Apollo Kuumoodul (LM) on ämblikukujuline maandumisaparaat Kuu peal. See ehitati USA Apollo programmi jaoks, et viia kahest inimesest koosnev meeskond Kuu orbiidilt maapinnale ja tagasi.
LM oli viimane Apollo "riistvara", mis töötati välja. Selle käivitamine oli edasi lükatud, kuna NASA otsustas, et võtab kasutusele Kuu orbiidil kohtumise meetodi ja vajab seega maandumiseks sellist sõidukit nagu LM. Leping peamise ehitajaga sõlmiti 1963. aasta jaanuaris, peaaegu kaks aastat pärast Apollo projekti algust. LM-i katsetati kosmoses mitu korda. Lõpuks, 20. juulil 1969 tegi Apollo 11 LM Eagle esimese mehitatud maandumise Kuule.
Apollo missioonide edenedes toimusid Apollo 12, 14, 15, 16 ja 17 maandumised Kuule, kasutades nende maandumisaparaate. Apollo 13-l toimus kohutavalt ohtlik õnnetus, kui hapnikutank plahvatas. Apollo 13 Kuumoodul, mida kutsuti Aquarius, mängis pärast plahvatust ootamatut rolli kolme astronaudi elu päästmisel.
Ehitus ja põhiline ülesehitus
Apollo Kuumoodul koosnes kahest peamisest osast: langetus- (descent) ja tõusmisosast (ascent). Langetusosa sisaldas maandumisjalgu, peamist maandumismootorit, kütusemahuteid ja võimalust hoida teadusinstrumente ning varustust. Tõusmisosa oli ümmarguse kabiiniga, kus kaks astronauti istusid ja juhtimisvahendid asusid – see osa tõstis meeskonna Kuult tagasi orbiidile ja ühendasest koorunud komandimooduliga (CSM).
Peamised omadused ja tööpõhimõtted
- Kasutusotstarve: transportida kaks astronauti Kuult orbiidile ja tagasi, toimida tööplatvormina ja varustada elutehnika ning lühiajalise töötamise võimalusega Kuul.
- Kabiin ja juhtimine: kahekohaline kabiin koos akende, juhtpultide ja Apollo juhtimisarvutiga (AGC). LM-i navigatsioonitarkvara ja radarsüsteemid võimaldasid täpset laskumist ja hilisemat kohtumist orbiilse komandimooduliga.
- Elusõlmed: LM pakkus hapnikku, temperatuuri reguleerimist ja akutest toidet; see ei olnud varustatud kuumakilbiga ega mõeldud Maale re-enter-iks.
- Füüsilised mõõtmed: kogu LM oli kompaktne ja hõre konstruktsioon – kokku oli kõrgus Maale jõudes/maapinnas umbes 7 meetrit ning mass ligikaudu mõnekümne kilotonnise lasku asemel mõnekümne tuhandekilogrammine (umbes 15 tonni liikumisel startides), sõltuvalt kütusekogusest ja koormusest.
Kasutusmissioonide läbiviimine
Missiooni ajal jäeti LM kosmoses komandimooduliga orbiidile, kus kaks astronauti kabiinist lahkusid, maandusid Kuule, tegid väljaspoolkabiini töid ja seejärel kasutasid tõusmisosa Kuult tõusmiseks. Seejärel toimus taasühendumine komandimooduliga Kuulringil ning meeskond naasis Maale komandimooduliga. LM oli projekteeritud töötama vaid kosmosetingimustes ja Kuu madalas gravitatsiooniväljas, seega selle struktuur oli õhuke ning arvestatud ainult Kuul maandumise ning tõusuga.
Apollo 13 ja erijuhtumid
Tuntud juhtumiks on Apollo 13, kus pärast hapnikutangi plahvatust muutus LM ajutiseks "pelgupaigaks" — see pakkus elektrit, hapnikku ja soojust, et hoida kolm astronauti elus seni, kuni nende komandimoodul ei olnud enam kasutuskõlbulik. LM-i kiirparanduslik roll päästis meeskonna elu, sest selle süsteemid võimaldasid ajutist majutust ja töötasid propulsioonina kursi korrigeerimiseks. Pärast tagasilendu lasti LM lõpuks lahti ning see ei läinud Maale tagasi sisse.
Järeldused ja pärand
Apollo Kuumoodul oli ainulaadne sõiduk: spetsiaalselt Kuu maandumiseks ja tagasiühenduseks loodud, lühiajalise elusüsteemiga, aga väga tõhus ja otsustava tähendusega inimene-Kuu missioonide jaoks. Enamik maandumisaparaatide langetuskonstruktsioonidest jäi Kuule, mõned tõusmisosad jäid orbiidile või lasti teadlikult Kuule põrkuma, et mõõta seismilisi signaale, ning üksikud (näiteks Apollo 10) läksid heliotsentrilisse ehk Päikese-orbitaalisse trajektoori. Apollo LM-i tehnoloogiline ja operatiivne pärand on mõjutanud hilisemaid maandumiskavatsusi ning jätkuvalt inspireerib uusi Kuule ja mujale suunatud missioone.


