Ken Mattingly – NASA astronaut ja mereväe kontradmiral, Apollo 16 piloot

Thomas Kenneth "Ken" Mattingly II (sündinud 17. märtsil 1936) on endine NASA astronaut ja Ameerika Ühendriikide mereväe kontradmiral. Ta oli üks Apollo programmi astronautidest, kes tegutses Apollo 8 ja Apollo 11 toetusmeeskonnana. Ta oli ka astronaut, kes aitas kaasa Apollo kosmoseruumi ja seljakoti väljatöötamisele. Mattingly oleks pidanud olema Apollo 13 meeskonnas, kuid ta eemaldati meeskonnast mõned päevad enne starti, sest ta oli puutunud kokku saksa leetriga. Ta oli Apollo 16 (16.-27. aprill 1972) Apollo komandomooduli piloot, mis tähendas, et ta jäi Kuu ümber orbiidile, samal ajal kui John Young ja Charles Duke maandusid Kuu pinnale. Selle aja jooksul tegi ta 26 teaduslikku katset. Ta veetis üksi 3 päeva, 9 tundi ja 28 minutit, mis on pikim USA soololennu kosmoses. Kuult naastes tegi Mattingly 1 tunni ja 13 minuti pikkuse kosmoselkäigu.

Varajane elu ja haridus

Mattingly sündis Chicagos, Illinoisi osariigis, kuid kasvas üles Floridas. Koolitee viis ta lennunduse juurde juba varakult ning ülikooli lõpetas ta Auburni ülikoolis lennundustehnika erialal. Vahetult pärast ülikooli astus ta 1958. aastal Ameerika Ühendriikide mereväkke, omandades mereväe piloodi kutse ning kogudes märkimisväärse lennukogemuse reaktiivlennukitel ja kandurilennunduses.

NASA ja Apollo programm

1966. aastal valiti Mattingly NASA astronaudiks. Esmalt töötas ta toetusmeeskondades (support crew) Apollo 8 ja Apollo 11 lendude juures ning osales intensiivselt Apollo kosmosesõiduki süsteemide, rõiva- ja eluhoiusüsteemide ning Portable Life Support System (astronaudi “seljakott”) arendamises ja testimises. Tema tehniline põhjalikkus ning tähelepanu detailidele tõid talle kiiresti astronautide seas tunnustuse.

Apollo 13 lennul pidi Mattingly olema komandomooduli piloot, kuid kokkupuude saksa leetritega viis ta meeskonnast eemaldamiseni vahetult enne starti. Kuigi ta ei lennanud, panustas ta missiooni päästmisse kriitiliselt maapealses meeskonnas: ta aitas koostada energia- ja süsteemide sisse- ning väljalülitamise protseduure, et säästa akut ja taaskäivitada komandomoodul ohutuks Maa atmosfääri sisenemiseks. Tema rahulik ja metoodiline töö sai hiljem laiemalt tuntuks ning sellest loodi ka filmikujutis.

Apollo 16 – lend Kuule

Apollo 16 missioonil teenis Mattingly komandomooduli piloodina. Kui maandur Orion viis John Youngi ja Charles Duke’i Kuu pinnale, jäi Mattingly komandomoodul Caspert juhtima Kuu orbiidil. Tema ülesanded hõlmasid orbiidi muutmisi, täpset navigatsiooni ja ulatuslikku teadustööd. Komandomooduli teenindussektsiooni instrumendilahtris asusid kaardistus- ja panoraamkaamerad, laser-altimeeter ning rida spektromeetreid, millega koguti suuri andmehulkasid Kuu keemilise koostise, reljeefi ja gravitatsioonianomaaliate kohta. Mattingly vabastas ka väikese teadussatelliidi, mis jätkas mõõtmisi pärast meeskonna lahkumist Kuu orbiidilt.

• Pikim USA soololend: 3 päeva, 9 tundi ja 28 minutit üksi Kuu orbiidil.
• Süvakosmose kosmosetöö: naasmisteel tehtud kosmoselkäigu käigus tõi ta pardale filmikassetid kaardistus- ja panoraamkaameratest ning inspekteeris kosmoselaeva välispinda.
• Teaduslik panus: 26 katset ja vaatlust, mis laiendasid teadmisi Kuu geoloogiast ja keskkonnast.

Mattingly on meenutanud, et just orbiidil tehtud geoloogiliste mõõtmiste täpsus ja pildimaterjal aitasid kontekstualiseerida maandumispaikadest kogutud kivimeid ja pinnaseproove.

Kosmosesüstiku ajastu

Pärast Apollo missioone sai Mattinglyst kosmosesüstiku astronaut ja ta lendas kahel missioonil komandörina. Esimene neist oli STS-4 (26. juuni – 4. juuli 1982) pardal kosmosesüstiku Columbia – see oli süstiku neljas ja viimane orbitaalne katselend. Missiooni fookus oli süsteemide töökindluse kontroll: tehti manööverdamiskatseid, lastiruumi operatsioone, elutugi- ja termoakna teste ning hinnati operatiivse kasutuse valmisolekut. STS-4 sooritas 112 tiiru ümber Maa ning tähistas süstikuprogrammi üleminekut katsefaasist operatiivseks kasutuseks.

Teine lend oli STS-51C (jaanuar 1985) pardal kosmosesüstikuga Discovery. See oli lühike, valdavalt salajane kaitseministeeriumi missioon, mille käigus viidi orbiidile riigikaitsega seotud varustus. Mattingly juhtis meeskonda, kellel tuli täita täpseid ja ajakriitilisi lennuülesandeid piiratud avaliku teabega keskkonnas – kogemus, mis rõhutas tema distsipliini ja missioonijuhtimise oskusi.

Karjääri lõpp ja pärand

Mattingly läks NASAst pensionile 1985. aastal. Kokku veetis ta kosmoses 504 tundi. Mereväeteenistuses tõusis ta kontradmirali auastmeni, jäädes tuntuks kui piloot-insener, kes ühendas kõrgtasemel lennukogemuse süsteemse tehnilise mõtlemisega.

Pärast NASAst lahkumist töötas ta aerokosmosetööstuses juhtivatel ametikohtadel, panustades kosmosesõidukite ja satelliidisüsteemide arendusse ning programmijuhtimisse. Tema töö eest on talle omistatud mitmeid autasusid ja teenetemärke, sealhulgas NASA kõrgeid tunnustusi.

Popkultuuris on Mattinglyt laiemale publikule tutvustatud menufilmis “Apollo 13”, kus teda kehastab Gary Sinise. Filmi kaudu on paljud näinud tema rolli Apollo 13 kriisi lahendamisel – rolli, mis peegeldas täpselt tema tegelikku panust meeskondade ohutusse ja missioonide õnnestumisse.

Küsimused ja vastused

K: Mis on Ken Mattingly elukutse?

K: Milline oli tema roll Apollo programmis?

K: Kui kaua ta Apollo programmi ajal kosmoses viibis?

K: Millised olid tema saavutused selle aja jooksul?

K: Kus on Ken Mattingly sündinud?

K: Millise hariduse ta sai?

Otsing