Ortograafia on kokku lepitud või ametlik viis, kuidas teatavat keelt kirjutada. See hõlmab õigekirjareegleid — reegleid, mis määravad tähtede, silpide ja sõnade kirjapildi, kirjavahemärkide, suurtähtede kasutuse ning diakriitiliste tähtede (nt täpid ja kriipsud) õiged vormid. Ortograafia hõlmab ka näiteks sidekriipsu kasutust, sõnade reavahetusel jagamist, transliteratsiooni ja sõnavormide standardimist.
Mida ortograafia täpsemalt sisaldab?
- Tähtede ja tähtkombinatsioonide kasutus (kuidas kujutada häälikuid kirjas)
- Sõnade õigekiri ja suurtähtede reeglid (nimed, lause algus, akronüümid jne)
- Kirjavahemärgid — kus panna punkt, koma, koolon, semikoolon, küsimärk ja muud märgid
- Diakriitilised märgid ja nende kasutus (näiteks ä, ö, õ)
- Sõnade ühendamine ja lahutamine (kui kirjutada kokku, eraldi või sidekriipsuga)
- Kirjutusnormide muutmise ja reformide alused
Standardeerimine ja keelepoliitika
Mõnes keeles eksisteerib ametlik või pooled ametlik organisatsioon, kes otsustab keele normide üle — näiteks Académie française Prantsusmaal, mis annab soovitusi prantsuse õigekirja ja sõnavara kohta. Paljudes riikides on olemas õigekeelsuskomisjonid, keeleinstituudid või valitsuse keeleosakonnad, mis koostavad reegleid ja soovitusi.
Teistes keeltes, nagu inglise keel, puudub üks keskne ametkond, mis diktiks kõike. Inglise õigekirja standardiseerumine oli osaliselt varajaste trükkalite ja raamatukogude töös — trükkijad ja hiljem sõnaraamatute koostajad jaotavad ja kujundavad kirjutamispraktikat. Samuti mõjutasid keelt ortograafilised reformid, haridus- ja kirjanduspraktika ning tähtsad väljaanded (näiteks sõnaraamatud), mis aitasid ühetaolisust suurendada.
Miks õigekiri mõnikord raske on?
Mõned keeled on suhteliselt foneemilised ehk kirja- ja häälikusüsteem on ühesed (näiteks eesti ja soome keel), mistõttu õigekiri on loogiline ja õppimiseks lihtsam. Teised keeled, näiteks inglise või prantsuse, on ajalooliste muutuste, laensõnade ja foneetiliste nihkete tõttu omandanud palju erandeid ja ebaühtlusi. Inglise keeles mängib tähtsat rolli ka ajalooline areng (nt Great Vowel Shift), mis on jätnud kirjavaatele vanad kujutised, kuigi hääldus on muutunud — seetõttu on paljud sõnad ebajärjekindlalt kirjutatud.
Ajaloost ja praktilisest mõjust
Ortograafia ajalugu näitab, et enne trükipressi ja standardiseeritud haridust oli ühe sõna kirjapilte palju. Näiteks keskaegses ja varauusaja kirjas võisid samal sõnal esineda mitmesugused variandid; fenomen, mida tänapäevases standardis enam ei leita. Trükised, sõnaraamatud ja ametlikud normid aitasid järk-järgult vähendada alternatiivseid vorme ja tõid kaasa tänapäevase õigekirja kujunemise.
Kuidas ortograafiaga tööd tehakse ja miks see oluline on
Ortograafia reguleerimine toimub läbi teadlikult koostatud reeglite, sõnaraamatute, õpikute ja ametlike juhiste. Hea ja järjekindel õigekiri aitab sujuvamat kirjavahetust, lihtsustab keeleõpet, toetab tekstide otsimist ning vähendab arusaamatusi. Samas tuleb arvestada keelevälise muutusega: mõned ortograafilised reformid on vajalikud, et kohandada kirjutust tänapäevase häälduse ja kasutusviisidega, samas säilitada ajalooline järjepidevus ja tekstide loetavus.
p970