Iseseisvus: mõiste, tüübid ja riikide iseseisvuse ajalugu

Uurimus iseseisvusest: mõiste, tüübid ja riikide ajalugu — sõjad, rahumeelsed eraldumised ja kaasaegsed näited nagu Lõuna-Sudaan, Eritrea ja Ida‑Timor.

Sõna "iseseisvus" tähendab "mitte sõltuvust" või mitte sõltuvust kellestki või millestki muust. See tähendab ka seda, et oled tugev ja võimeline üksi ellu jääma. Igaüks võib olla sõltuv või sõltumatu. Kui inimesed räägivad iseseisvusest, siis võib see puudutada inimesi või riike, kus sellest räägitakse sageli kui heast asjast. Kohtade puhul võib see tähendada suveräänsust või autonoomiat. Teaduses, nagu ka sõltumatu muutuja puhul, ei tähenda sõna, et see on hea või halb.

Riik saab iseseisvuse, kui ta ei ole enam osa teisest riigist. Mõnikord saavad riigid oma iseseisvuse sõja käigus, näiteks kui Ameerika Ühendriigid lahkusid Briti impeeriumist Ameerika iseseisvussõjas. Riigid võivad iseseisvuda ka rahumeelselt, nagu Kanada ja Norra. Iseseisvuse saavutamiseks võib olla vaja teise riigi abi, nagu näiteks Teise maailmasõja ajal, kui liitlased vabastasid paljud riigid, mis olid teljeriikide kontrolli all, ja ajutiselt ka vastupidi. Iseseisvuse saavutamise katsed võivad viia kodusõjani ja olla ebaõnnestunud.

Singapur sai 1965. aastal Malaisiast iseseisvaks. Kõige uuem riik, mis sai iseseisvuse, oli Lõuna-Sudaan. Teised riigid, mis said iseseisvaks alles hiljuti, on Bosnia ja Hertsegoviina 1992. aastal, Eritrea 1993. aastal ja Ida-Timor 2002. aastal. Mõnes riigis on aga poliitilised parteid, kes arutavad, kas nende riik peaks iseseisvuma. Mõned näited nendest on Šoti Rahvuslik Partei (SNP) või Puerto Rico Iseseisvuspartei (PIP).

Mida iseseisvus täpsemalt tähendab

Iseseisvus võib tähendada erinevaid asju sõltuvalt kontekstist:

• Poliitiline iseseisvus – riik suudab ise langetada seadusi, kaitsepoliitika ja välissuhted.
• Majanduslik iseseisvus – suutlikkus majanduspoliitika kujundada ja oma ressursse kasutada ilma välise kontrollita.
• Õiguslik iseseisvus – riigi põhiseadus ja institutsioonid toimivad ilma teise riigi sekkumiseta.
• Isiklik iseseisvus – inimese võime teha otsuseid ja hoolitseda enda eest.

Erinevad teed iseseisvuse saavutamiseks

Riik saab iseseisvuse mitmel moel. Mõned kõige tavalisemad meetodid:

• Dekoloniseerimine: koloniseeritud territooriumid saavutavad eraldumise läbi poliitiliste protsesside, rahvusvahelise surve ja mõnikord rahutute liikumiste.
• Seosisioon ja lahknemine: osad föderatsioonidest või liitriikidest võivad lahkuda ja kuulutada iseseisvust.
• Lahkumised ja lepingulised eraldumised: läbirääkimised ja referendumi tulemused võivad viia rahumeelse lahkumiseni.
• Sõda ja relvastatud vastupanu: mõnikord on iseseisvuse teekond seotud sõjalise konflikti või ülestõusuga.

Seaduslikud ja rahvusvahelised aspektid

Iseseisvuse väljakuulutamine ei pruugi kohe tähendada automaatset rahvusvahelist tunnustust. Olulised faktorid on:

• Tunnustamine: teiste riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide (nt ÜRO) tunnustus annab poliitilist ja õigusalast tuge.
• Võime toimida riigina: tõsiseltvõetavad institutsioonid, seadused, kaitse- ja majandussüsteemid aitavad stabiilsust luua.
• Rahvusvaheline õigus: enese määramisõigus ja territoriaalse terviklikkuse põhimõtted võivad konflikti tekitada – eri juhtumid lahendatakse erinevalt.

Ajaloolised mustrid

Iseseisvuste laineid on ajaloos mitu:

• 19. sajandi rahvusluse tõus Euroopas viis uute riikide tekkimiseni.
• Pärast Esimest ja Teist maailmasõda muutusid paljud imperialistlikud struktuurid ning tekkisid uued rahvusriigid.
• 20. sajandi keskel algas ulatuslik dekoloniseerimine Aafrikas, Aasias ja Vaikses ookeanis.
• Nõukogude Liidu ja Jugoslaavia kokkuvarisemine 1990ndatel tõi kaasa mitme riigi iseseisvumise ja mõnes piirkonnas ka konfliktid.

Tänapäevased väljakutsed ja arutelud

Tänapäeval puudutavad iseseisvuse teemad mitmeid keerukaid küsimusi:

• Majanduslik elujõulisus: kas uus riik suudab oma majandust juhtida ja elanike teenuseid tagada?
• Vähemuste kaitse: iseseisvuse protsessid peavad arvestama inimeste ja vähemuste õigustega, et vältida pingeid.
• Tunnustamine ja välispoliitika: tunnustuse puudumine võib piirata reisimist, kaubandust ja liitumist rahvusvaheliste organisatsioonidega.
• Seaduslik raamistik: paljud riigid sätestavad oma konstitutsioonis tingimused secession’i või referendumi korral.

Kokkuvõte

Iseseisvus on mitmehõlmav mõiste, mis sisaldab poliitilisi, majanduslikke ja õiguslikke aspekte. See võib olla positiivne eesmärk või keeruline protsess, sõltuvalt kontekstist ja viisist, kuidas seda saavutatakse. Riikide iseseisvuse ajalugu näitab nii rahumeelseid lahendusi kui ka konflikte — oluline on selge institutsionaalne alus, rahvusvaheline tunnustus ning osalejate valmisolek lahendada probleeme juriidiliselt ja rahumeelselt.

Küsimused ja vastused

K: Mida tähendab sõna "iseseisvus"?

K: Kas miski võib olla sõltuv või sõltumatu?

K: Kui inimesed räägivad iseseisvusest, kas seda peetakse tavaliselt heaks asjaks?

K: Millistes kontekstides kasutatakse sõna "sõltumatus"?

K: Kas mõiste "sõltumatu muutuja" tähendab, et miski on kas hea või halb?

K: Kas sõltumatus on inimeste ja kohtade puhul alati soovitav?

Otsing