Planeet on suur taevakeha, näiteks Jupiter või Maa, mis tiirleb ümber tähe. Planeedid on tähtedest väiksemad ja nad ei tekita valgust ise (nad peegeldavad tähe valgust ja kiirgavad äraoleval temperatuuril peamiselt infrapunasel lainepikkusel). Jupiter on meie päikesesüsteemi suurim planeet ja näide gaasihiiust.
Planeedid on üldiselt peaaegu kera kujulised ehk veidi kokkusurutud sfääri sarnased (nn sferoid), mis tekib oma gravitatsiooni tõttu. Planeetide ümber tiirlevaid väiksemaid objekte nimetatakse satelliitideks (kuu on satelliidi tüüp). Tähte ja kõiki seda ümbritsevaid objekte kokku nimetatakse tähesüsteemiks. Planeedi peamised omadused — mass, pöörlemine, atmosfäär, magnetväli, orbiit ja koostis — määravad tema väljanägemise ja käitumise.
Mis on planeedi ametlik määratlus?
Rahvusvaheline Astronoomialiit (IAU) andis 2006. aastal väljendatud määratluse, mille kohaselt planeet peab vastama kolmele tingimusele: (1) tiirlema ümber päikese (või mõne teise tähe), (2) omama piisavat massi, et saavutada hydrostaatic equilibrium ehk ligikaudu kera kuju ja (3) olema puhastanud oma orbiini lähikonna teistest objektidest. Selle otsuse tulemusena saadeti Pluutot planeetide nimekirjast välja ja see klassifitseeriti kui kääbusplaneet. Rahvusvaheline Astronoomialiit on see organisatsioon, kes sätestas need kategooriad.
Päikesesüsteemi planeedid ja kääbusplaneedid
Meie Päikesesüsteemis on kaheksa peamist planeeti, järjestatuna Päikesest kauguse järgi: Merkuur, Veenus, Maaplaneet (vaata ülal Maa,), Marss, Jupiter, Saturn, Uranus ja Neptuun. Lisaks neile on süsteemis mitmeid kääbusplaneete ja tuhandeid väiksemaid kehaid. Lisaks Pluutole on tuntud kääbusplaneetide hulgas näiteks Ceres, Makemake, Eris ja Haumea.
Nimetus ja avastused väljaspool Päikesesüsteemi
Nimetus "planeet" tuleneb kreeka sõnast πλανήτης (planētēs), mis tähendab "rändaja" või "liikuvaid objekte". Ajalooliselt tähistasid planeedid neid "rändavaid" kerasid taevalaotuses, mis ei olnud tähtedega fikseeritud.
Kuni 1990. aastateni tundsime vaid Päikesesüsteemi planeete. Alates 1990. aastatest on teadlased avastanud tuhandeid planeete, mis tiirlevad teiste tähtede ümber — need on varem nimetatud ekstrapolaarsedplaneedid, tavapärasem termin on "eksoplaneedid". Tänapäeval on kinnitatud tuhandeid eksoplaneete (üle 5 500 kinnitatud eksoplaneedi seisuga 2024. aasta keskpaigas), ning lisaks leidub veel palju kandidaate ja avastusi, mis ootavad kinnitamist.
Planeetide tüübid ja omadused
- Maalised (terrestrial) planeedid: kivine koor ja raudne/ kivine südamik (näited: Merkuur, Veenus, Maa, Marss). Neil on sageli õhuke atmosfäär või seda pole üldse.
- Gaasi-hiiglased: suured planeedid, mille atmosfäär koosneb peamiselt vesinikust ja heeliumist (näited: Jupiter, Saturn). Neil võib olla väike kivine tuum, aga domineerib paks gaasikiht.
- Jää-hiiglased: suuremad kui maalised, aga väiksemad kui gaasihiiglased; sisaldavad palju vett, ammoniaaki ja metaani „jäises“ vormis (näited: Uranus, Neptuun).
- Kääbusplaneedid: vastavad mõnele planeedi tunnusele (nt kera kuju), kuid ei ole puhastanud oma orbiini lähiala (näide: Pluutot, samuti Ceres jt).
- Eksoplaneetide alamliigid: super-Maa (mahult suurem kivine planeet), mini-Neptuun, horisontaalsed ringid ja kaugele nihelnud „kuuma Jupiteri“ tüüpi objektid — mitmekesisus on suur.
Kuidas planeete leitakse?
- Transiitmeetod: tähevalguse vähenemine, kui planeet läbib tähe ees. See on üks levinumaid viise eksoplaneetide avastamiseks (kasutati näiteks Kepleri ja TESSi missioonidel).
- Radiaalkiiruse meetod: tähe liikumise mõõtmine väikese „kõikumise“ kaudu, mida põhjustab planeedi gravitatsiooniline tõmme (Doppleri efekt).
- Otsepildistamine: väga eredate tähtede ümber olevate planeetide otseeraldamine väga tundlike instrumentidega.
- Gravitatsiooniline microlensing: taevakeha gravitatsiooniline võimendus muudab kaugete tähtede heledust, paljastades ümbritsevaid planeete.
- Astromeetria: tähe täpsete positsioonimuutuste mõõtmine taevas.
Elamiskõlblikkus ja uurimisküsimused
Teadlasi huvitavad eriti planeedid, millel võib olla vedel vesi ja sobivad tingimused eluks. Selliste planeetide leidmisel mängivad rolli tähe tüüp, planeedi mass, atmosfäär ja orbiidi kaugus tähest (nn elamissobiv tsoon ehk habitable zone). Otsitakse ka biosignatuure atmosfääris (nt hapnik, metaan koos teiste gaasidega), mis võivad viidata elutegevusele.
Planeetide teke ja areng
Planeedid tekivad tavaliselt tähe tekkimisega kaasnevas protoplanetaarses kettas: tolm ja gaas akreeruvad kokku, moodustades protoplaneete, mis kasvavad kokkupõrgete ning gravitatsiooni mõjul. Mõned planeedid võivad migratsiooniprotsesside tõttu liikuda oma esialgsetest orbiitidest oluliselt lähemale või kaugemale täiest.
Lõppmõtted
Planeedid on universumis väga mitmekesised: nad erinevad suuruse, koostise, atmosfääri, orbiidi ja kaaslaste poolest. Kaasaegne astronoomia avastab üha uusi sorte — alates kivistest super-Maadest kuni kaugete gaasihiidudeni — ja iga uus avastus aitab paremini mõista planeetide tekke, evolutsiooni ja võimalust, et mõnel neist võiks eksisteerida elu.
