NASA

Asutamine ja Sputniku kriis

NASA-le eelnes "House[National Advisory Committee for Aeronautics]]" (NACA). NACA oli 3. märtsil 1915. aastal asutatud USA föderaalagentuur, mille eesmärk oli lennundusalaste teadusuuringute läbiviimine, edendamine ja institutsionaliseerimine. Oktoobril 1958 agentuur likvideeriti ning selle varad ja töötajad viidi üle vastloodud Riiklikule Lennundus- ja Kosmoseametile (NASA). NASA asutati selleks, et konkureerida Nõukogude Liiduga kosmosevõistluses. 1950. ja 1960. aastatel toimus kosmosevõistlus USA ja Nõukogude Liidu - nüüdseks Venemaa - vahel. Nõukogude Liit alustas esimesena 1957. aasta oktoobris Sputnik 1, esimese inimeste poolt valmistatud objekti orbiidile saatmist. Ameeriklased olid sellest mures. See põhjustas kriisi, mida tuntakse Sputnikukriisi nime all, sest ameeriklased kartsid, et venelased võivad hakata kosmoses relvi ehitama. See kõik juhtus ajal, mida nimetatakse külmaks sõjaks, kui USA ja Nõukogude Liit olid alati väga lähedal sõjale.

Kosmoselennu programmid

Projekt Mercury (1958-1963)

Algselt oli NASA väga väike, ainult neli laboratooriumi ja umbes kaheksakümmend inimest töötas seal. Saksa insenerid ja teadlased Wernher von Brauni juhtimisel aitasid neil rakette ehitada. Nad olid aidanud ehitada V-2 raketti Saksamaal Teise maailmasõja ajal ja Redstone'i raketti USA armee jaoks pärast seda. Nende armee raketilaboratoorium anti üle NASA-le.

1960. aastal käivitasid nad Mercury projekti. NASA kavandas Mercury projekti kosmosemissioonid peamiselt selleks, et katsetada, kas inimesed suudavad kosmoses ellu jääda. Pärast seda, kui nad tõestasid, et inimestel on võimalik kosmoses elada, läksid nad edasi.

15. mail 1961 sai astronaut Alan Shepardist esimene ameeriklane kosmoses. Vähem kui aasta hiljem sai John Glennist esimene ameeriklane, kes tiirutas Maa ümber. Ta tegi seda kosmoselaevaga Friendship 7. Kui Mercury projekt tõestas, et inimesed võivad kosmoses elada, alustati Gemini projekti. Vähem kui aasta pärast selle algust algas ka Apollo programm.

Projekt Gemini (1961-1966)

Pärast Merkuuri edukat katsetamist mõistis NASA, et peab hakkama kavandama oma missioone Kuule. Gemini kosmoselaev ehitati kahele mehele. See oli endiselt väike ja kitsas, sarnaselt Mercury kapslile, kuid võimaldas suuremat liikumisvabadust. Projekt Gemini tõestas, et kaks kosmoselaeva võivad kosmoses randevuiseerida (kohtuda ja dokkida). Neil Armstrong, esimene inimene Kuu peal, osales ka esimesel Gemini-lennul, mis dokkimas teise kosmoselaevaga kosmoses. Gemini kosmoselaev ei dokkinud teise kosmoselaevaga, milles oli inimesi. Selle asemel dokkis see raketi nimega "Agena target vehicle". Viimased Gemini-missioonid olid teaduslikud eksperimendid ja kosmoselennud, mille eesmärk oli valmistuda Apollo programmiks, mille käigus inimesed maanduksid Kuule.

Apollo programm (1961-1972)

Apollo programmi käivitas 1960. aastatel president John F. Kennedy. Programm koosnes 16 missioonist, mille eesmärk oli saata inimene Kuule ja tuua ta turvaliselt tagasi Maale. Esimene Apollo missioon, Apollo 1, lõppes katastroofiga, kui komandomoodulis puhkenud tulekahju tappis kõik pardal olnud astronaudid. Kuule läksid Apollo 8 ja 10 missioonid. Nad katsetasid seadmeid ja tegid fotosid, kuid ei maandunud.

Projekti peamine edu saavutati 1969. aastal, kui Neil Armstrong ja Buzz Aldrin maandusid Kuule Apollo 11 raames. Missioon oli NASA jaoks suur edu ja seda vaatas üle kuue miljoni inimese kogu maailmas. Pärast Apollo 11 lendasid Kuule veel kuus Apollo lendu. Viis neist maandusid. Üks, mis ei maandunud, Apollo 13, pidi oma missiooni katkestama, kui kosmoselaeva hapnikupaak plahvatas. Apollo 17 oli viimane missioon, mis maandus Kuule.

Skylab (1965-1979)

Pärast seda, kui kongress peatas Kuu maandumise, vajas NASA uut suunda. Kasutades järelejäänud Saturn V raketti, hiiglaslikku raketti, mis saatis inimesi Kuule, loodi kosmosejaam, mis tiirleb Maa kohal. Seda kosmosejaama nimetati Skylabiks. Skylab oli seestpoolt väga suur, isegi suurem kui väike maja. Skylabi külastasid Apollo kosmoselaevad. Skylabile tehti kolm missiooni. Igaüks neist viis olulisi katseid. Viimane mehitatud missioon, Skylab 4, kestis 84 päeva, 1 tund, 15 minutit ja 30 sekundit, kauem kui ükski kosmosemissioon oli kestnud kuni 1977. aastani. Skylab purunes atmosfääris 1979. aastal.

Apollo-Sojus katseprojekt (1972-1975)

Kosmosevõidu ajal olid nõukogude venelased konstrueerinud oma kosmoseaparaadi, et lennata Kuule. Nende kosmoselaev kandis nime Sojuz. NSVL ei maandunud kunagi Kuule, neil oli liiga palju probleeme. Selle asemel hakkasid nad looma väikeseid kosmosejaamu. Nendesse kosmosejaamadesse minekuks kasutasid nad Sojuz kosmoselaeva. USA ja Nõukogude Liit olid osa külmast sõjast. Selleks, et sõlmida rahu Nõukogude Liidu ja USA vahel, otsustasid nad Apollo kosmoselaeva Sojuz kosmoselaevaga kosmosesse dokkida. Pärast dokkimist tegid meeskonnad katseid ja õppisid üksteise kultuuri tundma. Apollo-Sojus oli Apollo kosmoselaeva viimane lend. Pärast seda ei ole seda kunagi kasutatud ja ei kasutata ka edaspidi.

Space Shuttle'i programm (1972-2011)

1980ndatel ja 1990ndatel hakkas NASA keskenduma kosmosesüstikute ehitamisele. Aastal 1985 ehitati neli kosmosesüstikut. Esimesena startis 12. aprillil 1981 Space Shuttle Columbia. Sel ajal hakkas avalikkus kaotama huvi kosmoseprogrammi vastu ja NASA seisis silmitsi eelarvekärbetega. Nad olid planeerinud, et kosmosesüstikud maksavad vähem, kuna neid saab kasutada rohkem kui üks kord. Kuid lõpuks selgus, et kosmosesüstikud olid kallimad, sest nende ehitamine läks maksma rohkem raha kui tavaliselt. NASA-l tekkisid täiendavad probleemid pärast seda, kui kosmosesüstik Challenger lagunes 1986. aastal lennu ajal ja kõik seitse astronauti hukkusid. Seda intsidenti tuntakse Challengeri katastroofina.

Challengeri katastroof sundis NASA-d mõtlema oma töömeetodite üle. Kogu kosmosesüstiku laevastik peatati aastaks. Pärast seda saatis NASA orbiidile Hubble'i kosmoseteleskoobi. Selle kõige kuulsam foto oli Hubble'i sügavväli.

2011. aastal sulges NASA kosmosesüstiku programmi. Nende kasutamine oli kallim kui teiste kanderakettide kasutamine.

Rahvusvaheline kosmosejaam (1993 - praegu)

1980. aastate alguses kavandas NASA kosmosejaama Freedom vastandina Nõukogude kosmosejaamadele Saljut ja Mir. See ei lahkunud kunagi joonistusplaadilt ning Nõukogude Liidu ja külma sõja lõppedes see tühistati. Kosmosevõidu lõpp ajendas USA administratsiooni ametnikke alustama 1990. aastate alguses läbirääkimisi rahvusvaheliste partneritega Euroopas, Venemaal, Jaapanis ja Kanadas, et ehitada rahvusvaheline kosmosejaam. See projekt kuulutati esimest korda välja 1993. aastal ja kandis nime Space Station Alpha. See pidi ühendama kõigi osalevate kosmoseagentuuride kavandatud kosmosejaamad: NASA kosmosejaam Freedom, Venemaa Mir-2 (Miri kosmosejaama järeltulija, mille tuumik on praegu Zvezda) ja ESA Columbus, mis oli kavandatud iseseisvaks kosmoselaboriks.

Curiosity rover (2011 - praegu)

Curiosity on autosuurune liikur. See on tehtud Marsi kraatri Gale uurimiseks. Curiosity startis 26. novembril 2011 kell 15:02 UTC Cape Canaverali saarelt ja maandus 6. augustil 2012 kell 05:17 UTC Marsi Gale'i sees asuvale Aeolis Palus'ile. Bradbury maandumiskoht oli vähem kui 2,4 kilomeetri kaugusel sellest kohast, kuhu maandur maandus pärast 560 miljoni kilomeetri pikkust teekonda. Roveri eesmärkide hulka kuulub Marsi kliima ja geoloogia uurimine.

John Glenn lennukil Friendship 7: esimene USA lend orbiidile, 1962


Ed White Gemini 4 pardal: esimene USA kosmoselend, 1965


Apollo 11: Buzz Aldrin Kuu peal, 1969


Skylab 1974. aastal Skylab 4 CSM-ist vaadatuna


Nõukogude ja Ameerika meeskonnad Apollo-Soyuz mudeliga, 1975


Kosmoselaev tõuseb õhku


Rahvusvaheline kosmosejaam, nagu seda näeb kosmoselaev Sojuz

NASA tulevik

NASA jätkab operatsioone, sealhulgas missioone planeedile Mars, Saturn ja Pluuto. Lähitulevikus on kavas ka missioonid Jupiterile. Kosmoselaev New Horizons lendas 2007. aasta veebruaris Jupiterist mööda, uurides mõnda planeedi kuud. 14. juulil 2015 lendas kosmoselaev Pluutost mööda, tegi planeedi pinnast kõrgresolutsiooniga pilte ja analüüsis selle atmosfääri keemilisi omadusi.

NASA teatas 2004. aastal, et neil on kavas luua 2020. aastaks alaline Kuu baas. Üks NASA kõrgem juht teatas 2007. aastal, et NASA eesmärk on "viia inimene Marsile 2037. aastaks".

Kuid 2010. aasta alguses tühistas president Barack Obama projekti Constellation, mille eesmärk oli saata inimesed 2020. aastaks tagasi Kuu pinnale. Ta ütles, et projekt oli "ajakavast maha jäänud ja uuenduslikkusest puudu". Samal ajal vähendas ta 2011. aastal NASA-le valitsuselt saadavat raha.

Kui president Barack Obama seda tegi, tegi ta ka koostööd NASAga, et luua kosmoselennukite süsteem. See viib koos kommertskanderakettidega (stardisõidukid, mis ei kuulu NASA-le) inimesi Kuule ja Marsile.

Kunstniku pilt tulevasest kosmosejaamast Kuu peal. NASA nimetas seda "Kuu väravaks".

NASA missioonid

NASA on oma 50-aastase ajaloo jooksul käivitanud üle 500 missiooni. Üle 150 missiooni pardal on olnud inimesi. Sellised mehitatud missioonid on kõige kallimad ja teevad kõige rohkem uudiseid, kuid enamik starti on mõeldud kosmoseuuringuteks, teadustegevuseks ja muudeks eesmärkideks, mis ei vaja inimesi. NASA kosmoseaparaadid, nagu Cassini-Huygens ja Voyageri programm, on külastanud kõiki Päikesesüsteemi planeete. Neli NASA kosmoseaparaati on Päikesesüsteemist lahkunud: Voyager 1, Voyager 2, Pioneer 10 ja Pioneer 11. 2013. aasta seisuga on Voyager 1 Maast umbes 18 800 000 000 (18,8 miljardi) kilomeetri kaugusel.

Voyager kosmoselaev

Seotud leheküljed

• NASA administraatorid ja aseadministraatorid
• Cape Canaverali lennuväejaam
• Kennedy kosmosekeskus