Ceres — asteroidivööndi suurim kääbusplaneet

Ceres, tuntud ka kui 1 Ceres, on Päikesesüsteemi väikseim kääbusplaneet ja ainus asteroidide vööndis olev kääbusplaneet.

See avastati 1. jaanuaril 1801 Giuseppe Piazzi poolt ja on nimetatud Rooma jumalanna Ceres'i järgi, kes on taimekasvatuse, saagi ja emaarmastuse jumalanna. Umbes 200 aastat pärast selle avastamist otsustas Rahvusvaheline Astronoomialiit 2006. aastal tõsta Ceres asteroidist (ehk väikeplaneedist) kääbusplaneedi staatusesse.

Ceres on umbes 950 km läbimõõduga asteroidivööndi suurim ja massiivseim objekt, mille mass moodustab umbes kolmandiku vööndi kogumassist. Kunagi arvati, et see on väiksem kui Vesta, mis on heledam. Asteroid on kerakujuline, erinevalt väiksema gravitatsiooniga väiksemate kehade ebakorrapärasest kujust. Kõige heledamal ajal on ta siiski liiga tuhm, et teda palja silmaga näha.

27. septembril 2007 käivitas NASA kosmosesondi Dawn, et uurida Cerest ja Vestat. Dawnist sai 2015. aastal esimene kääbusplaneeti külastanud kosmosesond, mis jõudis Ceresile paar kuud enne seda, kui NASA kosmosesond New Horizons külastas teist kääbusplaneeti Pluutot.

Ceresil on ebatavaline kraater Occator, mis sisaldab heledaid soolasid.

Asukoht ja orbiit

Ceres asub Päikesest keskmiselt umbes 2,77 astronoomilise ühiku (a.u.) kaugusel, asteroidivööndi peamisest osast Marsi ja Jupiteri vahel. Selle orbiidiperiood on ligikaudu 4,6 aastat (umbes 1 680 päeva). Orbiit on veidi elliptiline ja kergelt taevatasapinna suhtes kaldu, kuid võrreldes paljude väikeste asteroididega on Ceresi orbiit suhteliselt stabiilne.

Füüsikalised omadused

Ceres on peaaegu kerakujuline ja selle keskmine läbimõõt on ligikaudu 940 km (mõned mõõtmised annavad umbes 930–950 km). Selle tihedus on umbes 2,1 g/cm³, mis viitab kivi- ja jääsegule — see ei ole puhtalt kivine nagu Maa kuud ega puhtalt jääst koosnev. Ceresi pindmiste sageduste uuringutest ning gravitatsioonimõõtmistest on järeldatud olemasolu nii kivist südamikust kui ka suures koguses vett sisaldavast materjalist (jäätunud või soolase joogivee kujul).

Pinnal valitsev raskuskiirendus on väga nõrk — ligikaudu 0,27 m/s², mis tähendab, et eseme, mis Maal kaalub 100 kg, Ceresil kaaluks umbes 1/40 sama palju. Päevaringselt pöörleb Ceres üsna kiiresti: pöörlemisperiood on umbkaudu 9,07 tundi.

Pind, geoloogia ja heledad täpid

Dawn-missiooni kaardistused näitasid, et Ceresi pind on kaetud ei ainult kraatritega, vaid seal leidub ka mägesid, nõgusid ja huvitavaid mineraalseid alasid. Kuulus Occator'i kraater sisaldab eredaid alasid (nimetatakse Cerealia ja Vinalia Faculae), mis koosnevad peamiselt sooladest — Dawni analüüs tõi välja peamiselt naatriumkarbonaate ja muid soolalisi aineid. Need heledad laigud on tõenäoliselt tekkinud seest välja tunginud soolase vee aurustumisel ja jäämisel pinnale.

Üks eripärasemaid moodustisi Cerel on Ahuna Mons — suhteliselt noor, eraldiseisev liivane/magmakujuline mägi, mida peetakse võimalikuks jää- ja soolvee vulkaanilisuse (kryovulkanism) tõendiks. Sellised pinnavormid viitavad geoloogiliselt aktiivsemale minevikule ja võib-olla veel tänapäevasele märeliste protsesside esinemisele.

Vesi ja hüpotetiline aluspindne ookean

Andmed viitavad sellele, et Ceresi sisemus sisaldab suures koguses vett — osaliselt jääna pinnal ja subpinnal või soolase vesilahusena aluspinnases. Mõned uuringud ning Dawni leitud soolad viitavad sellele, et Ceresil võib olla (või on olnud) püsiv või ajutine soolane kiht või gaasiline/madala tihedusega vedeliku kiht allpool pinnast. 2010. aastate alguses teatati ka veeaure detekteerimisest Ceresi ümbruses (nt Herschel), mis näitas lokaalset ja ajutist veeauru emissiooni — võimalik allikas on sublimatsioon, jää sulamine või põllumajanduslikult tingitud aktiivsus.

Dawni leiud ja tähtsus

Dawn andis meile esimese detailsuse pildi kääbusplaneedist: kõrge eraldusvõimega pildid, keemiline koostis, gravimetrilised andmed ja pinnavormide kaardistus. Dawni abil õpiti paremini, kuidas väikesed planeeditüki-suurused objektid arenesid ja kuidas vesi ning volatiilsed ained on seotud Päikesesüsteemi varajase arenguga.

Vaadeldavus ja kultuuriline tähendus

Kuna Ceres on suhteliselt tuhm, ei ole seda palja silmaga tavaliselt näha; seda saab jälgida juba väikese binokli või amatöörteleskoobiga kui nõrgalt helendavat tärgi sarnast objekti. Ajalooliselt on Ceres väga oluline: see oli esimene “asteroid” (siis peeti teda planeediks), mis avati ja hiljem süvendas arusaamist sellest, et Marsi ja Jupiteri vahel asub suur hulk väiksemaid kehi. Rahvusvahelise Astronoomialiidu otsus 2006. aastal anda Ceresele kääbusplaneedi staatus kinnistas selle eripära ja teaduslikku tähtsust.

Tulevikusuunad

Kuigi konkreetseid kinnitatud missioone Ceresele peale Dawni järgmiseks ei ole (seisuga 2024), jätkub huvi selliste objektide vastu—eriti nende veevarude ja astroloogilise evolutsiooni tõttu. Ceres on tähtis sihtmärk, kui uurida veele omaseid protsesse väljaspool Maa süsteemi ja mõista, kuidas planeetesarnased objektid võisid kaasa aidata Maa vedeliku ja orgaaniliste ainete varustamisele.

Peamised faktid kokkuvõttes:

• Asukoht: asteroidivöönd Marsi ja Jupiteri vahel (keskmine ~2,77 a.u.).
• Suurus: ligikaudu 940 km läbimõõtu.
• Pöörlemisperiood: ~9,07 tundi; orbiidiperiood: ~4,6 aastat.
• Koostis: segu kivist ja veest/ja jääst, pind sisaldab sooli ja hüdraatunud mineraale.
• Tähtsus: asteroidivööndi suurim objekt, kääbusplaneet ja esimene kääbusplaneet, mida külastas kosmosesond (Dawn).

Küsimused ja vastused

K: Mis on Ceres?

K: Kes avastas Ceres'i?

K: Kui suur on Cerese läbimõõt?

K: Kui kaugel asub Ceres Päikesest?

K: Kas Cerese'il on kuusid?

Küsimus: Milline kosmosesond saadeti Vesta ja Ceres'i uurimiseks?

Otsing