Foneetika — inimkõne helide teadus, ajalugu ja IPA
Foneetika (kreekakeelsest sõnast φωνή, phone, mis tähendab "heli" või "hääl") on teadus inimkõne helidest. Kedagi, kes on foneetika ekspert, nimetatakse foneetikuks.
Foneetiline teooria käsitleb kõnes esinevate helide (mida nimetatakse telefonideks) olemust ja seda, kuidas neid tehakse, kuuldakse ja mõeldakse. Sellest lähtuv fonoloogia uurib helisüsteeme ja heliüksusi (näiteks foneeme ja eristavaid tunnuseid). Foneetika on üks ortograafilise keeleteaduse kahest osast, teine osa on õigekiri, mis erineb grammatikast ja leksikast.
Peamised harud
Foneetikas on kolm peamist haru:
- artikulatsiooniline foneetika, mis käsitleb artikulatsiooni kohta ning huulte, keele, hääleaparaadi ja häälepaelte liikumist,
- akustiline foneetika, mis käsitleb helilainete omadusi ja seda, kuidas sisekõrv neid kuuleb, ning
- auditiivne foneetika, mis tegeleb kõne tajumisega (peamiselt sellega, kuidas aju mõtleb selle kohta, mida kõrvad kuulevad).
Rahvusvaheline Foneetiline Assotsiatsioon ja IPA
Rahvusvahelise Foneetilise Assotsiatsiooni (IPA) poolt tunnustatud telefonid on rohkem kui 100 erinevat telefoni, mis on esitatud nende kirjasüsteemis, mida nimetatakse rahvusvaheliseks foneetiliseks tähestikuks (International Phonetic Alphabet).
Rahvusvaheline foneetiline tähestik (IPA) annab ühtse viisi kõne helide täpseks kirjelduseks üle keelte. Lisaks põhitähtedele sisaldab IPA ka diakriitikuid, mis näitavad peenemaid hääldusvariante (näiteks nasaalsust, kestust või räbalust). Foneetiline transkriptsioon on kasulik keeleteaduses, keeleõppes, kõneravi ning kõnetehnoloogias (nt kõnetuvastus ja kõnesüntees).
Ajalugu ja tähtsamad panustajad
Esimest korda uuriti foneetikat 2500 aastat tagasi tänapäeva Indias Pāṇini poolt, kui ta kirjutas oma 5. sajandil eKr kirjutatud sanskriti keeleteaduse essees konsonantide artikuleerimise kohast ja viisist sanskriti keeles. Tänapäeva peamised india kirjaviisid järjestavad oma konsonandid nii, nagu Pāṇini seda tegi.
Keskajal ja varases modernses ajaloos tegid foneetilise teooria arengule kaasa ka araabia, kreeka ja juudi keeleteadlased; lääne teadusliku foneetika kiire areng toimus aga 19. sajandil, kui hakati kasutama instrumentaalseid mõõtetehnikaid. Rahvusvaheline Foneetiline Assotsiatsioon (IPA) loodi 19. sajandi lõpus, et standardiseerida foneetiline kirjapilt ja edendada foneetika õpetamist kogu maailmas.
Põhiterminid ja näited
- Telefon vs foneem: telefon on kõne konkreetne heliühik (füüsiline sündmus), foneem on keelespetsiifiline tähendusi eristav heliüksus (abstraktne kategooria). Näiteks inglise keeles on t ja d erinevad foneemid, samas kui sama foneem võib eri oludes olla erineva akustilise kuju (allofonid).
- Häälduse tunnused: koht (nt bilabiaalne, alveolaarne), viis (nt plosive, frikatiiv, nasaal), häälestus (häälepaelte vibreerimine: häälikuline vs häälitu), vokaalide puhul kõlavus, tagumine/eesmine, kõrge/ madal, laius jms.
- Näide artikulatsioonist: inglise p ja pʰ (aspiratsiooniga) on telefonid, mis võivad mõnes keeles eristada sõnu (nt hindi) või mitte (nt prantsuse keeles).
Meetodid ja instrumentaalne foneetika
Tänapäeva foneetikud kasutavad mitmesuguseid meetodeid helide uurimiseks:
- akustilised mõõtmised ja spektrogrammid (heli sagedusstruktuuri visualiseerimiseks),
- lõualuu- ja keeleliigutuse registreerimine (ultraheli, fluoroskoopia, magnetresonants, palatograafia),
- elektroglottograafia ja laryngoskoopia häälepaelte uurimiseks,
- psühhofüüsikalised testid ja tajumistestid auditiivses foneetikas.
Rakendused
Foneetika teadmisi kasutatakse mitmes valdkonnas:
- keeleõpe ja häälduse õpetus,
- kõneravi ja logopeedia,
- tehisintellekti ja kõnetehnoloogia (kõnetuvastus, kõnesüntees),
- forensic phonetics (õiguskeeleline kõneanalüüs),
- keeleuuringud ja dialektoloogia,
- haiguste diagnoos ja uurimine, mis mõjutavad kõnemehhanisme (nt Parkinsoni tõve puhul).
Foneetika on interdistsiplinaarne teadus: see ühendab keeleteaduse, füüsika (akustika), neuroteaduse, inseneriteaduse ja psühholoogia meetodeid, et mõista, kirjeldada ja rakendada teadmisi inimkõne heli kohta igapäevaelus ja teadustöös.
Kättesaadavad allikad
- Sissejuhatus foneetikasse algajatele
Küsimused ja vastused
K: Mis on foneetika?
V: Foneetika on teadus inimese kõnes esinevatest helidest. See uurib kõnes esinevate helide olemust, nende tekkimist, kuulmist ja mõtlemist ning nende kujutamist rahvusvahelise foneetilise tähestiku abil.
K: Kes on foneetika ekspert?
V: Kedagi, kes on foneetika asjatundja, nimetatakse foneetikuks.
K: Millised on ortograafilise keeleteaduse kaks osa?
V: Ortograafilise keeleteaduse kaks osa on foneetika ja õigekiri.
K: Mitu erinevat telefoni tunneb Rahvusvaheline Foneetiline Assotsiatsioon?
V: Rahvusvaheline Foneetiline Assotsiatsioon tunnustab üle 100 erineva telefoni.
K: Millal hakati esimest korda uurima foneetikat?
V: Foneetikat uuriti esmakordselt 2500 aastat tagasi Pakistani praeguse Khyber Pakhtunkhwa provintsis Pāṇini poolt, kui ta kirjutas sanskriti keele konsonantide kohta oma 5. sajandil eKr kirjutatud sanskriti keeleõpetuse essees.
K: Millised on kolm peamist foneetika haru?
V: Foneetika kolm peamist haru on artikulatsioonifoneetika (mis käsitleb koha ja liikumist), akustiline foneetika (mis käsitleb helilainet) ja auditiivne foneetika (mis käsitleb kõnetaju).
K: Kuidas Pāṇini järjestas konsonandid, kui ta neist kirjutas?
V: Pāṇini järjestas konsonandid nende koha ja artikulatsiooniviisi järgi, kui ta neist kirjutas.
