V-2 rakett (saksa keeles Vergeltungswaffe 2, nimetatud ka A‑4) oli maailmas esimene suuremahuline ballistiline rakett ja üks esimesi inimese valmistatud objekte, mis jõudis suborbitaalruumi. Esimene edukas katselask toimus 3. oktoobril 1942 Peenemünde'ist ja saavutas ligi 192 km kõrguse. V‑2 konstrueerimine ja kasutuselevõtt tähistas pöördepunkti sõjatehnoloogias: selle põhimõtted – vedelkütusemootor, juhtimissüsteem ja etapita ballistiline trajektoor – on mõjutanud paljusid hilisemaid raketisüsteeme ja kosmoselaevade projekte.

Kujundus ja tehnilised andmed

V‑2 oli umbes 14 m pikk, diameetriga umbes 1,65 m ja startmassiga ligikaudu 12 500 kg. Peamised tehnilised tunnused olid:

  • Kütus: vedel kütus (alkoholi‑vesilahus) ja hapnik (vedel hapnik ehk LOX) kui oksüdeerija.
  • Mootor: üheastmeline vedel‑kütusemootor, mis tekitas raketile suure kiiruse ja võimaldas kuni mitmesaja kilomeetri lennukaugust (tavaliselt kuni ~320 km).
  • Laskekaal: explosiivne lõhkepea umbes 1 000 kg ümber.
  • Juhtimine: giroskoopidel ja juhtpindadel põhinev inertiaalne juhtimissüsteem, mis viis raketi etteantud sihtrakendile ballistilisel trajektooril.
  • Kiirus: rakett oli supersonic ja lennu lõpuosas mitu korda heli kiirusest (helikiirusega liikuv), mistõttu oli sellel aeglasel ja tollal piiratud õhutõrjetehnoloogial raske tabada.

Sõjaline kasutus ja inimkannatused

Sõjalise raketina võeti V‑2 kasutusse 1944. aastal ja seda kasutati natsirežiimi poolt sihtmärkide pommitamiseks, sealhulgas Londoni, Antwerpeni ja teiste Euroopa linnade vastu. Esimased relvana kasutatud V‑2 löögid tabasid Pariisi 8. septembril 1944; sama päeva jooksul tabas teine rakett ka Londonit. Wehrmacht ja teised Saksa väeüksused tulistasid Teise maailmasõja ajal välja üle 3 000 V‑2 raketi; nende rünnakute tagajärjel hukkus hinnanguliselt umbes 7 000–9 000 inimest, sh tsiviilisikuid ja sõjaväelasi.

Võimsuse ja tehnilise jõudluse kõrval on V‑2 ajaloo puhul oluline ka varjatud, traagiline pool: suurem osa tootmisest liikus 1944. aastal maa alla Mittelwerki mäetunnelitesse, kus töödeldi ja kokku monteeriti rakette sundtööjõu abil. Tingimused olid julmad ning paljud sundtöölised surid töö või halva kohtlemise tagajärjel.

Pärast sõda ja pärand

Pärast Saksa lüüasaamist konfiskeerisid liitlased mitmeid V‑2 rakette, komponente ja teadlasi. Vabariikide ning Liitlaste huvi oli suur nii sõjatehnika kui ka teaduslike katsete pärast. Ameerika Ühendriigid tõid osa Peenemündes töötanud Saksa raketiteadlaste meeskonnast USA-sse operatsiooni Paperclip raames; meeskonda juhtis Wernher von Braun, kes sõja lõpus USA võimudele allus. Selle abiga ja Saksa toodetud osadest kokku pandud esimene USAs kokku pandud V‑2 käivitati 1946. aasta aprillis White Sandsist, New Mexico osariigis. USA katselaskude sari kasutas V‑2 masinaid atmosfääriülese mõõtmete, ionosfääri ja teadusuuringute läbiviimiseks. Kokku viidi USA katselaskudel V‑2 rakette õhku umbes 66 korda; viimane neist leidis aset 29. oktoobril 1951.

Ka Nõukogude Liit konfiskeeris saksa tehnoloogiat ja teadlasi ning kasutas saadud teadmisi oma raketi‑ ja kosmoseprogrammide arendamisel. Mõlemad pooled – USA ja Nõukogude Liit – kasutasid V‑2 tehnilisi põhimõtteid edasisteks arenguteks, mis lõpuks viisid balistiliste rakettide, kaugmaarakettide ja 1950.–60. aastate kosmoselengete tekkimiseni.

Mõju teadusele ja tehnoloogiale

V‑2 tähistas üleminekut mehhaniseeritud suurtükipommidest kaugemale: see oli esimene süsteem, mis tõi praktiliselt raketitöö ja juhitava ballistilise trajektoori sõjalisse kasutusse ning samal ajal võimaldas teaduslikke mõõtmisi atmosfääri ülaosas. Paljudele hilisematele raketiprojektidele andis suuna just V‑2 insenertehnika ja raketiteaduse alused. Samas on selle pärandi hinnang kahjulik — tehnikat arendati ja kasutati massihävitusrelvana ning tootmine oli seotud inimlikkusevastaste kuritegudega.

Kokkuvõte: V‑2 oli tehnoloogiliselt läbimurdeline ja mõjutas tugevalt sõjatehnika ja kosmosetehnoloogia arengut, kuid selle ajalugu on tihedalt seotud Teise maailmasõja sõjapidamise ja sundtööga, mis jättis olles tehnilise saavutuse kõrvale ränga inimliku arve.