Space Shuttle Challenger (OV-099) — NASA süstik ja 1986. aasta õnnetus
Space Shuttle Challenger (OV-099) oli teine kosmosesüstik, mida NASA kasutas kosmosesse lendamiseks. Süstik purunes 73 sekundit pärast startimist Cape Canaverali saarelt 28. jaanuaril 1986. aastal. Kõik seitse astronaudi, kes sel ajal sellel viibisid, hukkusid. Õnnetus juhtus seetõttu, et o-rõngaks kutsutud kummist toru ei laienenud, et täita ühes kanderaketis olev tühimik, mis oli tingitud külmast ilmast.
Challenger sai nime kuningliku mereväe laeva järgi, mis uuris Vaikset ja Atlandi ookeani aastatel 1872-1876. Challenger oli ka Apollo 17 Kuu ekskursioonimooduli nimi.
Kirjeldus ja teenistus
OV-099 (Challenger) oli teine operatiivne orbiiter pärast Columbia-d. Algselt ehitati see osaliselt struktuurkatsete tarbeks (STA-099) ja hiljem muundati lendamiseks sobivaks. Challenger tegi esimese lendu 1983. aasta aprillis (missioon STS-6) ning kokku viidi läbi üheksa missiooni, enne kui see 1986. aastal hävis. Süstik kandis mitmeid teadus- ja satelliidiülesandeid ning vedas ka tsiviilisikuid — tuntumaks näide on Teacher in Space programm, mis oli loodud suurendama avalikkuse huvi ja toetust kosmoseprogrammile.
1986. aasta õnnetuse kulg
28. jaanuari 1986. aasta start toimus erakordselt külmas ilmas; stardihetkel oli temperatuur ligikaudu 2 °C (umbes 36 °F). Pärast lifti-offi umbes 73 sekundi möödudes tekkis täpselt välispaagi ja parempoolse tahkekütuseraketi (SRB) ühenduspunktis tihendi (o-rõnga) rike. Külm ilm vähendas kummist tihendite elastsust ja tekkinud lekk tekitas kuuma gaasi läbipõlemise suunas, mis lõi augu välispaagis ning põhjustas kütuse lekkimist ja järgneva plahvatuse‑taolise lagunemise. Süstik lagunes õhus; pragunenud struktuur kukkus tagasi ookeani ja kõik seitse meeskonnaliiget hukkusid.
Mingil tasandil uurimused näitasid, et meeskonnakamber leiti merest osaliselt tervena ja mõned andmed viitasid, et mõned astronautidest võisid olla elus kohe pärast lagunemist, kuid nad ei saanud päästa ega ellu jäämiseks vajalikke süsteeme kasutada. Päästeseadmeid (nt päästeümbriseid ja -süsteeme) polnud kavandatud sellise lagunemise ja kõrguse jaoks, mis tekkis õnnetuse ajal.
Uurimine ja järeldused
Juhtunu uurimiseks moodustati erikomisjon, mida juhtis endine USA justiitsminister William P. Rogers (nn Rogersi komisjon). Komisjoni uurimine tuvastas peamise süüdlaseks SRB-de ühenduskohtade (nn field joints) o-rõngaste ebaõnnestumise ja probleemse otsustusprotsessi Morton Thiokoli (SRB-de lepingupartner) ja NASA juhtkonna vahel. Uuringud tõid välja, et insenerid olid hoiatanud madalate temperatuuride mõjust o-rõngaste töisele käitumisele, kuid käivitusotsus anti siiski heaks.
Rogersi komisjon andis mitmeid tehnilisi ja juhtimislikke soovitusi: parandada SRB-de ühendusi ja tihendeid, tugevdada ohutuse ja juhtimise protseduure ning muuta otsustamismenetlusi nii, et tehnilisi riske ei alahinnataks. Samuti kaasnes suur kriitika NASA kultuuri ja riskihindamise praktikate suhtes.
Tagajärjed ja muutused
Challengeri katastroof tõi kaasa pikaajalise maandamise: Space Shuttle'i programm oli peatatud ligi 32 kuuks. NASA viis läbi põhjalikke konstruktsioonilisi ja protseduurilisi muudatusi, sealhulgas SRB-de liigendi ümberdisainimise, uute termiliste kaitsemeetmete ja ohutusjärelevalve tugevdamise. Lennud taastati alles 1988. aasta septembris missiooniga STS-26 (süstik Discovery).
Sündmus mõjutas tugevalt ka avalikku arvamust ja kosmoseprogrammide poliitikat. Paljud kooliõpetajad ja õpilased jälgisid juhtunut, kuna üks hukkunutest oli õpetaja S. Christa McAuliffe, kelle osalemine Teacher in Space programmis oli laialdase meediahuvi keskmes.
Mälestus ja pärand
Challengeri ja selle meeskonna mälestuseks on rajatud mitmeid mälestuspaiku ja -üritusi. Mitmed pered ja toetajad asutasid Challenger Center for Space Science Education (Challenger keskuse haridusvõrgustiku), mis jätkab teadushariduse ja noorte inspireerimise tööd. Õnnetus jättis püsiva mõju NASAle — nii tehniliselt (süsteemimuudatused) kui ka kultuuriliselt (suurenenud rõhk ohutusele ja riskihindamisele).
Challengeri lugu on meeldetuletus kosmoselendude kõrgest riskist ja vajadusest pideva tähelepanu ning läbimõeldud juhtimise järele, et tagada kosmosekavade ohutus. Samal ajal elab mälestus meeskonnast edasi nii ametlikes mälestuskohtades kui ka hariduslikus pärandis.
Challenger plahvatab 1986. aastal õhkutõusmise ajal.
Meeskond
- Francis "Dick" Scobee (46)
- Michael John Smith (40)
- Judith Resnik (36)
- Ellison Onizuka (39)
- Ronald McNair (35)
- Gregory Jarvis (41)
- Christa McAuliffe (37), esimene õpetaja kosmoses.
Challengeri astronaudid
Küsimused ja vastused
K: Kuidas nimetati teist NASA poolt kasutatud kosmosesüstikut?
V: NASA poolt kasutatud teise kosmosesüstiku nimi oli Space Shuttle Challenger (OV-099).
K: Millal toimus kosmosesüstiku Challengeri õnnetus?
V: Space Shuttle Challengeri õnnetus toimus 73 sekundit pärast startimist Cape Canaverali saarelt 28. jaanuaril 1986. aastal.
K: Mitu astronauti oli pardal, kui õnnetus juhtus?
V: Õnnetuse toimumise ajal oli pardal seitse astronauti.
K: Mis põhjustas kosmosesüstiku Challengeri õnnetuse?
V: Space Shuttle Challengeri õnnetuse põhjustas kummist toru, mida nimetatakse o-rõngaks, mis ei laienenud, et täita külmast ilmastikuoludest tingitud tühimikku ühes kanderaketis.
K: Kust tuli nimi "Challenger"?
V: Nimi "Challenger" pärineb kuningliku mereväe laevast, mis uuris Vaikse ookeani ja Atlandi ookeani aastatel 1872-1876, samuti on see nimi Apollo 17 Kuu ekskursioonimooduli nimi.
K: Kas selles õnnetuses oli ellujäänuid?
V: Ei, selles õnnetuses ei olnud ellujäänuid; kõik seitse astronauti, kes sel ajal pardal olid, hukkusid.
