Apollo 13: NASA kriis — hapnikutanki plahvatus ja astronautide ellujäämine
Apollo 13 oli NASA projekti Apollo seitsmes missioon ja kolmas mehitatud Kuu-lenduri missioon. Lendu juhtis Jim Lovell. Teised astronaudid pardal olid Jack Swigert ja Fred Haise.
Kosmoselaev startis edukalt Kuu suunas, kuid kaks päeva pärast starti plahvatas vigane hapnikutank ja teenindusmoodul sai kahjustada, põhjustades hapniku ja elektrienergia kadumise. Oli väga suur tõenäosus, et astronaudid surevad enne Maale naasmist. Neil oli väga vähe hapnikku. Hapnikku ei kasutata mitte ainult hingamiseks; Apollo kosmoselaevades kasutati seda kütuseelemendi-nimelises seadmes elektrienergia tootmiseks. Seega säilitasid nad oma järelejäänud õhku, lülitades välja peaaegu kõik elektriseadmed, näiteks kütteseadmed. Kosmoselaevas sai väga külmaks.
Selleks, et ellu jääda, pidid astronaudid ka Apollo Kuumoodulisse kolima ja selle omamoodi "päästepaadina" tööle panema.
Maale lähenedes ei olnud nad kindlad, et nende langevarjud, mida oli vaja komandomooduli aeglustamiseks, toimivad. Langevarjud visati välja väikeste lõhkelaengute abil, mis tulistati patareide abil. Külma tõttu võisid patareid rikki minna, mille korral langevarjud ei oleks töötanud ja komandomoodul oleks nii kiiresti ookeani kukkunud, et kõik pardal viibijad oleksid hukkunud.
Juhtum ja otsene oht
Missioon algas 11. aprillil 1970, kuid umbes 56 tundi pärast starti toimus teenindusmooduli hapnikutankis plahvatus (13. aprillil), mis lõhkus osa teenindusmoodulist ja katkestas kütuseelementide töö. Kuulsaks lauseks sai "Houston, meil on probleem" (ingl. "Houston, we've had a problem") — algselt ütles selle Jack Swigert ja kordas Jim Lovell.
Plahvatus tõi kaasa elektri- ja soojusallikate kadumise ning hapnikukoguse vähenemise. Nende olukord muutus kiiresti kriitiliseks: komandomoodulit ei saanud enam normaalselt kasutada ja pardal oli tõsine oht süsinikdioksiidi kuhjumiseks, kuna komandomooduli CO2-imurite (liitiumhüdroksiidipadrunite) sobivus kuumooduli filtritega oli erinev.
Ellujäämisstrateegiad ja meeskonna leiutis
Astronaudid kolisid ajutiselt Kuumoodulisse (LM), millel oli oma elumis- ja jõuallikad — seega sai see "päästepaadiks". Samuti kasutati kuumooduli mootorit trajektoori korrigeerimiseks, et tagada tagasipöördemanööver Maale suunas. Üks olulisemaid probleeme oli CO2 taseme tõus; NASA maa-põhine meeskond ja pardal olnud astronaudid konstrueerisid kiirelt adapteri, mis võimaldas komandomooduli ruudukujulisi liitiumhüdroksiidi padruneid ühendada kuumooduli ümmarguste imuritega. See "nööriga, paelaga ja teibi abil" tehtud lahendus päästis nad mürgistuse eest.
Lisaks tuli säästa elektrit ja soojust, vähendades süsteemide tööd, hajutades ressursse ning planeerides hoolikalt manöövreid. Kogu kommunikatsioon Maaga ja maandumisprotseduuride arvutused olid elulise tähtsusega ning nõudsid kiiret ja täpset koostööd astronautide ja maameeskonna vahel.
Tagasipöördumine ja maandumine
Astronaudid tegi ringi ümber Kuu ja kasutasid Kuu gravitatsiooni "lingi" tagasipööramiseks Maale. Kuigi rongkäik oli keeruline ning komandomooduli soojendussüsteemid olid välja lülitatud, õnnestus neil sooritada vajalikud kursikorrektsioonid ja valmistuda re‑entry’ks. 17. aprillil 1970 toimus turvaline vettehüpe (splashdown) ja kõik kolm astronauti pääsesid teraapiasse ja kontrolli alla ilma surmajuhtumita.
Uurimine, põhjus ja tagajärjed
Pärast juhtumit toimus uurimine, mis leidis, et ühe hapnikutanki konstruktsioon või eelnev käsitsemine oli selle rikkunud ja takistanud ohutut tööd. Samuti tõid läbi viidud analüüsid välja probleeme elektritööde ja testimise protseduurides, mis viisid sellise rikkeni. NASA viis sisse mitmeid muudatusi: hapnikusüsteemide ja tankide ümberkujundused, parandatud testimenetlused ning täiendavad ohutusprotokollid tulevaste missioonide jaoks.
Pärand ja kultuuriline mõju
Apollo 13 ei jõudnud küll Kuule, kuid missioon on sageli nimetatud üheks kõige edukamaks "ebaõnnestumiseks" kosmoseajaloo tõttu – tänu oskuslikule hädaolukorra juhtimisele ja inimeste pingutustele päästeti kolm elu. Juhtum tõstis esile kriitilise mõtlemise, meeskonnatöö ja Maa‑põhise tugimeeskonna tähtsuse kosmoselendudel. See sündmus on inspireerinud palju raamatuid, dokumentaale ja 1995. aasta mängufilmi "Apollo 13". Astronaudid ja juhtkond said tunnustust ja juhtum viis olulineeni ohutusparandusteni NASA programmis.
- Start: 11. aprill 1970
- Plahvatus: 13. aprill 1970 (umbes 56 tundi peale starti)
- Turvaline maandumine: 17. aprill 1970
- Tulemus: kõik kolm astronauti pääsesid; missioon Kuu maandumise eesmärgi ebaõnnestumine, ent suurepärane hädaolukorra juhtimine ja edaspidine süsteemiparandus
Lennu
Apollo startis 11. aprillil 1970 kell 19:13 UTC Cape Canaverali saarelt ja läks ajutisele madalale Maa orbiidile. Kaks tundi hiljem tulistati uuesti rakettmootor, et minna Kuu poole. Nad tahtsid maanduda Fra Mauros. Vaatamata raskustele jõudis meeskond tagasi Maale. Kuigi meeskond ei maandunud Kuule, sai see lend väga tuntuks.
Mõned inimesed pidasid seda ebaõnnestumiseks, sest nad ei maandunud Kuule. Teised aga arvasid, et see oli tõenäoliselt Riikliku Lennundus- ja Kosmoseagentuuri (NASA) suurim saavutus, kuna see tõi kolm meest väga kahjustatud kosmosesõidukiga turvaliselt Maale tagasi.
Taassisenemise eel arvati, et elektriseadmed lähevad lühisesse, sest astronautide hingamisvesi oli muutunud kogu arvutite ulatuses taas vedelikuks. Elektroonika oli siiski korras.
Sellest sündmusest on kirjutatud raamatuid, näiteks üks neist on kirjutatud missiooni komandöri Jim Lovelli poolt. Sellest tehti ka film, mille lavastas Ron Howard ja mille peaosas mängis Tom Hanks.
Seotud leheküljed
Küsimused ja vastused
K: Milline oli NASA projekti Apollo seitsmes missioon?
V: NASA projekti Apollo seitsmes missioon oli Apollo 13.
K: Kes olid kosmosesõiduki pardal olnud astronaudid?
V: Kosmoselaeva pardal olid astronaudid Jim Lovell, Jack Swigert ja Fred Haise.
K: Millest tulenes suur tõenäosus, et astronaudid surevad enne Maale naasmist?
V: Kaks päeva pärast starti plahvatas vigane hapnikutank, mis kahjustas teenindusmoodulit ja põhjustas hapniku ja elektrienergia kadumise. See tekitas suure tõenäosuse, et astronaudid surevad enne Maale naasmist.
K: Kuidas päästsid nad oma allesjäänud õhku?
V: Nad säästsid oma allesjäänud õhku, lülitades välja peaaegu kõik elektriseadmed, näiteks kütteseadmed.
K: Miks pidid nad kolima Apollo Kuumoodulisse?
V: Nad pidid kolima Apollo Kuumoodulisse, et ellu jääda ja kasutada seda päästepaadina.
K: Mis kujutas endast ohtu Maale lähenemisel?
V: Maale lähenedes oli oht, et nende langevarjud, mida oli vaja komandomooduli aeglustamiseks, ei toimiks külma temperatuuri tõttu, mis võib põhjustada akude rikkeid.
K: Mis oleks juhtunud, kui see oht oleks tekkinud?
V: Kui see oht oleks ilmnenud, oleks komandomoodul nii kiiresti ookeani kukkunud, et kõik pardal viibijad oleksid hukkunud.
