Apollo 13 oli NASA projekti Apollo seitsmes missioon ja kolmas mehitatud Kuu-lenduri missioon. Lendu juhtis Jim Lovell. Teised astronaudid pardal olid Jack Swigert ja Fred Haise.

Kosmoselaev startis edukalt Kuu suunas, kuid kaks päeva pärast starti plahvatas vigane hapnikutank ja teenindusmoodul sai kahjustada, põhjustades hapniku ja elektrienergia kadumise. Oli väga suur tõenäosus, et astronaudid surevad enne Maale naasmist. Neil oli väga vähe hapnikku. Hapnikku ei kasutata mitte ainult hingamiseks; Apollo kosmoselaevades kasutati seda kütuseelemendi-nimelises seadmes elektrienergia tootmiseks. Seega säilitasid nad oma järelejäänud õhku, lülitades välja peaaegu kõik elektriseadmed, näiteks kütteseadmed. Kosmoselaevas sai väga külmaks.

Selleks, et ellu jääda, pidid astronaudid ka Apollo Kuumoodulisse kolima ja selle omamoodi "päästepaadina" tööle panema.

Maale lähenedes ei olnud nad kindlad, et nende langevarjud, mida oli vaja komandomooduli aeglustamiseks, toimivad. Langevarjud visati välja väikeste lõhkelaengute abil, mis tulistati patareide abil. Külma tõttu võisid patareid rikki minna, mille korral langevarjud ei oleks töötanud ja komandomoodul oleks nii kiiresti ookeani kukkunud, et kõik pardal viibijad oleksid hukkunud.

Juhtum ja otsene oht

Missioon algas 11. aprillil 1970, kuid umbes 56 tundi pärast starti toimus teenindusmooduli hapnikutankis plahvatus (13. aprillil), mis lõhkus osa teenindusmoodulist ja katkestas kütuseelementide töö. Kuulsaks lauseks sai "Houston, meil on probleem" (ingl. "Houston, we've had a problem") — algselt ütles selle Jack Swigert ja kordas Jim Lovell.

Plahvatus tõi kaasa elektri- ja soojusallikate kadumise ning hapnikukoguse vähenemise. Nende olukord muutus kiiresti kriitiliseks: komandomoodulit ei saanud enam normaalselt kasutada ja pardal oli tõsine oht süsinikdioksiidi kuhjumiseks, kuna komandomooduli CO2-imurite (liitiumhüdroksiidipadrunite) sobivus kuumooduli filtritega oli erinev.

Ellujäämisstrateegiad ja meeskonna leiutis

Astronaudid kolisid ajutiselt Kuumoodulisse (LM), millel oli oma elumis- ja jõuallikad — seega sai see "päästepaadiks". Samuti kasutati kuumooduli mootorit trajektoori korrigeerimiseks, et tagada tagasipöördemanööver Maale suunas. Üks olulisemaid probleeme oli CO2 taseme tõus; NASA maa-põhine meeskond ja pardal olnud astronaudid konstrueerisid kiirelt adapteri, mis võimaldas komandomooduli ruudukujulisi liitiumhüdroksiidi padruneid ühendada kuumooduli ümmarguste imuritega. See "nööriga, paelaga ja teibi abil" tehtud lahendus päästis nad mürgistuse eest.

Lisaks tuli säästa elektrit ja soojust, vähendades süsteemide tööd, hajutades ressursse ning planeerides hoolikalt manöövreid. Kogu kommunikatsioon Maaga ja maandumisprotseduuride arvutused olid elulise tähtsusega ning nõudsid kiiret ja täpset koostööd astronautide ja maameeskonna vahel.

Tagasipöördumine ja maandumine

Astronaudid tegi ringi ümber Kuu ja kasutasid Kuu gravitatsiooni "lingi" tagasipööramiseks Maale. Kuigi rongkäik oli keeruline ning komandomooduli soojendussüsteemid olid välja lülitatud, õnnestus neil sooritada vajalikud kursikorrektsioonid ja valmistuda re‑entry’ks. 17. aprillil 1970 toimus turvaline vettehüpe (splashdown) ja kõik kolm astronauti pääsesid teraapiasse ja kontrolli alla ilma surmajuhtumita.

Uurimine, põhjus ja tagajärjed

Pärast juhtumit toimus uurimine, mis leidis, et ühe hapnikutanki konstruktsioon või eelnev käsitsemine oli selle rikkunud ja takistanud ohutut tööd. Samuti tõid läbi viidud analüüsid välja probleeme elektritööde ja testimise protseduurides, mis viisid sellise rikkeni. NASA viis sisse mitmeid muudatusi: hapnikusüsteemide ja tankide ümberkujundused, parandatud testimenetlused ning täiendavad ohutusprotokollid tulevaste missioonide jaoks.

Pärand ja kultuuriline mõju

Apollo 13 ei jõudnud küll Kuule, kuid missioon on sageli nimetatud üheks kõige edukamaks "ebaõnnestumiseks" kosmoseajaloo tõttu – tänu oskuslikule hädaolukorra juhtimisele ja inimeste pingutustele päästeti kolm elu. Juhtum tõstis esile kriitilise mõtlemise, meeskonnatöö ja Maa‑põhise tugimeeskonna tähtsuse kosmoselendudel. See sündmus on inspireerinud palju raamatuid, dokumentaale ja 1995. aasta mängufilmi "Apollo 13". Astronaudid ja juhtkond said tunnustust ja juhtum viis olulineeni ohutusparandusteni NASA programmis.

  • Start: 11. aprill 1970
  • Plahvatus: 13. aprill 1970 (umbes 56 tundi peale starti)
  • Turvaline maandumine: 17. aprill 1970
  • Tulemus: kõik kolm astronauti pääsesid; missioon Kuu maandumise eesmärgi ebaõnnestumine, ent suurepärane hädaolukorra juhtimine ja edaspidine süsteemiparandus