Saksa keel (Deutsch): päritolu, levik, grammatika ja murded

Avasta saksa keele päritolu, levik, grammatika ja murded — 100M kõnelejat, käänded, eripärad Šveitsis ning praktilised näited ja võrdlused inglise ja hollandi keelega.

Saksa keel (saksa keel: Deutsch või [die] deutsche Sprache) on indoeuroopa keelte perekonda kuuluv läänegermaani keel.

Seda keelt räägitakse Saksamaal, Austrias, Šveitsis, Liechtensteinis ja Luksemburgis, kus seda räägib umbes 100 miljonit inimest. See on Euroopa Liidus kõige enam räägitav emakeel. Mõned inimesed räägivad saksa keelt Belgias ja Madalmaades, samuti Prantsusmaal ja Põhja-Itaalias. Saksa keelt kõnelevad inimesed on paljudes riikides, sealhulgas Ameerika Ühendriikides ja Kanadas, kuhu paljud inimesed on Saksamaalt emigreerunud. Saksa keelt räägitakse ka Ida-Euroopas, Bulgaarias, Rumeenias ja Venemaal.

Saksa keel kuulub läänegermaani keelte perekonda (sarnaste keelte rühm) ja sarnaneb suuresti inglise ja hollandi keelega. Suur osa saksa keele sõnavarast on seotud inglise keelega, kuid grammatika on keerulisem. Saksa keeles on kasutusel käändsüsteem ja kui kasutatakse abistavaid verbe, tuleb verbi põhiosa viia lause lõppu. Näiteks "Keegi varastas mu auto" on Jemand hat mein Auto gestohlen (Keegi varastas mu auto) või "Keegi helistas mulle eile õhtul" on Jemand hat mich letzte Nacht angerufen (Keegi helistas mulle eile õhtul).

Saksa kirjakeeles peab iga nimisõna algama suure tähega. Ka inglise ja taani keeles on see juba ammu nii, kuid praegu mitte. Tänapäeval on saksa keel ainus keel, kus see reegel kehtib.

Kuigi saksa keel on Šveitsis ametlik keel, on saksa keele Šveitsi murde mõistmine raske nii Saksamaa emakeele kõnelejatele kui ka neile šveitslastele, kelle emakeeleks ei ole saksa keel. Üks põhjus, miks murded on tänapäevalgi nii erinevad, on see, et kuigi Šveits võttis standardse saksa keele üle, peamiselt kirjaliku standardina, tahtsid saksa šveitslased teises maailmasõjas end natsidest eraldada, valides standardse murde asemel šveitsi murde. Šveitsi saksa keeles on ka mõningaid erinevusi kirjas, näiteks on ainult saksa keeles esinev ß-täht alati asendatud ss-tähega.

Päritolu ja lühike ajalooline ülevaade

Saksa keele areng ulatub varajasesse keskaega. Peamised arenguetapid on:

• Vanakõrgsaksa (Old High German, ca 6.–11. sajand) – kirjakeele ja dialektide varajane etapp;
• Keskkõrgsaksa (Middle High German, ca 11.–14. sajand) – kirjanduslik keelekorrastus ja laiem kultuuriline kasutus;
• Uuskeskkõrgsaksa / varauus saksa keel (Early New High German, 14.–17. sajand) – keele ühtlustumine, Martin Lutheri Piiblitõlge (16. sajand) mõjutas suurt osa standardkeele kujunemisest;
• Kaasaegne standardne saksa keel (18. sajandist alates) – kirjalik standard ja hiljem koolihariduse levik aitasid formaalset ühtlustumist.

Levila ja kõnelejate arv

Saksa on mitte ainult kodukeelena laialt levinud Kesk-Euroopas, vaid ka teise keele oskusena populaarne. Emakeelena räägib saksa keelt hinnanguliselt ligikaudu 90–100 miljonit inimest; teine keelena lisandub mitu kümneid miljoneid. Saksa keel on Euroopa Liidus suurima emakeelega rahvakeel ning tugevasti esindatud teaduses, tehnoloogias, majanduses ja kultuuris.

Kirjakeel ja ortograafia

Saksa kirjakeel põhineb standardiseeritud kõrgsaksa murdel (Hochdeutsch). Olulised tunnused:

• Nimede kapitaleerimine: kõik nimisõnad kirjutatakse suure algustähega (näiteks der Tisch, die Freiheit); see on haruldane omadus tänapäeva keeltes.
• Orthography Reformid: 1996. ja järgnevad reformid (nt 2006 täpsustused) muutsid õigekirja mõnes kohas – näiteks reegleid yhest hüüumaast, kääne ja kirjutusviisi kohta.
• Erimärgid: tähed ä, ö, ü ja erimärk ß (scharfes S). Šveitsi saksa kirjakeeles ß ei eksisteeri ja seda asendatakse sageli ss-ga.

Grammatika põhitõed

Saksa grammatika on rikkalik ja sisaldab mitmeid omadusi, mis erinevad inglise keelest:

• Soolisus: nimisõnadel on kolm sugu — meessoost (maskuliin), naissoost (feminiin) ja kesksoost (neutrum).
• Käänamine: neli põhikäändet — nimetav (Nominativ), omastav (Genitiv), osastav (Akkusativ) ja alaleütlev (Dativ). Käänamine mõjutab artikleid, omadussõnu ja mõnikord ka nimisõnu.
• Sõnajärg: põhiline sõnajärg lihtlauses on V2 (teise positsiooni verb) ning alussõnaga (subordinate) lausetes on verbi(-)sõna lõpus (verbi lõpp-positsioon). Näiteks: Ich kaufe Brot. (Ma ostan leiba.) ja ..., weil ich Brot kaufe. (sest ma ostan leiba.)
• Aegade kasutus: saksa keel kasutab lihtminevikku (Präteritum) ja täislause-perfekti (Perfekt) erinevates kontekstides (suuliselt kasutatakse sagedamini Perfekti, kirjas Präteritumi); samuti plusskvamperfekti ja tulevikku.
• Separable verbs: eraldatavad eelsõnaga verbid (näiteks aufstehen → Ich stehe auf), samuti tugevad/ebastabiilsed ja nõrgad verbid, mis muudavad pöördes vokaali.
• Kokku- ja liitsõnad: saksa keel on kuulus pikkade liitsõnade poolest (nt Bundesverfassungsgericht).

Murdesüsteemid ja variantid

Saksa keel jaguneb mitmeks suureks murderühmaks, mis võivad kõnelejatele tekitada raskusi vastastikuse mõistmisega:

• Kõrgsaksa murded (Hochdeutsch): kaasaegse standardkeele aluseks; hõlmab kesk- ja lõuna-Saksamaa murdeid, samuti Austria ja Šveitsi saksa kirjalikku standardit.
• Alemanniline: Lõuna-Saksamaal ja Šveitsis (sh šveitsi saksa — Schweizerdeutsch) — Šveitsi murded võivad olla nii erinevad, et neist tekitatud kõne ei pruugi olla arusaadav teistele saksa keele emakeelsetele.
• Baiervene (Bavarian): Baieri ja Austria piirkondades levinud murded.
• Alamgermaani / Plattdeutsch: Loode-Saksamaa ja Madalmaade lähedal; liigitatakse mõnikord eraldi keelena, kuna see erineb märkimisväärselt kõrgsaksast.

Murdeid mõjutavad regionaalsed häälduse, sõnavara ja süntaksi erinevused. Paljudes piirkondades eksisteerib diglossia: inimesed kasutavad kirjutamisel ja ametlikes situatsioonides standardkeelt, igapäevases kõnes aga oma murret.

Regionaalsed variandid: Austria ja Šveits

Austria: sisaldab erisõnavara (nt Marille asemel Aprikose) ja teatud grammatika- ning kõnevariatsioone. Šveits: ametlikult kasutatakse kirjakeeles standardset saksa keelt, kuid igapäevases kõnes domineerivad šveitsisaksa murded; Šveitsi kirjas puudub ß ja on ka muid ortograafilisi ja leksikaalseid erinevusi.

Mõjud ja laenud

Saksa keel on mõjutanud paljusid teisi keeli ja võtnud ise vastu laensõnu ladina-, prantsuse- ja inglise keelest. Inglise keeles leidub rohkesti laensõnu, mis on pärit saksa keelest (eriti terminoloogia teaduses ja filosoofias).

Saksa õppimine ja raskused

Saksa keele õppijad kohtavad tavaliselt raskusi seoses käänete, sugude, artiklite ja sõnajärguga, kuid paljud õppurid leiavad, et saksa keel on loogiline ja süsteemne. Tänu sarnastele sõnadele inglise keelega on algtasemel sõnavara õppimine kergemal poolel.

Kokkuvõte

Saksa keel on rikas ajaloo, murrete ja kirjanduslike traditsioonide poolest. See on oluline keel nii Euroopa kultuuris kui ka laiemalt teaduse, tehnoloogia ja äri vallas. Kuigi grammatika ja murrede mitmekesisus võivad olla keerukad, pakub saksa keel õppijale tugeva loogilise struktuuri ning ligipääsu rikkalikule kirjandus- ja teaduspärandile.

Küsimused ja vastused

K: Mis keel on saksa keel?

K: Kui paljud inimesed räägivad saksa keelt emakeelena?

K: Kus räägitakse saksa keelt väljaspool Saksamaad, Austriat, Šveitsi, Liechtensteini ja Luksemburgi?

K: Kuidas on saksa keele grammatika võrreldav inglise keelega?

K: Kas standardne saksa keel on Šveitsis ametlik keel?

K: Miks erinevad Šveitsi murded tänapäevalgi nii palju standardse saksa keelest?

Otsing