev Surve, mis on ligikaudu 92 korda suurem kui Maal (sarnaselt 900–1000 meetri vee all olevale rõhule Maa ookeanis). Veenuse pind on peamiselt basaltsete laavapindade ja laavatasandikega ning seal on palju vulkaanilisi moodustisi ja laava‑välju. On ka kõrgemaid mäestikualasid, näiteks Ishtar Terra ja Aphrodite Terra, mille kõrgeim tipp on Maxwell Montes. Veenusel ei ole kuud.

Pöörlemine ja orbiit

Veenus pöörleb oma telje ümber väga aeglaselt ja selle pöörlemissuund on teistest planeetidest eristuv — ta pöörleb peaaegu vastupidises suunas võrreldes enamikuga teistest planeetidest (nn retrograde pöörlemine). Selle aeglane tagurpidi pöörlemine on põhjus, miks Veenuse päev on pikem kui aasta. Veenuse orbiit ümber Päikese on peaaegu ringikujuline ja tema keskmine kaugus Päikesest on umbes 0,72 astronoomilistühikut (AU).

Uurimine ja inimesed

Kuni 20. sajandi keskpaigani arvasid mõned teadlased, et Veenusel võiksid olla tingimused elu tekkeks, sest paks pilvekate peitis pinnatingimusi. Alates kosmoselendude algusest aga sai selgeks, et pinnatingimused on äärmuslikud. Mitmed sondid on uurinud Veenust: näiteks Mariner 2 tegi esimesed edukad lähipasse lennud, Nõukogude Liidu Venera‑mised maandusid pinnale ja edastasid andmeid (kuigi ainult lühikest aega kuumuse ja rõhu tõttu), ning NASA Magellan kaardistas Veenuse pinna radari abil 1990. aastatel. Tänapäeval jätkub Veenuse uurimine orbitersondide ja kavandatud missioonidega, et paremini mõista tema geoloogiat, atmosfääri ja ajaloolisi muutusi.

Miks Veenus on huvitav

  • See näitab tugevasti kasvuhooneefekti ja aitab mõista kliimaprotsesse, mis võivad kehtida ka Maal.
  • Veenuse vulkanism ja geoloogia annavad vihjeid sisemise soojustöö ja tektoonika kohta väiksematel maapealsetel planeetidel.
  • Kuna Veenus tuleb Maale lähimale, on ta oluline sihtmärk nii vaatluseks teleskoopidega kui ka lähimate kosmoseuuringute jaoks.

Kuigi Veenus on pinnatingimustelt äärmuslik ja inimesele otseselt elamiskõlbmatu, aitab tema uurimine paremini mõista nii omaenda planeedi kui ka teiste eksoplaneetide atmosfäärilisi ja geoloogilisi protsesse.