Apollo 1, mis algselt kandis nime AS-204, oli esimene mehitatud missioon Ameerika Ühendriikide Apollo programmis, mille lõppeesmärk oli mehitatud maandumine Kuule. Apollo juhtimissüsteemi/teenindusmooduli madalal Maa orbiidil toimuv katse ei jõudnud kunagi kavandatud stardikuupäevale, 21. veebruarile 1967. aastal. Cape Kennedy lennuväejaama stardikompleksis 34 27. jaanuaril toimunud stardiproovi ajal puhkenud tulekahjus hukkusid kõik kolm meeskonnaliiget - komandopiloot Virgil I. "Gus" Grissom, vanempiloot Ed White ja piloot Roger B. Chaffee - ning hävitati komandomoodul (CM). Meeskonna poolt valitud nimi Apollo 1 võeti NASA poolt nende mälestuseks 24. aprillil 1967 ametlikult tagasi.

Testi käik ja õnnetuse sündmus

Õnnetus juhtus stardieelse „plugs‑out” ehk väljalülitustesti ajal, kus komandomoodul oli maandamis‑jaamast ühendatud ja meeskond viibis kapslis, kontrollides süsteeme enne plaanitud starti. Selles katsetuses oli kapsli õhkkond hapnikurikas ning seetõttu muutusid seal leiduvad materjalid ja juhtmed väga kergesti süttivaks. Tule levik oli üliv kiire ning suits ja mürgised gaasid muutusid kapsli sees eluohtlikuks. Meeskonnaliikmed ei saanud kapslist piisavalt kiiresti väljuda: olemasolev luuk oli disainitud nii, et seda oli rasket avada positiivse rõhu korral, mis takistas kiiret evakueerimist.

Uurimine ja peamised põhjused

Õnnetuse järel moodustati uurimiskomisjon (tuntud kui Apollo 204 Review Board), mis selgitas välja mitme teguri kokkulangemise:

  • elektriline säde või lühis, mis süütas ümberringi olevad kergestisüttivad materjalid;
  • kapsli sees olnud täielikult hapnikuga täidetud õhkkond, mis kiirendas ja võimendas põlemist;
  • kergestisüttivad materjalid ja vooderdused kapslis, mis hõlbustasid tule levikut;
  • hatchi (lukustus- ja avamismehhanismi) disain, mis ei võimaldanud kiiret väljapääsu positiivse rõhu all;
  • projekti- ja ohutushalduslikud puudused, mis ei olnud tuvastanud ega kõrvaldanud selliseid riske enne katset.

Uurijad jõudsid järeldusele, et tuleoht oli ennetatav, kuid nõrkade kontrollide ja disaini puuduste tõttu ei olnud olukorda enne õnnetust parandatud.

Muudatused ja parandused

Pärast raporti avalikustamist viidi läbi ulatuslikud muudatused nii tehnilises kujunduses kui ka tööprotseduurides. Peamised muudatused olid:

  • maanduseelses testimises ja maapealses töös hakati kasutama õhusegu (madalama hapnikusisaldusega) või muul viisil vähendama puhta hapniku kasutamist, et vähendada tuleohtu;
  • komandomooduli sees vahetati välja kergestisüttivad materjalid mittesüttivate või aeglaselt põlevate materjalide vastu ning vähendati üldist tuleohu taset;
  • luuki/redeli disaini muutes tehti uus väljapoole avanema ja kiirelt vabastatav hatch, mida sai avada väga kiiresti ka hädaolukorras;
  • kaablite ja elektrisüsteemide isolatsiooni ning paigutust parandati, lisati paremad kaitsmed ja kvaliteedikontroll;
  • parendati suitsu-, tuleavastuse ja kustutussüsteeme ning lisati uusi evakuatsiooni- ja hädaolukorra protseduure;
  • muudeti juhtimiskultuuri ja projektijuhtimise praktikat: ohutus sai suurema kaaluga otsustustes, tõhustati testide ja ülevaatuste dokumenteerimist.

Tulemused ja pärand

Apollo 1 õnnetus peatastas mehitatud Apollo‑lendude programmi ligi aastaks ja pooleks. Pärast muudatusi oli esimene mehitatud lend Apollo 7, mis startis 11. oktoobril 1968. Kuigi õnnetus oli traagiline, mõjutas see oluliselt programmi ohutusnõudeid ja aitas päästa tulevikus palju elusid, muutes kosmoselendude ohutuse tööstusharu standardeid.

Meeskonna kolm liiget—Gus Grissom, Ed White ja Roger B. Chaffee—on saanud laialdast austust ja mälestust: nende auks on mälestusplaate Launch Complex 34 juures ning neid on mälestatud mitmetes ametlikes ja avalikes monumentides. Samuti jäi ametlikult nimi Apollo 1 nendega seonduvaks mälestuselemendiks.

Kokkuvõte

Apollo 1 tragöödia oli ränk meelerahu ja kautuviis, mis paljastas ohtlikud lüngad nii tehnilises kujunduses kui ka juhtimises. Selle õnnetuse uurimine ja järelmeetmed tõid kaasa põhjalikud disaini‑, materjali‑ ja protsessiparandused, mis olid hädavajalikud, et Apollo programm saaks jätkuda ja lõpuks saavutada inimese maandumise Kuul. Õppetunnid, mida saadeti nende kolme astronaudi kaotusest, on jäänud osaks lennunduse ja kosmoseohutuse ajaloost.