Apollo 1

Apollo programm

1959. aastal alustas NASA (Riiklik Lennundus- ja Kosmoseamet) tööd projektidega, mille raames inimesed saaksid spetsiaalselt projekteeritud rakettidega kosmosesse lennata ja Maale tagasi tulla. Nad tegid seda seetõttu, et teine riik, Nõukogude Liit, töötas sama asja kallal, ning sel ajal olid Ameerika Ühendriigid ja Nõukogude Liit konkurendid - nad ei saanud omavahel läbi. Kui Nõukogude Liit saatis Maa ümber orbiidile satelliidi ja hiljem inimese nimega Juri Gagarin, leidsid Ameerika Ühendriigid, et Nõukogude Liit oli kosmosevaldkonnas neist liiga kaugele ette jõudnud. Seda nimetatakse tavaliselt kosmosevõistluseks.

1961. aastal viis varaseim kosmoseprogramm, projekt Mercury, ameeriklase nimega John Glenn Maa ümber orbiidile. Hiljem, teise programmi, projekti Gemini ajal, suutis Ameerika astronaut kosmoses oma kosmoselaevast välja tulla - seda tegevust nimetatakse kosmoselkäiguks -, seejärel tagasi tulla ja koju tulla. (Nõukogude Liit oli seda juba varem samal aastal teinud.) Kuigi nende asjade tegemine oli hämmastav, kuna Nõukogude Liit oli neid esimesena teinud, tundsid inimesed siiski, et Ameerika Ühendriigid on kosmosevõistluses kaotamas. Nii Ameerika Ühendriikidel kui ka Nõukogude Liidul oli sama järgmine eesmärk: minna Kuule.

NASA programm inimeste saatmiseks Kuule oli Apollo programm. Apollo 1 pidi olema Apollo kosmoselaeva esimene lend. See ei pidanud minema Kuule - see pidi tiirlema Maa ümber, samal ajal kui astronaudid testisid ja kontrollisid seadmeid ja masinaid, mida kavatseti kasutada teise lennu ajal Kuule minekuks.

The Crew

Apollo 1 meeskonnaks määrati kolm meest: Virgil Grissom (tavaliselt Gus Grissom), Ed White ja Roger Chaffee.

Gus Grissom oli varemgi kosmoses käinud, missioonil nimega Mercury-Redstone 4. Väikeses kosmoselaevas nimega "Liberty Bell 7" oli ta saanud teiseks ameeriklaseks, kes kosmosesse läks.

Ed White oli ka varem kosmoses käinud, nimelt Gemini 4 missioonil. Ta oli esimene ameeriklane, kes tegi "kosmoselkäigu", st lahkus kosmoses viibides oma kosmoselaeva ohutusest ja liikus kosmoseruumis ringi.

Roger Chaffee ei olnud veel kosmoses käinud, kuid ta oli suurepärane piloot. Ta oli töötanud kosmoseprogrammiga maapeal, aidates kosmoses lendavaid astronaute. Ta oli olnud inimene, kes rääkis Gemini 4 missiooni ajal ja NASA usaldas teda lendama spetsiaalsete uurimislennukitega, et õppida, kuidas raketid töötavad.

Test ja tulekahju

Enne mis tahes seadmete kasutamist kosmoses tuleb neid testida. Testimise ajal teevad astronaudid kõike seda, mida nad teeksid ka tegeliku missiooni ajal, välja arvatud rakettide käivitamine, millega kosmoselaev käivitatakse. See tähendas, et kõik pidi olema sama, mis tegeliku missiooni ajal, et probleeme saaks leida ja parandada enne missiooni algust.

27. jaanuaril 1967 testiti Apollo 1 kosmoselaeva Floridas stardiplatvormil. Kõik kolm meest - Grissom, White ja Chaffee - olid sees. Luuk oli suletud ja kosmoselaev oli rõhu all - see tähendab, et sees oli rohkem õhku kui tavaliselt, mis avaldab suuremale survele kõigele sees olevale. Nad pidid seda tegema, et kosmoselaev oleks kosmoses lendamiseks ohutu. Kuid tavalise õhu asemel oli kosmoselaev rõhu all puhta hapnikuga.

Tavalises õhus on hapnikku ainult umbes 21%, mis tähendab, et karbis õhku on hapnikku vähem kui veerand. Ülejäänud osa on gaas nimega lämmastik. Apollo 1 kosmoselaevas kasutati puhast hapnikku: samas karbis oleks kõik hapnik.

Katse ajal tekitas mõni juhtmestik säde ja see säde tekitas tulekahju. Tulekahju vajab põlemiseks kolme asja: soojust, kütust (midagi, mis võib põleda) ja hapnikku. Apollo 1 kosmoselaevas oli õhus ainult hapnik, mis pani tulekahju väga kiiresti kasvama ja väga, väga kuumalt põlema. Vaid mõne sekundiga oli tulekahju kontrolli alt väljas.

Kuigi nii astronaudid kui ka stardiplatvormilt astronautide abistamiseks määratud meeskond andsid endast parima, et Grissom, White ja Chaffee tulest välja tuua, ei suutnud nad seda teha. Rõhk kosmosesõiduki sees surus luugi kinni ja keegi ei suutnud seda avada, et kolm meest välja tuua. Gus Grissom, Ed White ja Roger Chaffee hukkusid tulekahjus.

Mis põhjustas tulekahju

Isegi täna ei ole me veel kindlad, millest see tulekahju alguse sai. Insenerid kontrollisid Apollo 1 iga tolli ja leidsid mitu kohta, mis võisid tulekahju põhjustada. Siiski ei suutnud nad öelda, milline neist oli. Mida nad aga suutsid öelda, oli see, et kosmosesõidukis oli palju tuleohtlikke materjale - või asju, mis kergesti põleksid -, mis olid iga võimaliku tulekahju tekkimise koha lähedal. Süttiva materjali kogus, kui see segunes kosmoselaevas oleva puhta hapnikuga, vajas vaid ühte sädet, et tõsine tulekahju puhkeda.

Pärast tulekahju

Kogu maailm kuulis õnnetusest ja kõik ameeriklased olid väga kurvad oma astronautide surma üle. Isegi Nõukogude Liit, Ameerika konkurent kosmose võidujooksus, ütles Ameerika valitsusele, kui kurb nad olid tulekahjust kuulnud. Apollo programm ise peatati peaaegu kaheks aastaks, kuni insenerid tegid Apollo kosmoselaevale muudatusi, et muuta see turvalisemaks.

Tänapäeval on Grissomi, White'i ja Chaffee'i järgi nimetatud palju koole, ühiskondlikke hooneid ja muid kohti. Nende tulekahjus hukkunute auks on ehitatud mitu mälestusmärki. Kuid võib-olla on nende surma suurim pärand või viis, kuidas neid on meeles peetud, muutus, mis toimus kosmoseprogrammis: pärast Apollo 1 tulekahju ei ole Ameerika kosmoselaevas enam kunagi toimunud tulekahju - insenerid said selle väga valusa õppetunni Apollo 1 tulekahju ajal ja on teinud kõik endast oleneva, et uut tulekahju ei saaks enam kunagi juhtuda.

Seotud leheküljed

• Apollo programm
• NASA