Alemannisaksa keel (alemanni saksa keel: alemannisch) on germaani keelte perekonna ülemsaksa haru murdete rühm. Seda räägib umbes kümme miljonit inimest kuues riigis, sealhulgas Lõuna-Saksamaal, Šveitsis, Prantsusmaal, Austrias, Liechtensteinis ja Itaalias. Šveitsis nimetatakse seda mõnikord šveitsi saksa keeleks.
Erinevalt teistest keeltest on alemanni saksa keel ainult kõnekeel; selle keele jaoks ei ole kindlat ortograafiat. Kuid dialektide kirjapanekuks kasutatakse sageli kohalikku kirjaviisi või standardkeele ortograafiat kohandatuna. Šveitsis avaldatakse dialektis artikleid, raadio- ja telesaateid ning muusikatekste, mistõttu kohtab kirjutatud alemannikeele kujundeid sagedamini just seal.
Jaotus ja peamised murded
Alemannikeel pole ühtne keel, vaid koosneb mitmest omavahel seotud murdegrupist, mis moodustavad murdeajaloolise ja geograafilise piiri ülemineku teiste saksa murretega. Peamised rühmad on:
- Švabi (Schwäbisch) – levinud eelkõige Baden-Württembergi lääne- ja keskosades (sageli Lõuna-Saksamaal). See on üks tuntumaid alemannikeele rühmi.
- Alam-alemanni (Low Alemannic) – hõlmab näiteks Alsace’i piirkonna (Prantsusmaal) murdeid, mida kutsutakse ka alsatsiakeeleks (Elsässisch).
- Kõrge-alemanni (High Alemannic) – domineerib paljudes Šveitsi saksa keelt kõnelevates kantonites ning on lähedane igapäevases suhtluses kasutatavale „šveitsi saksa” vormile.
- Kõrgeim-alemanni (Highest Alemannic) – esineb Alpides asuvates piirkondades (nt Valais, Graubünden) ja on näide kõige eristuvamatest šveitsi murretest, mis võivad standardsaksa kõnelejale olla raskesti arusaadavad.
- Walseri murded – ajaloolised alemannikeelsed „taskud” Alpides ning Põhja-Itaalias, mida räägivad Walseri kogukonnad (nt mõned külad Itaalias ja Šveitsis).
Keeleseaduslik ja sotsiaalne olukord
Staatus: Alemannikeeli käsitletakse tavaliselt murdekogumikuna, mitte kirjakeelena. Šveitsis on dialektidel tugev positsioon igapäevases suhtluses, meedias ja kultuuris — seal on tavapärane rääkida dialektis ka ametlikumas kontekstis, samas kui kirjalikult kasutatakse peamiselt standardset saksa keelt. Saksamaal, Austrias ja Prantsusmaa alsatsiapiirkonnas on standardkeel domineerivam, kuid murdeid hoitakse kohaliku identiteedi osana.
Mõisted ja omavaheline mõistetavus: Alemannikeel moodustab murdelisemaid kõnevariante, mille mõistetavus standardsaksa või teiste saksa murretega varieerub tugevalt. Mõned šveitsi ja kõrgeim-alemanni murded on paljudele standardsaksa kõnelejatele keeruliselt arusaadavad.
Keelenähtused ja kultuur
Alemannikeel iseloomustab rikkalik sõnavara, mitmed häälikulis-gramatismi erinevused võrreldes standardkeelse saksa keelega ning tugev kohaliku identiteedi väljendamine. Dialektid on tähtsad ka kirjanduslikus ja rahvakultuurilises väljenduses: laule, nalju, teatrietendusi ja rahvakalendri traditsioone esitatakse sageli kohalikus murdes.
Püsivus ja muutused: linnastumine, haridus ja meedia soodustavad standardkeele domineerimist, mistõttu paljud väiksemad murded nõrgenevad. Samas on viimastel aastakümnetel tekkinud ka dialektiuhkus ja elav kultuurihuvi, mille tulemusena toetatakse dialektikirjandust, teadusuuringuid ning kohalikku meediat (nt raadiosaated ja arutelud) dialektis.
Kus õppida ja uurida
Keelest huvitujad leiavad materjali ülikoolide germaani uuringute osakondadest, murdesõnaraamatutest ja teadusartiklitest. Šveitsis ning Saksa ja Austria piirkondades on olemas kohalikke väljaandeid ja rahvaluulekogusid, mis kajastavad alemannikeele mitmekesisust. Ka kirjanikud ja muusikud kasutavad murdeid, aidates hoida keele elus.
Kokkuvõte: Alemannikeel on mitmekesine ja elav murdegrupp ülemsaksakeelse haru sees, mis on tugevasti juurdunud Alpide ja sellele lähedastes piirkondades. Kuigi tal ei ole ühtset kirjalikku standardit, on tema sotsiaalne ja kultuuriline tähtsus suur — eriti Šveitsis, kus see on igapäevase identiteedi oluline osa.