Ortograafia: õigekirja, kirjavahemärkide ja suurtähtede reeglid

Ortograafia on kokku lepitud või ametlik viis, kuidas teatavat keelt kirjutada. See hõlmab õigekirjareegleid — reegleid, mis määravad tähtede, silpide ja sõnade kirjapildi, kirjavahemärkide, suurtähtede kasutuse ning diakriitiliste tähtede (nt täpid ja kriipsud) õiged vormid. Ortograafia hõlmab ka näiteks sidekriipsu kasutust, sõnade reavahetusel jagamist, transliteratsiooni ja sõnavormide standardimist.

Mida ortograafia täpsemalt sisaldab?

  • Tähtede ja tähtkombinatsioonide kasutus (kuidas kujutada häälikuid kirjas)
  • Sõnade õigekiri ja suurtähtede reeglid (nimed, lause algus, akronüümid jne)
  • Kirjavahemärgid — kus panna punkt, koma, koolon, semikoolon, küsimärk ja muud märgid
  • Diakriitilised märgid ja nende kasutus (näiteks ä, ö, õ)
  • Sõnade ühendamine ja lahutamine (kui kirjutada kokku, eraldi või sidekriipsuga)
  • Kirjutusnormide muutmise ja reformide alused

Standardeerimine ja keelepoliitika

Mõnes keeles eksisteerib ametlik või pooled ametlik organisatsioon, kes otsustab keele normide üle — näiteks Académie française Prantsusmaal, mis annab soovitusi prantsuse õigekirja ja sõnavara kohta. Paljudes riikides on olemas õigekeelsuskomisjonid, keeleinstituudid või valitsuse keeleosakonnad, mis koostavad reegleid ja soovitusi.

Teistes keeltes, nagu inglise keel, puudub üks keskne ametkond, mis diktiks kõike. Inglise õigekirja standardiseerumine oli osaliselt varajaste trükkalite ja raamatukogude töös — trükkijad ja hiljem sõnaraamatute koostajad jaotavad ja kujundavad kirjutamispraktikat. Samuti mõjutasid keelt ortograafilised reformid, haridus- ja kirjanduspraktika ning tähtsad väljaanded (näiteks sõnaraamatud), mis aitasid ühetaolisust suurendada.

Miks õigekiri mõnikord raske on?

Mõned keeled on suhteliselt foneemilised ehk kirja- ja häälikusüsteem on ühesed (näiteks eesti ja soome keel), mistõttu õigekiri on loogiline ja õppimiseks lihtsam. Teised keeled, näiteks inglise või prantsuse, on ajalooliste muutuste, laensõnade ja foneetiliste nihkete tõttu omandanud palju erandeid ja ebaühtlusi. Inglise keeles mängib tähtsat rolli ka ajalooline areng (nt Great Vowel Shift), mis on jätnud kirjavaatele vanad kujutised, kuigi hääldus on muutunud — seetõttu on paljud sõnad ebajärjekindlalt kirjutatud.

Ajaloost ja praktilisest mõjust

Ortograafia ajalugu näitab, et enne trükipressi ja standardiseeritud haridust oli ühe sõna kirjapilte palju. Näiteks keskaegses ja varauusaja kirjas võisid samal sõnal esineda mitmesugused variandid; fenomen, mida tänapäevases standardis enam ei leita. Trükised, sõnaraamatud ja ametlikud normid aitasid järk-järgult vähendada alternatiivseid vorme ja tõid kaasa tänapäevase õigekirja kujunemise.

Kuidas ortograafiaga tööd tehakse ja miks see oluline on

Ortograafia reguleerimine toimub läbi teadlikult koostatud reeglite, sõnaraamatute, õpikute ja ametlike juhiste. Hea ja järjekindel õigekiri aitab sujuvamat kirjavahetust, lihtsustab keeleõpet, toetab tekstide otsimist ning vähendab arusaamatusi. Samas tuleb arvestada keelevälise muutusega: mõned ortograafilised reformid on vajalikud, et kohandada kirjutust tänapäevase häälduse ja kasutusviisidega, samas säilitada ajalooline järjepidevus ja tekstide loetavus.

p970

Inglise ortograafia

Inglise ortograafia ehk inglise keele õigekiri on viis, kuidas 26 tähestiku tähte kasutatakse inglise keele 36 hääle (IPA) kirjutamiseks. Esimesed vanainglise keele käsikirjad kirjutati ladina tähestikku kasutades. Selles oli 24 tähte. p16

Vokaalid

Ükski tähestik ei sobi täpselt oma keelega. Üks põhjus on see, et helisid on alati rohkem kui tähti. Inglise keeles on häälikuid palju rohkem kui vokaale. Vana-Kreeklased, kes kasutasid esimesena tähed vokaalide jaoks, otsustasid kasutada ainult mõnda tähte vokaalihäälikute jaoks. See valik mõjutas kõiki hilisemaid tähestikke:

"Kreeklaste tähtsus tähtkirja ajaloos on ülimalt suur. Kõik tänapäeval Euroopas kasutusel olevad tähestikud on otseselt või kaudselt seotud vanakreeka kirjaga".

Inglise keeles oleks vaja umbes 20 häälikut, et esindada üldkasutatavaid häälikufoneeme (~helisid),p237 ja mõnes keeles on häälikute jaoks rohkem tähti. Gruusia keeles on kokku 41 tähte. Lühem tähestik töötab, kasutades ühe heli jaoks kaks või kolm tähte või ühe tähe jaoks mitu häält.

Konsonandid

Inglise tähestikus on ainult kolm konsonanti, millel on üks heli, mida ei saa toota teiste kombinatsioonidega ja mis ei ole kunagi hääletud: n, r ja v. Inglise keeles kasutatakse 22-26 konsonantfoneemi.

Dialektid

Teine põhjus, miks tähestikud ei sobi kunagi täpselt keelte jaoks, on murde. Kõneldav keel varieerub eri kohtades ja aegadel. See on väga ilmne inglise keele puhul, sest hääldus on maailma eri paigus väga erinev. Kirjakeel on alati vähem paindlik kui selle kõnekeel. Sellel on teistsugune funktsioon ja seda toodetakse mehaaniliselt. See peab teenima kõiki, kes seda keelt räägivad, ja seda teeb ta, hoides õigekirja eri aegadel sarnasena.

Seetõttu on kõigil tähestikel helid, mida on raske kasutada kasutatavate tähtedega kujutada. Ja inglise keeles on ka muid probleeme: helid, mida saab kirjutada erinevalt, ja kirjapilt, mida saab hääldada erinevalt. See kõik tekitab probleeme õigekirjaga.

Briti ja ameerika inglise keel

Erinevused Ameerika inglise ja Briti inglise keele õigekirja vahel tekkisid peamiselt ühe mehe tõttu. Noah Webster (1758-1843) kirjutas grammatika, õigekirjaraamatu ja lõpuks ka Ameerika inglise keele sõnaraamatu. Selle käigus pakkus ta välja mitmeid õigekirja lihtsustusi. Oma sõnaraamatus valis ta sõnades nagu defense asemel s-i, muutis sõnades nagu center re-i er-iks, jättis ära ühe l-i sõnas traveler. Alguses jättis ta u alles sõnades nagu colour või favour, kuid hilisemates väljaannetes jättis selle välja. Samuti muutis ta tongue'i tung'iks: see ei jäänud püsima. Tema peamine põhjus oli aidata lastel õppida lugema ja kirjutama. Websteri sõnaraamat sisaldas seitsekümmend tuhat sõna, millest kaksteist tuhat polnud varem avaldatud sõnaraamatus kunagi varem ilmunud.

Webster lõi Ameerika inglise keelele veidi teistsuguse identiteedi. Kuid kuna tema jõupingutused ei käsitlenud mõningaid kõige silmatorkavamaid probleeme, ei muuda tema variatsioonid keele kasutamist eriti palju. Üks näide inglise keele ortograafia tõelistest probleemidest on sõnalõpp -ough, mida hääldatakse mitmel erineval viisil: tough, bough, cough... Õigekirjutuse varieerumise algpõhjused on ajaloolised. Laenusõnad tulevad oma (võõrkeelse) õigekirjutusega. Mõned prantsuse laenusõnad kirjutatakse ikka veel prantsuse keeles, teisi on muudetud.

Alates Websterist on paljud inimesed teinud ettepanekuid inglise keele õigekirjareformi kohta, näiteks George Bernard Shaw, kes tegi ettepaneku uue foneetilise tähestiku loomiseks inglise keele jaoks. Mõnel juhul on Websteri muudatused Suurbritannias laialdaselt üle võetud: õigekirjaprogramm pärineb prantslastelt; USA programm on selgelt lihtsam ja inglise keele sõnalõpudega paremini kooskõlas. Meie tänapäeva maailmas on inglise keele ortograafia endiselt probleemiks. Mõnes riigis (eelkõige Prantsusmaal) võib riiklik komitee anda nõu ja suuniseid õigekirja osas. Inglise keel on juba ammu pääsenud riiklikust eestkostest.

  • Kuigi õigekiri on oluline, on see vähem tähtis kui see, kuidas keelt praktikas kasutatakse. Erinevused briti ja ameerika inglise keele kasutamisel on rohkem seotud idioomi, slängi ja sõnavaraga kui õigekirjaga. Selles suhtes on õigekiri kirjas või trükis natuke nagu hääldus kõnes. Need on vajalikud välisriided, kuid sisemine sisu on olulisem.
  • Vikipeedias (pange tähele õigekirja) võivad artiklid olla kas Ameerika või Briti inglise keeles, kuid peaksid olema igas artiklis ühtsed. Täpsemalt: Vikipeedia:Stiili käsiraamat

Sõnastikud ja foneetika

Kaasaegset briti õigekirja ja kasutust on suuresti mõjutanud kaks suurt inglise keele sõnaraamatut, Samuel Johnsoni "A dictionary of the English language" (1755) ja James Murray "Oxford English Dictionary". Johnsoni sõnaraamatul oli tohutu mõju nii välismaal kui ka kodumaal. Sõnaraamatut eksporditi Ameerikasse.

"Sõnaraamatu vastuvõtmine Ameerika Ühendriikides oli oluline sündmus mitte ainult selle, vaid ka leksikograafia ajaloos. 18. sajandi teisel poolel oli Johnson ameeriklaste jaoks keeleteaduse autoriteet ja tema kuulsus mõjutas Ameerika sõnaraamatute hilisemat arengut".p224

Ameerika leksikograafide jaoks oli sõnaraamatut võimatu ignoreerida:

"Ameerika kaks suurt XIX sajandi leksikograafi, Noah Webster ja Joseph Emerson Worcester, vaidlesid tuliselt Johnsoni pärandi üle ... 1789. aastal teatas [Webster], et "Suurbritannia, kelle lapsed me oleme ja kelle keelt me räägime, ei tohiks enam olla meie standardiks, sest tema kirjanike maitse on juba rikutud ja tema keel on languses." ... Kui Webster leidis Johnsonile etteheiteid, siis Joseph Worcester tervitas teda ... 1846. aastal lõpetas ta oma "Inglise keele universaalse ja kriitilise sõnaraamatu".p226

Mõned inimesed vaidlevad selle üle, millist keelt on kõige lihtsam kirjutada. Inimesed, kes õpivad teist keelt, kalduvad arvama, et nende esimene (emakeelne) keel on kõige lihtsam. Õppija jaoks on aga programmilised keeled, kus on hästi määratletud reeglid, lihtsam alustada kui inglise keel. Inglise keele õigekiri on tähestikulisest kirjaviisist kaugelt kõige ebaregulaarsem ja seega kõige raskemini õpitav. Inglise keel on oma päritolult germaani keel. Oma varajastest anglosaksi juurtest alates on see laenanud sõnu paljudest teistest keeltest: Prantsuse keel (romaani keel) ja ladina keel on inglise keele kõige sagedasemad doonorid.

Foneetilist õigekirja kasutavaid keeli on lihtsam õppida kirjutama kui teisi. Foneetilise õigekirja puhul kirjutatakse sõnad nii, nagu need hääldatakse. Näiteks itaalia sõna "orologio" hääldatakse oh-ro-LO-jo ("gi" teeb alati "j"-häälikut.) Inglise keeles puututakse kokku sõnaga "knife". Sõnas "knife" ei hääldata "k", kuigi inglise keeles on tavalisem hääldada "k", kui nad on sõnades.

Inglise keele õigekirja ajalugu

Üks meie probleem on see, et sarnaselt kõlavaid sõnu võib kirjutada üsna erinevalt. Rough ja ruff; meet ja meat; great ja grate. Keerulise õigekirjaga sõnu võib hääldada lihtsalt: Leicester hääldatakse "Lester". Isegi neid reegleid, mis meil on olemas, rikutakse sageli. "i enne e, v.a. pärast c" on üle 100 erandi.p272 Peaaegu kõik need probleemid on tekkinud ajaloolistel põhjustel. Inglise keel on viimase tuhande aasta jooksul muutunud ja kuna keel muutub, siis on selle osadele jäänud erinevad kirjaviisid.

Siin on mõned inglise keele ortograafia põhjused:

  1. Algselt 23-täheline tähestik umbes 35 vanainglise foneemi (heli) jaoks. Hiljem lisandusid teised tähed.
  2. Pärast normannide vallutamist võtsid prantsuse kirjamehed kasutusele uued kirjaviisid.
  3. Trükkimine. Paljud varajased trükkalid tulid Euroopa mandrilt ja tõid Inglismaale teisi õigekirjanorme. Kuid kuigi trükkimine stabiliseeris õigekirja, muutus hääldus jätkuvalt.
  4. Trükkimine langes kokku suure häälikuvahetusega keskinglise keele lõpus (14.-15. sajandi lõpus). Et vältida keerulisi üksikasju, on juhtunu järgmine: sajandi jooksul muutus kõigi vokaalide hääldus, mis ei ole ikka veel kogu Suurbritannias standardne. Igal juhul peegeldab tuhandete sõnade õigekiri nüüd nende hääldust Geoffrey Chauceri ajal.
  5. 16. sajandi õpetlased püüdsid näidata sõna ajalugu selle õigekirja kaudu: vaikiv "b" sõnas "debt" on seal selleks, et kajastada ladina debitum'i.
  6. Rohkem laenusõnu lisandus 16. sajandi lõpus ja 17. sajandi alguses, näiteks pneumoonia, idiosünkraasia, epitoom, kakao.

Inglise keeles on väga palju sõnu, kuid selle õigekiri pärineb paljudest erinevatest allikatest. "Inglise keele suur ja mitmekesine leksikon on ostetud üha deversifitseerituma kirjapildi arvelt". . p275

Erinevused keelte vahel

Mõnedes keeltes on suur vastavus foneemide ja tähtede vahel. See tähendab, et nad saavad iga heli kohta peaaegu ühe tähe. Kui vastavus oleks täiuslik, oleks selles keeles foneemiline ortograafia. Inglise keel on väga mittefoneemiline. Selles on peaaegu kõik teadaolevad kõrvalekalded:

  1. erinevad tähed sama heli jaoks
  2. kaks või enam tähte ühe heli jaoks
  3. heli sõltub lähedalasuvatest tähtedest
  4. suur hulk sõnu, mille kõla varieerub sõltuvalt dialektist
  5. suur hulk imporditud kirjaviisidega laenusõnu
  6. vigane: see ei kajasta mõningaid olulisi foneemide erinevusi. Näide: erinevus häälikulise th (the) ja hääldamata th (thin) vahel.

Seda uurimisvaldkonda nimetatakse "ortograafiliseks sügavuseks". Tähestiku ortograafiline sügavus on see, mil määral kirjakeel kaldub kõrvale lihtsast üks-ühele tähe-foneemi vastavusest. See näitab, kui lihtne on ennustada sõna hääldust selle õigekirja põhjal. Madala ortograafia puhul on kirjapildi põhjal lihtne hääldada sõna, sügava ortograafia puhul aga raske hääldada, lähtudes sellest, kuidas see on kirjutatud. Madala ortograafia puhul on õigekirja ja häälduse vastavus otsene: hääldusreeglite olemasolul on võimalik sõna õigesti "välja öelda".

Enamikus teistes rahvusvahelistes keeltes on sarnased probleemid: prantsuse, araabia või heebrea keeles on uutel lugejatel raske õppida sõnu dekodeerima. Selle tulemusena õpivad lapsed lugema aeglasemalt. Nii hispaania kui ka itaalia keeles on õigekirja ja häälduse vahel otsesem seos. Need on madala ortograafilise sügavusega keeled.

Seotud leheküljed


AlegsaOnline.com - 2020 / 2025 - License CC3