Astronoomias on apsis (mitmuses apsid, IPA: /apsɪdɪːz/) punkt, kus astronoomilise objekti elliptilise orbiidi kaugus tema tõmbekeskusest on kas maksimaalne või minimaalne. Tõmbekeskuseks on tavaliselt süsteemi massikeskpunkt. Apsid määravad orbiidi suurima ja väikseima kauguse keskobjektist ning on olulised nii teoreetilises, kui ka rakenduslikus astronoomias.
Mõisted: periapsis ja apoapsis
Kõige lähemal asuvat punkti nimetatakse periapsiseks (või peritsentriksapoapsiseks (sageli ka apotsentriks või harvemini apapsiks). Kreeka päritolu eesliideid kasutatakse erinevates spetsiifilistes nimetustes: kreeka από (lähtub kreeka keelest) on üks neist. Apside vahele tõmmatud sirgjoont kutsutakse apsiidide jooneks või apsiidi jooniks — see on ellipsi peatelg, mis läbib ellipsi pikima osa ja keskpunkti ehk tõmbekeskuse.
Matemaatika lühidalt
Kui orbiidi kuju on ellips, siis saab periapsise ja apoapsise kaugused arvutada pooltelje ja eksentrilisuse abil. Kui a on pooltelg (semi-major axis) ja e on eksentrilisus, siis:
- Periapsise kaugus: r_peri = a(1 − e)
- Apoapsise kaugus: r_apo = a(1 + e)
Ringorbiidil (e = 0) langevad periapsis ja apoapsis kokku. Paraboolsel või hüperboolsel trajektooril puudub lõplik apoapsis (objekt ei pöördu tagasi), kuid periapsis olemasolul räägitakse endiselt lähimast lähenemispunktist.
Nimetused sõltuvalt keskobjektist
Spetsiifilised terminid moodustatakse sageli eesliidestest, mis viitavad keskobjektile. Levimatu üldterm on pericenter/apocenter või inglise keeles periapsis/apoapsis, kuid igal keskobjektil on oma tavakasutus:
- Perigee ja apogee — tiirlemisel ümber Maa.
- Perihelion ja aphelion — tiirlemisel ümber Päikese (kreeka keelest ἥλιος hēlios, „päike“).
- Umbes samal põhimõttel on näiteks perijove/apojove (Jupiteri puhul) ja periastron/apastron (tähe ümber tiirlemisel).
- Historiaalselt ja konkreetsetes missioonides on kasutatud ka spetsiifilisi termineid: Apollo programmi ajal viidati Kuu suhtes mõisteitele perikünion ja apokünion (inglise keeles pericynthion/apocynthion).
Orbiidi dünaamika ja tähtsus
Apside asend ja kaugused mõjutavad tihedalt orbiidis toimuvat: lähedalasuvas periapsises on tavaliselt objekt kiirem (Kepleri teisest seadusest tulenev pinnaling), kaugeimas punktis aeglasem. Apside liikumine — apsidide joone eellaine või pretsessioon — tekib teiste taevakehade gravitatsioonimõju, mass jaotuse asümmeetriate ning relativistlike efektide tõttu. Kuulus näide on Merkuuri perihelioni pretsessioon, mida osaliselt seletab üldrelatiivsusteooria.
Kasutusvaldkonnad
- Satelliitide ja kosmosmissioonide planeerimisel on apsid kriitilised: manöövrid, sisenemised ja põgenemised lähtuvad peri- või apoapsisest.
- Astronoomilistes mõõtmistes ja kepleri elementide määramises annavad apsid informatsiooni orbiidi eksentrilisuse ja orientatsiooni kohta.
- Planeetide ja tähtede süsteemide dünaamika ning pikkajaline stabiilsus sõltub apside käitumisest ja nende omavahelistest sekkumistest.
Kokkuvõtlikult tähistab apsis orbitaalse orbiidi lähimat ja kaugeimat punkti keskobjektist; nende täpne määramine ja nimetamine sõltub orbiidi kujust, keskkeskkonnast ja keskobjekti iseloomust ning on tähtis nii teoreetiliselt kui praktiliselt.


.svg.png)