Apollo programm (või projekt Apollo) oli Ameerika Ühendriikide Riikliku Lennundus- ja Kosmoseameti (NASA) projekt. Eesmärgiks oli saata inimene Kuu uurimisele ja tuua ta turvaliselt tagasi Maale. Selle algatas 1961. aastal USA president John F. Kennedy. Ta ütles:
Nüüd on aeg astuda suuremaid samme - aeg uue suure Ameerika ettevõtmise jaoks - aeg, et see riik võtaks selgelt juhtrolli kosmose vallas, mis võib olla paljuski meie tuleviku võti Maal.
...Ma usun, et see rahvas peaks pühenduma eesmärgile, et enne selle kümnendi lõppu maandada inimene Kuule ja tuua ta turvaliselt Maale tagasi
. Ükski kosmoseprojekt sel perioodil ei ole inimkonnale muljetavaldavam ega tähtsam kosmose pikaajalises uurimises; ja ükski neist ei ole nii raske või kallis teostada. Täielik tekst
Üks põhjus, miks programm käivitati, oli see, et Nõukogude Liit oli esimene riik, kes saatis inimese kosmosesse. Kuna see toimus külma sõja ajal, arvasid paljud USAs, et USA peab kosmoseuuringute alal NSVList ees olema.
Apollo kosmoselaev koosnes juhtimis- ja teenindusmoodulist ning kuumoodulist. Komandomoodul oli kosmosekapsel. Kuumoodul oli maandur. Need kosmoseaparaadid haakusid teekonnal Kuule. Mercury ja Gemini kosmoselaevad olid väga väikesed ja kitsad, kuid Apollo kapsel oli palju suurem. Astronaudid võisid liikuda ja ei pidanud jääma oma istekohale. Lunar Lander oli ka seestpoolt suur. Apollo kosmoselaeva ainus osa, mis Maale tagasi tuli, oli kapsel, Kuumoodul kukkus Kuule.
Apollo programm lõppes 1975. aastal. Pärast seda alustas NASA tööd kosmosesüstiku programmi, rahvusvahelise kosmosejaama ja paljude mehitamata kosmoseuuringute projektide kallal.
Apollo 13 missioonil esinenud probleemidest tehti film.
Taust ja eesmärgid
Apollo programmi peamine poliitiline ja sotsiaalne taust oli külm sõda ja Ameerika ning Nõukogude Liidu vaheline võidujooks kosmoses. President Kennedy kuulutas 1961. aastal ambitsioonika eesmärgi: enne selle kümnendi lõppu viia inimene Kuule ja tuua ta turvaliselt tagasi. Selle eesmärgi täitmiseks loodi suur tehniline, teaduslik ja rahaline pingutus, mis hõlmas tuhandeid insenere, teadlasi ja tehnikuid ning suuri tööstusettevõtteid.
Peamised tähtajad ja missioonid
Apollo programm hõlmas nii katsetus- ja lennutreeninguid kui ka reaalset missioonitegevust Kuule. Olulisimad sündmused ja missioonid olid:
- Apollo 1 (endine AS-204) — traagiline kõhutulemus: 27. jaanuaril 1967 hukkusid treeningu ajal komandopaneeli tulekahjus astronautid Gus Grissom, Ed White ja Roger Chaffee. See õnnetus sundis NASA-d süsteemselt ohutust parandama.
- Apollo 8 (1968) — esimene mehitatud lend ümber Kuu, mis näitas, et mehitatud Kuu-missioon on tehniliselt teostatav.
- Apollo 11 (20. juuli 1969) — esimene Kuule maandumine: astronaudid Neil Armstrong ja Buzz Aldrin astusid Kuule, samal ajal kui Michael Collins jäi juhtimismoodulisse. Armstrongi kuulus lause oli: "That's one small step for [a] man, one giant leap for mankind."
- Apollo 12 (1969) — teine maandumine; maandusid Pete Conrad ja Alan Bean.
- Apollo 13 (1970) — plaanitud maandumine nurjus teenindusmooduli plahvatuse tõttu; tiim päästeti ja saadeti edukalt Maale tagasi, juhtumist tehti hiljem ka film.
- Apollo 14–17 (1971–1972) — edasised teaduslikud maandumised, millest viimased (15–17) viisid kaasa suurema autonoomse uurimisvõimega maandurite ja kaheistmeliste sõidukitega (nt kuurändurid Apollo 15-l).
- Apollo-Soyuz Test Project (1975) — programm lõpetati ametlikult sel ühistel lennul, kus Apollo ja Nõukogude Soyuz haakusid Maal orbiidil; see oli ka poliitiline samm rahumeelsema koostöö suunas.
Tehnika ja võimsus
Missioonide kandejõud oli suur Saturn V rakett, mis on üks ajaloo võimsamaid lennukeid. Saturn V lõi eeldused suurte lastide ja mehitatud missioonide jaoks. Apollo kosmoselaeva põhilised osad olid juhtimismoodul (CM), teenindusmoodul (SM) ja kuumoodul (LM). Juhtimismoodul oli ainus osa, mis Maale tagasi tuli; kuumoodul jäi Kuu pinnale.
Teaduslikud tulemused ja pärand
Apollo missioonid tõid Kuult kokku ligikaudu 382 kilogrammi kivimeid ja pinnamaterjali, mis muutusid hindamatuks teaduslikuks allikaks—kivimite vanus, koostis ja geoloogia aitasid mõista Maa ja Kuu kujunemist. Samuti paigaldati Kuule mitu teadusinstrumentide komplekti (ALSEP), mis kogusid andmeid Kuu keskkonna, seismika, päikeseenergiaga seotud nähtuste ja magnetvälja kohta.
Tehnoloogiline pärand on suur: arendus töödeliste arvutite, materjaliteaduse, side- ja navigatsioonisüsteemide alal on kandunud edasi igapäevaellu ja teistesse tööstusharudesse. Samuti on Apollo programm oluliselt edendanud rahvusvahelist kosmosekoostööd.
Ohud, kulud ja õppetunnid
Apollo oli kallis ja riskantne programm. Kulud olid suured (mõõdetuna tolle aja rahas hinnanguliselt üle 20 miljardi USA dollari) ja see tekitas avalikku diskussiooni programmi jätkusuutlikkuse üle. Kõige valusam õppetund oli Apollo 1 õnnetus, mille järel tehti põhjalikke ohutusparendusi. Apollo 13 näitas, kuidas planeeritud missioon võib muutuda päästeoperatsiooniks ja rõhutas varuplaanide ja meeskonnatöö tähtsust.
Mõju ühiskonnale ja kultuurile
Apollo tõi kosmoseuuringud avalikkuse teadvusse, inspireeris põlvkondi teadlasi ja insenere ning mõjutas kunsti, kirjandust ja filmi (näiteks Apollo 13 film). See oli ka poliitiline näitaja ja sõnum Ameerika tehnoloogilisest võimekusest.
Kokkuvõte
Apollo programm oli üks 20. sajandi suurimaid tehnilisi saavutusi: ta viis inimese Kuule ja tagasi, laiendas inimkonna teadlikkust meie lähimast taevakehast ning jättis püsiva teadusliku ja tehnoloogilise pärandi. Kuigi programm ei jätkunud lõputult, määras see suuna järgmistele kosmoseprogrammidele ja näitas, mida suudab inimeste koostöö ja sihikindlus suure eesmärgi nimel saavutada.
